LITMIR.BIZ

Скачать книгу

üles. Aga juba enne seda, kui võit sakslaste üle välja kuulutati, jätkusid laupäevaõhtused tantsupeod Spartakis. Inimesed vajavad tantsu niisama palju kui leiba, oli Stalin öelnud. Kogu riik tõttas tantsusaale taasavama ja need külad, kus seda polnud, mangusid, et selleks ehitataks ümber ükskõik milline hoone, peaasi et sinna grammofon ja tantsuplats ära mahuks. Kaks kuud pärast võidupäeva tegutses Spartaki tantsuklubi Minskis tavapäraselt vaatamata sellele, et alles oli jäänud vaid kolm seina, mis tähendas, et Sofia Dreitseri vanem õde Galina ei käinud laupäevaõhtustel pidudel, sest tema meelest võisid needki seinad iga hetk kokku variseda ja siis läheks see tantsupidu küll kalliks maksma.

      Aga Sofiale meeldis väga tantsida. Ta pidi neil päevil ettevaatlikum olema, sest tal polnud isa, venda ega ema, kes oleks tema järele valvanud, ja mehed olid sõjast tagasi tulnud, silmis õõnes pilk ja himu, mis ei leppinud pelgalt naisel käest kinni hoidmisega. Nii ta tantsiski üksinda või sõbrannaga. Sellise möönduse oli Galina suutnud oma pööraselt nooremalt õelt välja pressida: Sofia käis pidudel ainult koos Rusjaga, slaavitarist naabrinnaga, kes vastas talle omase otsekohesusega Galinale naljatledes: „Sa ei hooli sellest, et su õde saab surma, kui seinad kokku varisevad, peaasi et teda ära ei vägistata?“ Aga Rusja läks kaasa ja nad keerutasid koos Sofiaga jalga, heites igatsevaid pilke kaptenite poole, kes olid vormiriietuses rindelt tagasi tulnud, ja naabruskonna poiste poole, kes olid nelja aastaga meheks saanud. Seal oli Miška Surokin, kõver arm paremal põsel; ja Jevgeni Gelman, Sofia naabruskonna huligaan, niisama lustliku moega nagu alati; ja Pavlik Sukhoi, kes tõmbles sõja tõttu nii, et krimpsutas ühe lause jooksul kaks korda nägu. Nad olid endised, aga mitte päris.

      Niisiis, kui tol laupäevaõhtul valss algas, tegid Sofia ja Rusja võimalikult hästi järele samme filmidest, mida nad olid enne sõda näinud. Nad kujutasid ette, et on mingisuguses uhkes Austria lossis, ja võtsid umbes iga minuti järel juhtimise kordamööda enda peale. Sofia teeskles, et teda ei huvita üldse mehed, kes neid seina äärest vahtisid, ning Rusja kinkis neile flirtivaid naeratusi.

      Aga mehed vaatasid just Sofiat, tema veatut nahka ja kahte kaablikimpu meenutavat hobusesaba – Rusjat oli õnnistatud talupojaliku julguse, aga ka talupojalike näojoontega. Kui nad puhkasid, et vamplipunši juua (alkoholi ei pakutud, mis tähendas, et mehed pidid salaja plasku ja soodaveepudeli sisse smugeldama ning austusest naiste vastu väljas rüüpamas käima), tõmbas Rusja tähelepanu endale kõverjalgne leitnant ja Sofia juurde astus üks kaptenitest.

      Nagu ikka: julged saavad tüdruku ja vaprusel pole midagi pistmist välimusega – nad vähemalt julgesid tüdrukutele läheneda. Kapten Tereškinil oli väga ilmetu nägu, tema lõuajoon läks märkamatult üle kaelaks ja põski kattis habemetüügas. Vaatamata lõõskavale juulikuu kuumusele, milles isegi nälginud sõjast pääsenud terve pruuni jume peale said, oli Tereškin lubivalge. Kes teab, mis Sofial tol hetkel peast läbi käis – me kanname oma kaitseinstinkti eest hoolt, aga olulisel hetkel see lihtsalt ei toimi. Võib-olla tahtis ta enda ümber mehekäsi tunda, võib-olla oli tal Tereškinist kahju, sest tõenäoliselt ei olnud tal ema, õde ega lapsi; võib-olla oli ta lihtsalt tüdinud ei ütlemisest. Sofia teadis vaid seda, et tantsib temaga järgmise tantsu ühe Rosneri džässiviisi saatel, samal ajal kui Rosja vaatas ainiti oma leitnanti, kelle pilk oli ringi rändama hakanud. Isegi Tereškiniga ametis olev Sofia nägi seda.

      Kui kostis komandanditundi märkiv kell – kell oli kümme ja ajad endiselt ärevad –, küsis kapten Tereškin, kas ta võib Sofia koju saata. Õues oli pime, toimivaid tänavavalgusteid ei olnudki peaaegu. Võib-olla ei tahtnudki kapten enamat, sest ta oli härrasmees, ja Galina oli kodus, juhul kui Tereškin püüab vägisi sisse trügida. Aga tee oli pikk ja Sofia ei tahtnud riskida. Jah, ta oli Tereškiniga tantsinud, aga sellepärast, et naised ikka tantsisid meestega. Kas see siis tähendas, et ta peab oma kehaga aitäh ütlema? Kuid ta ei tahtnud kaptenit solvata – ta oli mehega terve õhtu tantsinud, äkki ei olnud Tereškinil mingit tagamõtet ning pealegi ta kartis pisut. Siis tuligi talle see mõte pähe. See meeldis Sofiale peaaegu niisama vähe kui kujutluspilt, kuidas kahvatu näoga kapten Tereškin teda koju saadab, nii et ta tammus Tereškinile rumalalt naeratades koha peal ning püüdis samal ajal midagi muud välja mõelda. Aga ühtegi teist ideed ei tulnud pähe – neil päevil kippus nutikus teda maha jätma, nagu ta oleks sõja ajal elu eest võideldes talle määratud varu ära kasutanud. Milline hale kogus talle oli antud, mõtiskles Sofia. Sellest oli piisanud vaid iseenda ja oma õe päästmiseks. Kõik need mõtted käisid tal koomilisel ja rumalal moel peast läbi. Oi, kapten, mõlgutas ta, kui te vaid teaksite, millega end seote – orvuga, kellel on õega kahepeale üks kleit, sest ülejäänud Punaselt Ristilt saadud riided varastas ja viis pandimajja üks Valgevene kollaboraator, kes hõivas jätkuvalt ühte poolt nende kodust. Praegu oli ürp Sofia seljas – see polnud niivõrd kleit kui sarafan, sedasorti rõivaese, mida ema enne sõda kodu koristades kandis.

      Sofia vabandas lõpuks, et ta peab tualettruumi minema, mis tähendas põõsast, aga sinna minnes pidi ta mööduma Ženja Gelmanist, kes sõprade ringis naeris ja sildita pudelist jooki rüüpas, sest aeg oli liiga hiline, et vaevuda õue minna.

      Ženja Gelman oli naabruskonnas tuntud kuju. Tema tuntuse põhjus oli hoopis teine lugu. „Võõrast varast elav laps,“ öeldi tema kohta enne sõda. Huligaan, kui mitte öelda kurjategija. Ta hankis, mis vaja, ükskõik kas selleks olid peedid Ferberšteini aiast või hõbelusikad jumal teab kust, ning targem oli mitte juurelda, kuidas ta seda tegi.

      Sofial oli hea meel näha, et Ženja on elus, niisama hea meel nagu siis, kui tegemist oleks olnud tema vennaga, aga ta ei olnud enne sõda temasuguste poistega tegemist teinud ning nüüd veel vähem. Ženja-sugused poisid sattusid juba enne kahekümneaastaseks saamist vangi. Ka tol õhtul Ženjale lähenedes püüdis Sofia muud plaani välja mõelda, aga ühtegi mõtet ei tulnud. Tema pea oli tühi nagu prügikast. Tal oli hea meel, et oli vähemalt selle idee peale tulnud. Pealegi oli Ženjal pruut. Tal oli kümme pruuti. Võib-olla ei taha poiss temalt vastutasuks midagi.

      Sofia seisis peaaegu minut aega Ženja selja taga, enne kui poisi sõbrad teda märkasid ja nende näoilme muutus. Ženja pööras end kiiresti ringi. „Sofia Dreitser,“ sõnas ta, kohmetu naeratus näol.

      „Kas ma saaksin sinuga rääkida?“ küsis neiu.

      Selle peale kõlas selja taga seisvate poiste suust paar naeruturtsatust, aga Ženja vaatas tagasi ja naer kadus nende huulilt. Ženja ja Sofia astusid kõrvale. Poiss pani talle käe õlale ja kummardus tõsiselt lähemale, kuid Sofia kinkis talle sellise pilgu, et ta lasi käel taas alla langeda.

      „Seal on üks kapten,“ alustas neiu.

      „Tereškin,“ ütles Ženja.

      Sofia silmad läksid üllatusest suureks.

      „Mul on silmad nagu luurajal!“ ütles Ženja ennast kiites nagu tavaliselt.

      See oli küll üsna kummaline lause, arvestades, et Ženja oli itta pagenud, seejärel oma isikutunnistusel vanust väiksemaks võltsinud, kuni sõda oli peaaegu läbi, ning siis, kui ta lõpus armeesse läks, sahkerdas ta end vabastatud territooriumil olevale laevale radistiks. Ženja Gelman teadis raadiosidest niisama palju kui tema, aga seda, kuidas minna turvalisse kohta ajal, mil maailm oli tema ümber kokku varisemas, teadis ta kõigist paremini.

      „Las ma pakun,“ ütles noormees. „Kapten tahab sind koju saata.“

      Sofia punastas ja lõi pilgu maha.

      „Tead, sa näed selles sarafanis välja nagu pooleldi munast koorunud tibu,“ lausus Ženja.

      „Suur aitäh, Ženja,“ ütles neiu vihaselt.

      „Nii et sa tulid pätipoiss Ženja juurde, et ta sind täbarast olukorrast välja aitaks,“ lausus noormees. „Kui kõik hästi läheb, siis ei öelda mulle teregi, aga kui häda käes…“ See lause oli peaaegu Ženja suust juba välja lipsanud, kui ta mõistis, mida rääkis, idioot selline. Sofial oli terve perekond maha maetud ja neiu ei teadnud isegi kuhu. Kui saabus aeg Minski orbudekodu likvideerida, sundisid natsid lapsi hiigelsuurde auku minema ja katsid nad elavalt liivaga. Nad viskasid neile komme, kui tillukesed käed abi saamiseks üles sirutati. Vaat, mida natsid lastega tegid. Nii et Sofia lootis, et tema vanemad ja

Скачать книгу