LITMIR.BIZ

Скачать книгу

riimidena, kui ümberringi poleks juba maad võtnud säärane vaikus.

      See raamat on vormitundelt väga ühtlane ja lisaks on luuletused ka omavahel läbi põimitud, teemad ja riimid kajavad vastu ühest luuletusest teise (nagu need kosklasalmide oo’d, mis meenutavad näiteks ühte teist kevadeluuletust, kus „oma vastset oodi / loeb koovitajale üks koovitaja”19), luues haruldaselt tervikliku ruumi tunde. Aga mis ruumi?

V

      Nagu klassikaline draamakirjanik, on Suuman kogu oma „lavastuse” paigutanud selgesti tajutavasse ümbrusesse ja aega, ühte pidevusse, teatud dekoori keskele, millele lisatakse vaid tegevuseks vajalikke aksessuaare läbi kõigi kolme vaatuse, milleks on kolm aastaaega: „Hüperborea” suvi on mõistagi nii lühike ja ärev, et selle kohale jääb antrakt.

      Tolle aegruumi terviklikkuse mõistmiseks tuleb aga korraks tagasi pöörduda meie ajalooliste remarkide juurde. Seitsme-kaheksakümnendate üks moesõna, seda enam, et natuke keelatud, oli siseemigratsioon, mis oli teatavasti üks „vaikiva vastupanu”, kultuuri säilitamise vorme ja vihjas sellele, et välisemigratsioon – kultuuri üle mere kohvris kaasaviimine, nagu legendaarseks saanud väliseestlased olid teinud – pole antud ühiskondlikes oludes eriti lihtne, ja niisiis ei jäänudki tundlikul inimesel muud üle kui tõmbuda pealetükkiva inetuse ja kära eest siseemigratsiooni. See vastuoluline sõna, mis sisaldab endas nii rännu kui paigalejäämise mõtet, on ka seepärast tänuväärne leid, et teda saab käsitada kahel täiesti mõttekal moel. Esiteks pagulusena maalt lahkumata, väljarändamisena kuhugi äärealadele, metsa(vahiks), provintsi (sest Tallinn ja Tartugi olid selles mõtte jõul suureks paisutatud mikrokosmoses – milleks noil armsail kümnendeil olid meile Eesti ja tema kultuur – tõelised patupesad ja paabelid), või ka elu äärealadele: valvuriks, katlakütjaks jne. Samal ajal võib „sise” tähendada emigratsiooni iseendasse, sümboolset väljarändu ühiskonnast, oma sisemist kõrbeteekonda, oma vaimset ermitaaži. Ühesõnaga, „endassesüüvimist”, mida see sõna ka ei märgiks.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Laenamine, ülevõtmine, õppimine on inimkultuurile olemuslikud operatsioonid ja tegelikult võib ka „suurte” kultuuride kohta öelda, et 95 % neis on laen. Suurel kultuuril on vaid rohkem võimu kehtestada ennast kui „algupärandit”.

      2

      Ettekanne Eesti Kirjanduse Seltsi eestluseteemalisel konverentsil Tartus 13. V 2000.

      3

      Kogus „Sõnad sulavad taevaga ühte” (1977, lk 63): Kui esmakordselt laane pärapõrgust / ma Simunasse jõudsin oma isaga, / meid hele koolimaja vastu võttis / veel heledama koolipoiste kisaga. // Meist mehi sirgus ja ei sirgund mehi. / On neidki, kes on hoopis jõudnud kaduda. / Kuis tundides ma kukult kõike vastasin! / Ja vahetundidel kuis sain ma taguda! // Oo, vahetundidel kuis sain ma taguda, / et oimud muhus, hammas lahti suus. / Eks õppisin nii inimlapsi tundma / noil talvepäevadel, ja talvi oli kuus. // Mul sõpru polnud. Pidin saama hakkama / vaid oma aruraasuga ja aimuga. / Ma puruvana kombel puuri sulgusin. / Nüüd vastuolus olen kambavaimuga. // Kuis esmakordselt laane pärapõrgust / ma Simunasse jõudsin oma isaga! / Meid hele koolimaja vastu võttis / veel heledama koolipoiste kisaga.

      4

      Kogus „Meil siin Hüperboreas” (1980, lk 28; edaspidi tähistame seda raa-matut lühendiga H): Kui emakoskel kuskil oma poegi / just välja viskamas on õõnsast puust, / kus pojad kisendamas ühest suust, / siis inimese jätan, luulemoegi. // Jalg kaotab pinna, käsi viimse toegi. / Patt oleks praegu mõtiskleda muust / kui sest, mis tunneb piiksuv suletuust. / Ilm tuulevaikne on ja üsna soegi. // Nüüd kosklaema pojad ritta seab. / Näen targu astumas neid mere poole. / Eks vaatame, kuis rännumeestel veab. // Nad lähenemas peagi pilliroole. / Roo-loorkull laskub, söömapidu peab. / Paar väetit siiski pääseb vetevoole.

      5

      „Sõnad sulavad taevaga ühte”, lk 5: Tuli jõgi kallastest välja / kevadel. Luha peal / ja puude all ka tema voolas, / voolas vale koha peal…

      6

      B. Alver, Teosed I. Tallinn, 1989, lk 65; raamatus „Lendav linn” (1979, lk 143) kannab see 1939. aastaga dateeritud poeem veel märkust „Katkendid”.

      7

      B. Alver, Teosed I, lk 260, dateeritud 1942: Kui ma kauges lapsepõlves / aabitsat veel lugesin, / mõnikord siis ema kleiti / vallatades pugesin. / Joostes ringi toas ja õues / kuumas mängu-ahinas, / kuulsin nagu kurba kõnet / raske riide kahinas. // Talv mind kattis tormirüüga, / tõukas hangeharjule / ning ma tahaks jälle joosta / tuppa kolde varjule. / Kuid ma väsind lapse kombel / kodu poole piiludes / nõrken oma elu suurtes / tuisukarva siiludes.

      8

      J. Viiding, Osa. Tallinn, 1991, lk 84.

      9

      Sealsamas, lk 83.

      10

      Sealsamas, lk 181.

      11

      V. Luik, Luulet 1962–1974. Tallinn, 1977, lk 153.

      12

      Ch. Baudelaire, Les Fleurs du mal /Kurja õied. Tlk. Tõnu Õnnepalu. Tallinn, 2000, lk 216–217.

      13

      Jung peatub sellel temaatikal oma kirjutistes mitmel pool, sealhulgas mõistagi autobiograafi as (C. G. Jung, Ma vie. Souvenirs, rêves et pensées. Pariis, 1973. Orig: Erinnerungen, Träume, Gedanken. New York, 1961, 1962, 1963), aga samuti võib selleteemalist arutelu leida näiteks ujutisest„Alateadvuse dünaamika” pealkirja all „Elu pööripäeval” – Au solstice de la vie. Rmt: C. G. Jung, La réalité de l’âme. 1. Structure et dynamique de l’inconscient. Pariis, 1998. Lisamärkus 2011: Nüüd on Jungi mälestused ilmunud ka eesti keeles: Carl Gustav Jung. Mälestused, unenäod, mõtted. Tallinn, 2004.

      14

      Ch. Baudelaire, Les Fleurs du mal / Kurja õied, lk 388: Oo Surm, vana kapten, aeg on käes! hiivame ankru! / See maa tüütab meid, oo Surm! Heiskame purjed nüüd! / Olgu taevas ja meri mustad, otsekui tindist tehtud, /Meie südamed, mida sa tunned, on säravaid kiiri täis! // Meile nüüd oma mürki kalla, et see meile annaks jõudu! / Me tahame – nii väga kuumalt põletab aju see leek – / Sügavustesse söösta, Põrgu või Taeva, mis vahet? /Heita end Tundmatusesse, et leida uut!

      15

      Tõlgitud väljaandest: M. Proust, Le Temps retrouvé. Pariis, 1993, lk 278–279. Vahepeal

Скачать книгу