LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oma sööki välja teenima. Seda peeti loomulikuks. See oli ka iga mõistliku isa enda palve. Isa pidi (mõnel pool) oma võimekuse tõestamiseks midagi tegema, näiteks ronima õige pika ja peene puu otsa, mida siis pojakesed, endil silmad märjad, kogu jõust raputasid. Potsatas isa alla, oligi ta saatus otsustatud. Ja vanema poja kohus oli… teadagi mis!

      Praegu me ju oma pensionäridest vanemaid ja vanavanemaid puu otsa ronida ei palu ja neid maha ei koksa. Vähe sellest – maksumaksja kulutab täna ränki rahasid tuhandete varaste, mõrtsukate ja vägistajate elus hoidmiseks.”

      Tõnu teatab, et ta on sellega põhimõtteliselt (välja arvatud kurjategijad) nõus. Haigeid tuleb aidata. Aga kõigel on siiski piirid. Igale seanahavedajale „vastavalt tema vajadustele” andmist ta küll ei poolda. Millal nende rahulolematute enesele krahmajate reale siis lõpp tuleks?

      „Kas te arvate, et neid inimesi nii kole palju ongi?”

      „Noh, ikka jätkuks. Küllaga. Mina ise kuuluksin kah nende hulka,” lausub Ineski.

      Naan vajub korraks mõttesse ning teeb seejärel ettepaneku läheneda sellele probleemile väikese ringiga ja teisest küljest.

      „Nagu kass ümber palava pudru,” märgib Valton

      „Just,” ei lase Naan end segada. Ta räägib, et Nõukogude Liidus on tema teada mõningane hulk loomingulisi inimesi (kirjanikke, muusikuid ja nii edasi), kellel on kõigis hoiukassades üle kogu riigi avatud vabad kontod. Küllap on nende seas ka tippteadlasi, kelle tööd on üleilmselt patenteeritud. Nemad võivad tööhoiukassadest (armetu, kuidagi vabandav nimi neil asutustel; milleks siin see sõna „töö”-) võtta raha just nii palju, kui süda soovib.

      Kuuldu on kõigile üllatuseks.

      „Nemad elavad siis tõesti juba enam-vähem nagu kommunismis,” on Valton kuri.

      „Jah. Ja mida see neile tähendab? Faktiliselt ei muud kui rahatähe formaalsuseks muutumist. Mingi tõendi ettenäitamisel võidaks neile põhimõtteliselt kauplustest kaupagi rahata anda. Raha tähtsus niisiis annihileerub tasapisi. Aga kindel see, et kui rahatähti enam ei vajataks, oldakski otsapidi … rahata ühiskonnas – teisisõnu kommunismis. Ning selliste inimeste arv(minu teada on Eestiski paar sellist meest), kes riigile palju rohkem annavad, kui kulutada suudavad, kasvab edaspidi pidevalt.”

      Kaplinski tahab täpsemalt teada saada, miks mõnel mehel ikka sellised privileegid on. Ta saab kuulda, et ei tuginevat see hoopiski mitte sellele, et nad ühed eriti tublid kommunistid on või nii… Asi selles, et need inimesed on toonud ja toovad oma honoraride ja autorikaitselaekumistega riigile üüratult palju sisse, igatahes palju enam, kui ise tarbivad. Seda on jälgitud pikema aja jooksul. Ja too seadus, muidugi korrektselt ja läbimõeldult vormistatult, pole riigile põrmugi kahjulik. See erandkord pole päritav ja jätkab pärast nende surma riigi kasuks rakendumist. Teenitud rahast piisab juba täna nende meeste surmani ka siis, kui nad enam midagi ei teeks. Autorikaitse! (Noh, kui nendetaolistest mõni peast päris segaseks muutuks, eks siis võetaks sassiläinul see privileeg arvatavasti ära.)

      „Aga, kenad noored inimesed, mul on teile üks natuke piinlikuvõitu küsimus. Palun ausalt vastata!”

      Lastagu aga tulla!

      „Oleks huvitav teada, mida te arvaksite, kui see seadus homme näiteks ka minu kohta laieneks? Kuigi on teada, et seda ei juhtu, sest ma pole kaugeltki seda ära teeninud. Taevatähed ei too riigile sedavõrd raha sisse… Mis te arvate, kas mu väljaminekud muutuksid oluliselt, kui mullegi erand tehtaks? Paluks ausat vastust.”

      Ines on esimene ennustama, et vist mitte. Sest Naan jõudvat neid juba tänagi kostitada hea ja paremaga. Ja prassijatüüp ta teadaolevalt pole. Natuke ehk gurmaan.

      Ka Naan ise arvab, et jah, vaevalt ta eriti laristama hakkaks.

      „Punast kalamarja ma siberlasena armastan, kuid seda lubab mu akadeemikupalk mulle ka täna… Häid jooke ka, aga mitte hullupööra palju. Uut autot ma sel aastal veel ei vaja. Ametiauto ja juht on mul niigi. Ning – ma vähemalt ise usun seda –, et ma töötaksin vaba konto või koguni raha mitteeksisteerimise puhul täpselt sama hästi või halvasti kui täna. Just nii, nagu suudan ja annet jagub… Ja teie kohta arvan ma muide sedasama.”

      „Et teie töönarkomaan olete, on ammu teada. Aga poleks uskunud, et te meidki nii innukaiks eneseteostajaiks peate. Ja nii vähenõudlikeks. Mina endas küll kindel ei ole,” tunnistab Joel.

      Ka Ines ja Jaan jagavad ta arvamust. Tõnu kuulutab, et tema sooviks endale valget Volgat sinise katusega. Justnagu Rannet endale eritellimusel teha laskis – selline olevat traditsiooniline armeekindralite sõiduriist –, kuid Käbini palvel vahetanud ta selle siiski lõpuks tavalise musta vastu välja. Aga poleks paha endale saada ka mõni uus välismaine sõiduriist.

      Ines jälle tunnistab, et tal on tobe nõrkus naaritsa vastu. Loll, arusaamatu, aga näe on…

      Naan arvab, et kui inimene, näiteks Tõnu kombel töötav muusik, kes annab kümme kontserti nädalas, neist mõni isegi pärast keskööd lõppev (nii olevat ta kuulnud), siis on selline auto välja teenitud täiesti. Ja ta peaks saama selle kord endale lubada ka. Isegi praeguses süsteemis, kui korjata maldab.

      „Ja Ineselgi on lootusi. Temast saab varsti kandidaat ja küllap hiljem ka doktor,” usub Naan. „Kui siis veel tahab, ostabki naaritsa. Aga vaevalt, et enam tahab.”

      Ent nüüd näeme Tõnu näost, et ta on enda arvates Naanile vägeva vastuargumendi leidnud. Ja ega sellel argumendil väga viga olegi.

      „Aga mis siis, kui inimesed ei tahagi võrdsust?! Mina näiteks tahaksin olla paljudest üle. Ja minu tinglikul sõidukil on mu silmis suur väärtus ainult siis, kui näiteks isand Naan endale seda lubada ei saa… See soov pole mitte niivõrd mu halvast ja egotsentrilisest iseloomust tingitud, kuivõrd enamikku inimestest programmeeritud kui loomuliku ja loodusliku valiku printsiibi väljendus…” Ta ohkab, sest tema on ju rohkem lihtlauseid armastav inimene.

      „Mis te sellest arvate, lugupeetav igale-mis-vaja-süsteemi apostel?”

      „Apostel” tunnistab, et see probleem on temalgi praegu suurim.

      „Ja lahendust pole kuskilt võtta, eks?” võidutsevad Arvo ja Tõnu. „Ei saa teiegi läbi umbluu-jututa, et kommunismi teostumiseks oleks vaja toda hoopis uut inimest.” Valton hõõrub rahuolevalt käsi. Ent Naani vastus tuleb ootamatu.

      „Ju vist. Arvan tõesti, et inimkond peab veel palju muutuma. Mul pole ka selle vastu midagi, kui te neid „uuteks inimeseks” tahate nimetada, mis sellest, et see natuke naiivselt kõlab. Võib-olla oleks selline inimene mitte sedavõrd uus kui just loomulik inimene. Ja miks ei võidaks selleni jõuda. Seda enam, et ega keegi meist ju kujuta täna endast inimarengu lõpp-produkti ega kroonijuveeli. Kui kolmeteistkümne miljardi aastaga jõuti amööbist Arvo Valtonini, siis mõne järgmise miljardi jooksul teeb inimeetika ehk veel mõne hüppe ka väärikuse poole. Kas on selles midagi absoluutselt võimatut?”

      Tõnu tahaks Naanile vastata mõne teravmeelse vastulausega, kuid midagi ei karga pähe. Nii ta siis raiub eesti talumehe jonnakusega, et kogu akadeemiku ilus usund pole talle vastuvõetav, kuna see on lihtsalt… loomuvastane.

      „Nii et olete ühel meelel „mužikiga” kusagilt Novo-Staro-Ust-Krasno-Udmurski väikelinnast?” huvitub Naan, kaval sära silmis.

      „Mis mõttes?”

      „Tema nimelt nägi Moskva loomaaias kaelkirjakut…Vahtis looma hulk aega ja raputas siis pead: „Seda ei saa mitte olemas olla…See on üks silmamoondus. Sihuke elajas oleks… loomuvastane… Mind te alt ei tõmba! Meie kandis pole sihukesi nähtud…”

      Arvo küsib muiates vahele: „Kust see mees oligi? Vahva kohanimi…”

      „Novo-Staro-Ust-Krasno-Udmurskist. Kahekümnendatel pandi entusiasmist selliseid groteskselt ülipüüdlikke nimesid. Ja seal polnud neid loomi tõesti, pole tänini nähtud…Aga jätkem see mees kaelkirjakusse kahtlema.” Naan jätkab pisut tõsinedes.

      „Kolme miljardi aasta eest siblisid ürgmeredes alles esimesed kingloomad ja arheobakterid.

Скачать книгу