Aeg puudutab tõde - Argo Järve

Скачать книгу

küll selle koostöövalmiduses, kuid lootis töökorda seada. Kööginurgas olid mõned räpased nõud ja roostes kraanikauss, gaasipliit ning väike kapikene. Pesemiseks olevat maja keldrisse eraldi duširuum ehitatud. See askeetlik pisike pugerik oli nüüd mõneks ajaks tema kodu. Isa lubas talle organiseerida pisikese külmiku ning mõned elamiseks vajalikud asjad, joonistas talle paberile plaani, kuidas tööle sõita, ja lahkus oma pere juurde.

      Poiss ei viitsinud rohkem ringi vaadata ja uinus kriuksuvas vanas voodis lahti riietumata.

      Hommik saabus koos äratuskella valju plärinaga. Kogu keha sügeles ja oli pisikesi punaseid täpikesi täis. Ta oli öösel tundnud oma kehal küll midagi ronimas, kuid ei jaksanud suurest väsimusest uurida, kes tema magusat und segab. Ilmselt on madrats kirpe täis, arvas poiss ja lohistas selle ukse äärde. Tal polnud aega rohkem toimetada ja nii lahkus ta kiirustades oma katusekorterist. Sõitis trammiga kesklinna ja jooksis sealt edasi bussile. Töökoht oli kuskil Lasnamäel, mis oli tema jaoks täiesti tundmatu kant. Pead keerutades ja õiget peatust oodates vahtis ta ärevalt bussiaknast välja, et mitte õigest peatusest mööda sõita. Sellel hommikul oli reisijaid vähe ja nii sai ta takistuseta suurest küljeaknast peatuste silte jälgida. Temast oli saanud küll pealinna poiss, aga ta oskas ringi liikuda ainult kesklinnas, ka vanalinn polnud võõras.

      Tööpäev möödus rassides ja higistades. Ta oli nüüd tempot maha võtnud, aga ikkagi oli väsitav ja vaevaline päev läbi mööda treppe raskeid kandameid vedada. Õhtu saabus kiiresti ja poiss ruttas bussile – täna pidi isa tooma talle mõningad eluks vajalikud esemed.

      Hans väljus kesklinnas bussist, sõitis trolliga Balti jaama ja läks sealt jalgsi edasi. Ta tahtis tutvuda ümberkaudsete tänavatega ja teada saada, kas mõni kauplus koduteele jääb. Isa tulekuni oli veel tunnike ja tal oli aega endale siinsed tänavad selgeks teha. Üsna uue kodu lähedal oli hallis räämas telliskivimajas keldripood, kuhu ta sisenes ning palus pudeli piima, paar karpi makarone ja lihakonservi. Sellest pidi esialgu piisama, külmkappi nagunii ei olnud, milles toitu säilitada, ja väljas polnud ka nii külm, et asjad kilekotiga aknalingi külge riputada. Ühikas kasutas enamik õpilasi seda meetodit toiduainete säilitamiseks. Sügisel ja talvel oli see suurepärane moodus asju värskena hoida.

      Hans väljus silmi kissitades hämarast poest ja astus juba mõne minuti pärast koduväravast sisse. Kuna tal oli oma sissekäik, siis alumiste naabritega ta kokku ei puutunud. Näinud ega kuulnud ta neid veel polnud. Alumisel korrusel küll aknakardin liikus, kui ta käuksuvast väravast sisenes, aga see oli ka kõik. Poiss astus tuppa ja lülitas valguse sisse – katusekorteris oli suhteliselt hämar ka päikselisel päeval. Ta jäi õudusega seisma – seintelt hakkas hordide viisi putukaid pimeduse varju liikuma. Hans ei olnud veel kunagi oma elus sellist prussakate armeed näinud. Ta ei osanud neile isegi nime anda. Nähtavasti olidki need tema öised kutsumata külalised ka voodis. Vastikustunnet alla surudes hakkas ta rullikeeratud ajalehega viimaseid põgenevaid putukaid tapma, omal kananahk ihul.

· · · · ·

      Suvi kadus tööd tehes ja prussakatega sõda pidades märkamatult. Töölkäimine oli olnud kui värskendav tuulepuhang tema elus. Ta sai vabalt hakkama nii isemajandamise kui ka muude igapäevaste probleemidega.

      Koolivaheaja lõpuni oli jäänud paar päeva. Väljas hakkasid jälle lõõtsuma sügistuuled ja Hans pidi tagasi kooli minema. Pärast tervet suvist eemalolekut pidi ta siiski ka kodus käima, vähemalt nädalalõppudel – kuskil pidi ta olema ja riided pidid pestud saama, kuhugi mujale polnud minna. Ta oli lootnud, et kodus on olukord paranenud, kuid tegelikkus oli vastupidine. Kasuisa jõi. Ja jõi kõvasti.

      Õppimiseks Hansul entusiasmi siiski enam ei jätkunud ja ta hakkas koolist pidevalt puudumiseks põhjuseid otsima. Tal oli küll mõneks ajaks raha, kuid seda ei jaguks kauaks.

      Möödus sügis ja möödus talv. Oli erakordselt soe kevad. Õppetöö ei huvitanud ja soojalt pead paitav päike viis mõtted mujale. Poisid olid mõelnud välja mooduse, kuidas kooliarstilt puudumiseks tõend saada. Võeti väike rohupudel, täideti see kuuma veega ja hoiti seda kuni arsti kabinetti sisenemiseni kaenla all. Sellel ajal oli tavaline, et esmalt kontrolliti kehatemperatuuri, ja pärast sellist vempu oli kraadiklaasi näidikul alati korralik „palavik” näha. Kaenlaalune küll kannatas ja punetas, kuid kaks kuni kolm päeva oli õppetööst vabastust garanteeritud. Seda seni, kuni keegi vahele jäi.

      Järgmiseks mindi arstile juba oma kraadiklaasiga, millel oli „keskmine palavik” üles löödud. Arstikabinetis võeti õelt kraadiklaas ja torgati see moepärast kaenla alla, kui tuli aeg see tagasi anda, ulatati lihtsalt oma kaasavõetud 37,8 näiduga kraadiklaas – need olid ju pealtnäha ühesugused.

      Aega löödi surnuks joomise, magamise ja linnas sihitult jõlkumisega. Koju ei söandanud keegi minna. Nii jäi ka Hans tugevalt õppetöös maha, õpetajad hakkasid teda pidevate puudumiste pärast rohkem kontrollima. Poiss ei saanud enam tunnikontrollide ja koduste ülesannetega hakkama, ta otsustas koolist lahkuda ning tööle minna. Kuhu, seda ta veel ei teadnud.

      Tallinnas oli töökohti küll, kuid selleks oli vaja ka elukohta, mida temal ei olnud. Poiss jõlkus veel paar nädalat kooli ja kodu vahet, õppetööst võttis harva osa, kuni korraldati õppenõukogu ja ta õpetajate ühisel meelel pidevate puudumiste ja halva õppeedukse pärast koolist välja heideti. Ta ei julgenud sellest muidugi kellelegi hingata, luusis lihtsalt nädalate kaupa Tallinna tänavatel, käis vahel ka suviste töökaaslastega joomas ning ööbis seal, kus juhtus. Ühel reedesel õhtupoolikul „koolist” koju saabudes ootas teda köögis ema.

      „Ahaa, jõudsid ka koju. No tule istu ja räägi, kuidas koolis läheb,“ ütles ema Hansule.

      Poiss hakkas keerutama ja üritas teemat vahetada. Ema viskas järsult lauale ümbriku, millel oli kooli aadress, ja käratas:

      „Võta oma seitse asja ja kao siit. Mina pätte toitma ei hakka. Vaata ise, kus sa sööd ja elad. Mine sinna, kus terve suvi olid, aga siit oled sa kadunud.“

      Kasuisa vaatas seda irvitades pealt. Ta oli lõpuks saavutanud selle, mida oli üritanud juba pikka aega. Parastas veel takka ja arvas, et just tema raha eest on siin see tänamatu muidusööja elanud. Hans ei jäänud pikemalt seda monoloogi kuulama, tõusis kähku ja lahkus kodust. Muidugi ta oli valesti teinud, et ei rääkinud kooli poolelijätmisest, aga ta teadis ette, millised reaktsioonid teda ootavad, ja seepärast oli ka vaikinud. Hans oli lootnud enne tööle saada, kui asi avalikuks tuleb. Kuid läks teisiti ja nüüd oli poiss plindris. Ta tundis, et talle on siiski liiga tehtud.

      Kuhu minna, mida teha? Selliseid kohti oli vähe, kuhu tal üldse minna oleks olnud, isegi vanavanemad ei lubaks tal enda juures üle nädala ööbida. Ta mõtles Tallinna sõita ja vähemalt isale oma koolist väljaheitmise ausalt ära rääkida. Võib-olla saab ta siiski kuhugi töökoha ja võib omale ise leiva lauale teenida. Vanuse poolest ta täisealine veel polnud ja see võis ka takistuseks saada.

      Hans helistas bussijaama taksofonist isale koju, kuid sai teada, et enne õhtut teda oodata pole. Ta helistas veel Peetrile, kes oli töökaaslane eelmisest suvevaheajast, nad olid koos ehitusel rassinud ja vabal ajal ringi hulkunud. Pets oli talle oma telefoninumbri andnud.

      Pets oligi kodus ja lubas kohe bussijaama tulla. Hans paigutas oma seljakoti hoiuruumi. Mõnekümne kopika eest võeti tema väsinud seljakott ja visati kuhugi riiulisse. Vastu sai ta paberilipiku, mille alusel see hiljem välja lunastada.

      Paarikümne minuti möödudes oli sõber kohal nagu viis kopikat, suu kõrvuni peas, ja tervitas häälekalt vana töökaaslast. Mindi esimesse baari ja seal sai Hans oma elumured õlleklaasi taga ära rääkida. Dokumenti ei küsinud temalt siin keegi, pealegi oli Pets juba täisealine. Paari tunni möödudes olid lärmakad sõbrad tänaval ja siirdumas järgmisse baari. Pets oli ikkagi pealinna poiss ja teadis, kus käia ja olla. Öömajale lubas sõber enda juurde võtta, ta elas koos emaga kahekesi ja sellepärast ei pidanud Hans täna muretsema. Poisid lõbutsesid hiliste hommikutundideni ja sõitsid siis tibukollase taksoga Peetri juurde. Hans oli ööga kulutanud rohkem kui eelnevate kuudega kokku ja tema säästetud raha oli kahanenud peaaegu olematuks. Veel ta sellepärast pead ei vaevanud, märjuke oli muremõtted viimseni peast viinud.

      Vaikselt

Скачать книгу