Аннотация

Аннотация

Аннотация

Аннотация

Аннотация

Аннотация

Аннотация

Harry Blackstone Copperfield Dresden on võlur, kes aitab vahel politseid, kui neile satuvad ette juhtumid, mis võivad olla korda saadetud võlukunsti abil. Seekord toimuvad Chicagos ja selle ümbruskonnas väga kummalised ja verised mõrvad ning iga täiskuu ajal tuleb neid üha juurde. Kiiretempolises ja pingelises loos õnnestub Harryl väga paljudes tegelastes surmavaenu tekitada. Politseiülem Murphyga seob teda tüli-leppimise suhe, mille jooksul kumbki teist nagu eriti ei usaldaks, kuid teisalt – kelle peale neil siis ikka loota on. "Beebi esimeses naerus on rohkem maagiat kui üheski tuletormis, mille võlur suudab kohale manada, ja ärge laske kellelgi endale midagi muud väita. Maagia tärkab sellest, mis on sinu sees. See on osa sinust. Pole võimalik luua loitsu, millesse sa ei usu."

Аннотация

Harry Dresden on võlur, kes aitab Chicago Politseiametit juhtumitega, mis ületavad inimvõimete ja inimkujutlusvõime piire. Sest vahel juhtub igapäevaelus kummalisi ja maagilisi asju, mille keskel inimesel sugugi hästi ei lähe. Kui politsei Dresdeni kohutava topeltmõrva puhul appi kutsub, aitab ta neid alguses raha pärast, sest võlurid on ju vaesed, kuid asi läheb kiiresti isiklikuks. „Minu nimi on Harry Blackstone Copperfield Dresden. Võite seda nõidumiseks kasutada, kui riskite. Olen võlur. Käin tööl ühes kontoris Chicago kesklinnas. Enda teada olen riigi ainus avalikult praktiseeriv võlur. Leiate mu telefoniraamatu kollastelt lehekülgedelt alajaotusest „Võlurid”. Uskuge või mitte, olen seal ainus. Mu reklaam näeb välja nii: HARRY DRESDEN – VÕLUR Kadunud asjade leidmine. Paranormaalsed uuringud. Konsulteerimine. Nõustamine. Mõistlikud hinnad. Armujooke, tühjaks mitte saavaid rahakotte, pidusid ega muid lõbustusi ei pakuta. Te üllatuksite, kuuldes, kui paljud inimesed helistavad mulle ainult selleks, et küsida, kas mõtlen seda tõsiselt. Aga kui oleksite näinud selliseid asju nagu mina, kui teaksite pooltki sellest, mida mina tean, siis te ei kahtleks põrmugi selles, et ma mõtlen seda tõsiselt.“