Аннотация

Nähtamatu Ülikooli sisesoppidesse on ilmunud uus küünlaniristaja, härra Nap, kes paistab olevat oma tagasihoidlikust töökohast hoolimata ülimalt haritud ja räägib tõelise saksa kombel. Saatuse tahtel viib elu ta kokku öökööki raudse käega valitseva Glendaga ja Trevor Ustavaga, kelle isa oli saanud kuulsaks oma osavusega uues mängus, milles lüüakse palli jalaga. See mäng, mis elab tänavatel oma metsikut elu, on hakanud huvitama ka isand Vetinarit, kes on võtnud nõuks selle taltsutada ja reeglite abil köita. Selleks on tal vaja ka võlurite abi, kuid mitte nende võlukunsti, sest jalaga palli mängimisel on võlukunst rangelt keelatud.

Аннотация

See on mõnes mõttes sümboolne, et Pratchetti viimaseks Kettamaailma raamatuks jäi just Tiffany Achingu ja tillude vabameeste lugu. Pratchett on korduvalt öelnud, et Tiffany kaudu väljendab ta paljusid oma seisukohti ning Tiffany on ka oma suhtumisega üks maailma alussambaid, see, kes vaatab, et kõik toimiks, et nõrgematele ei tehtaks liiga ja et tasakaal püsiks. Just tasakaaluga on „Karjase kroonis“ aga pahad lood, sest nõidade seatud piirid on korraks vankuma löönud ja haldjad näevad võimalust sisse tungida ja oma julmi tunge inimeste peal välja elada. Seega tuleb neile vastu astuda ja koondada selleks kõik, kes vähegi aidata tahavad.

Аннотация

Niiske von Lipwig on mees, kellele ei meeldi raske töö. Kuna ta on Postiteenistuse, Mündikoja ning Kuningliku Panga juht, on tema panus muidugi eluliselt tähtis… kuid peamiselt saab ta hakkama sõnadega, mis pole õnneks kuigi rasked ja mida pole vaja kogu aeg õlitada. Elus olla meeldib talle aga väga ja just sellepärast on tal raske keelduda uuest tööst, mida Vetinari talle pakub. Kettamaailma kohale tõuseb aur, mida õhutab takka härr’ Simnel, sonimütsi ja arvutuslükatiga mees, kellel on väga huvitav suhe siinuse ja koosinusega. Niiske peab saama hakkama tavotiga, mida on tünnide kaupa, härjapõlvlastega, paksu töösturiga, kes teadaolevalt on alluvaid trepist alla visanud, ja väga vihaste päkapikkudega, kui tahab, et rong kogu täiega kraavi ei sõidaks… 240 lk

Аннотация

Noomide triloogia viimane raamat, kus selgub, kas noomide saatuseks on igavesti inimeste eest põgeneda ja end varjata, või ootavad neid hoopis uhkemad ja suuremad seiklused. Masklin ei tea midagi karjääris toimuvatest sündmustest, sest tema, Angelo ja Gurder suundusid lennujaama, et katsuda kuidagi pojapoeg, 39 üles leida. Et Asi oli rääkinud Masklinile laevast, mis ootas ikka veel noome kusagil tähtede vahel, siis lootis Masklin, et neil õnnestub kuidagi sellega ühendust võtta. Muidugi oli see hullumeelsus ja muidugi oli see võimatu, aga nad ei saanud enam taganeda. Nad pidid pääsema Floriidiasse, kus hakati satelliiti üles laskma. Nii lipsasidki nad Concordei pardale ja järjekordne suur seiklus oli alanud.

Аннотация

Alguses… … lõi Arnold Co (as. 1905) Kaubamaja. Vähemalt uskusid nii tuhanded noomid, kes olid paljude põlvkondade kestel elanud Kaubamajas, millest oli saanud nende maailm. Maailm, millel on katus ja seinad. Kuid ühel päeval tulid Kaubamajja veoautoga viimased noomid, kes olid välja elama jäänud. Nemad teadsid väga hästi, mis on tuul ja vihm. Just sellepärast üritasidki nad nende eest pääseda. Uustulnukatel oli kaasas Asi. Keegi ei mõistnud täpselt, mis asi Asi on. Ta ise ütles, et on mõtlev masin ja et ta kuuleb, kuidas elekter räägib, ja muuhulgas rääkis elekter seda, et kolme nädala pärast lõhutakse Kaubamaja maha. Pärast mitmeid katsumusi õnnestus noomidel viimaks lahkuda. Nad leidsid künka varju peidetud mahajäetud karjääri ja kolisid sealsetesse lagunenud hoonetesse sisse. Seejärel, nagu nad teadsid, pidi kõik hästi minema. Neid ootas, nagu nad kuulnud olid, uus ja helge koidik. Muidugi polnud suurem osa noomidest koidikut näinud, olgu see siis helge või mitte, aga kui nad oleksid olnud seda näinud, siis oleksid nad teadnud, et uutele ja helgetele koidikutele järgnevad pahatihti pilvised päevad. Kohatiste paduvihmadega… Ilmunud oktoobris 2008