Аннотация

Naatan Haamer on hingehoidja ja vaimulik, kellele ta tädi, ooperiprimadonna Maarja Haamer pani juba õige ammu ühe draamateose eeskujul hüüdnimeks Naatan Naerukajakas. Tõsiseid teemasid on sellest hoolimata jätkunud läbi kogu elu ja aeg-ajalt on turjale tulnud võtta lausa küla-, kooli- ja Estonia parvlaeva täis muret, mis ootab asjatundlikku leevendust. Legendaarsest vaimulike suguvõsast pärit Naatan Haamer näitab oma lugu jutustades seda, kuidas jõuda tasakaaluni. Või kui see tasakaal ei saabugi siinses elus, siis pärast seda kindlasti. „Mind on elus hästi palju aidanud see, et usun õnneliku lõpuga muinas- juttu, ükskõik kas see lõpu kirjeldus vastab minu kriteeriumidele või mitte. Usun, et Jumalal on muinasjutu kriteeriumid kuskil olemas ja küllap ma ükskord ka jõuan nendeni ja saan neist aru.“

Аннотация

“Märtsi keskpaigas oli olukord sealmaal, et vanemad tõid mu koju – lihtsalt selle mõttega, et kodus on parem surra. Ega surija vist ei oskagi enam täpset vahet teha, kumba koju ta tahab, kas maisesse või taevasesse, need kaks sulavad siis kuidagi üheks. Sama päeva õhtul tuli väga kõrge palavik, üle 42 kraadi, nii et kraadiklaas enam ei näidanud. Vanemad arvasid, et nüüd ongi lõpp … Kuid minu eest palvetati Tartu Pauluse kirikus ja hommikuks olin absoluutselt terve. Jumal tõi mind tagasi. 14-aastaselt sain teadmise, et mind ei ole siia maailma mõttetult tagasi toodud, et mul on ülesanne.“ Enne EELK peapiiskopi valimisi 2014. aastal sõnastas Ove Sander peapiiskopikandidaadina oma elu moto („EELK: sisseja väljavaateid“. Usuteaduse Instituut 2014): „Vaid Jumalaga ja Tema teenistuses on elul mõte.“ Hea vaimulik võiks ühekorraga olla nii rahvamees kui ka doktorikraadiga haritlane ning samal ajal tuleks tal korras hoida ka kõik lähedal olevad inimhinged ja kirikukatused. Ove Sanderi mõtted ja seisukohad ärgitavad kaasa ja edasi mõtlema ning kohe kindlasti elust täiel rinnal rõõmu tundma.

Аннотация

Kirjastus Gallus hakkas välja andma Eesti vaimulikke tutvustavat raamatusarja „Meie vaimulikud“. Sarja avaraamat räägib vaimulikust, poeedist ja poliitikust Avo Üprusest. Uus raamatusari haarab endasse Eesti peamiste konfessioonide vaimulikke: luterlasi, katoliiklasi ja ortodokse. Raamatusarja koostaja ja toimetaja on ajakirjanik ja (keele)toimetaja Margit Arndt-Kalju, kaastoimetaja on vaimulik Avo Üprus. Igal aastal hakkab plaanide järgi ilmuma kolm-neli raamatut. „Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäevamaailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents. Raamatusarjas esimese vaimulikuna avanev Avo Üprus üllatab lugejat oma mitmeplaanilisusega, rääkides intervjuude käigus ära oma elu selle kõige mustematest tahkudest kuni tõestuseni, et suur muutus inimese elus on võimalik. Piiblit tundvad inimesed ütlevad sellise nähtuse kohta, et see on Saulusest Pauluseks muutumise lugu. Avo Üprus ise näeb alati kindlalt ettepoole, mitte ei takerdu minevikku, millega ta mõnes mõttes teeb siinses raamatus lõpparve. Raamatu valmimisest räägib ta nii: „See oli intellektuaalselt huvitav, emotsionaalselt kurnav töö – annaks Jumal, et mitte ilmaasjata tehtud. Ma loodan, et selle raamatuga ei ole veel kõik öeldud minu elust ja tegemistest, vaid kingitakse veel päevi, kus edasi tegutseda.“

Аннотация

Kui midagi saab huvitavamaks minna, siis see läheb. Kui elu saab positiivsemaks muutuda, siis nii ka juhtub. Aga kuidas seejuures keerulisi olukordi lahendada ja samas ka sisekonflikti sattumist vältida, sellele oskab vastata Aivar Sarapik ehk isa Aleksander: ilmalikus arvestuses kaitseväe kolonelleitnant, vaimulikus elus õigeusu ülempreester. ”Kui me armastame oma vaenlast, siis me peame tegema välises väga ränki otsuseid. Ja kui me peame kedagi kaitsma ja meile on antud võime kaitsta, siis me peaksime seda tegema armastusest. Looma ei ole mõtet piinata, sest looma riigis toit on toit. Inimene läheb kurjusesse ja hävitab oma liigikaaslast. Kuigi seesama inimene võib ennast teise inimese vastu kaitstes teha ka hävitustööd armastusest – eks see ongi täpne lask. Sest vaenlast ei ole mõtet piinata. Aga annaks Jumal, et selliseid olukordi ei tekiks, kus me peaksime kelleltki elu võtma, peaksime kedagi tõesti sellisel viisil materiaalses maailmas hävitama.“ “Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäeva maailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents.