ТОП просматриваемых книг сайта:
Inimene ja teispoolsus. Arne Hiob
Читать онлайн.Название Inimene ja teispoolsus
Год выпуска 0
isbn 9789949668533
Автор произведения Arne Hiob
Жанр Религия: прочее
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Religioosse maailmapildi skeem, kus nähtava „taga” on nähtamatu maailm, vaimsest lähtub aineline, üleloomulikust loomulik ning siinpoolsust läbistab teispoolsus, jätkub ka filosoofias, mis hakkas kujunema Indias ja Kreekas, kus pandi alus olemisõpetusele ehk metafüüsikale (ontoloogiale). „Tuletuslikult tähendab sõna „metafüüsika” täht-tähelt „füüsika taga” olevat,” selgitab René Guénon. „Füüsika uurib kõike seda, mis kuulub looduse valdkonda; järelikult asub metafüüsika vallas kõik see, mis on väljaspool loodust” ehk üleloomulik. Metafüüsika alaks on „universaalsete printsiipide tunnetamine”, erinevalt füüsikast, mis teadusena tegeleb empiirilise tegelikkusega. Sellal kui teadus toetub ainuüksi intellektile, toetub traditsiooniline metafüüsika suuresti intuitsioonile.
Traditsiooniline metafüüsika on loomult universaalne nagu ka religioosne maailmakäsitlus. „Tegelikult ei kuulu puhas metafüüsika, mis on olemuslikult väljaspool ja kõrgemal kõikidest vormidest ning igasugusest tingitusest, ei Idasse ega Läände, vaid on universaalne,” väidab Guénon. Seepärast võib „hindu metafüüsikale analoogseid õpetusi leida Hiina taoismist, neid on olemas mõnes islami esoteerilises koolkonnas”, samuti lääne filosoofias.29 Traditsioonilise metafüüsika ja kogu filosoofia langus algas uusajal, kui keskmesse tõusis teadus ja intellekt. Et mõistus on loomult suhteline, „siis on iseenesestmõistetav, et ratsionalismi loogiliseks lõpptulemuseks on relativism”.30 Siiski ei saa iial kaotada metafüüsilisi küsimusi olemise tähenduse ning inimelu mõtte kohta.
Filosoofia annab religiooni interpreteerimisse oma panuse. „Üks aspekt, milles filosoofia ja religioon võivad erineda, on mõistuse roll,” ütleb Stephen Law. „Erinevalt filosoofiast peab religioon teinekord usku olulisemaks kui mõistuse rakendamist.” Religioon rõhutab ka „teiste tõeni jõudmise teede olulisust, sealhulgas ilmutust ja pühakirja”.31 Teadusel aga on omad piirid: „Metafüüsika esitab kaugeleulatuvaid küsimusi tegelikkuse kohta ja maadleb probleemidega, mis jäävad väljapoole teaduse piire.”32 Teadus jääb seotuks empiirilise maailmaga, filosoofia aga üritab vaadelda kaugemale. Religiooni kohta antud mõistuspäraste hinnangute tagajärjel kujuneb religioonifilosoofia traditsioon.33
Jumaluse kui maailma põhjustaja selgitamiseks loodi religioonifilosoofias vanast ajast peale abstraktseid ja sümboolseid termineid: absoluutne, lõpmatu, igavene, ainuline, muutumatu, kõikjalolev, kõiketeadev, kõikvõimas, esmapõhjus, vaimne, püha, hea, õiglane, armastus jne. Keskajast alates on kasutatud Jumala kohta mõisteid „viimne tegelikkus”, „olemine-ise”, „olemise alus”, „absoluutne olemine” jne.34 Kahtlemata on alati olemas Olemine kui selline, kui aga seda absoluutse jumalamõiste kaudu edasi interpreteeritakse, siis kerkib ka küsimus personaalsuse kohta, millele on vastatud erinevalt.
Teistlik vaateviis on taustaks Platoni ideede-õpetusele, mis väljendab filosoofiliselt vaadet, et nähtava maailma taga on nähtamatu vaimumaailm. Kreeka filosoofi väitel on nähtav maailm illusioon, sest mateeria eksisteerib ainuüksi osasaamisena nähtamatute vormide ehk ideede maailmast, mis tipneb jumaluse vormi või ideega ning on tunnetatav ainult vaimselt intellekti ja intuitsiooni varal. „Platoni mõju lääne kultuurile ja eriti kristlikule mõtlemisele on olnud tohutu. Võtame näiteks Jumala-idee. See idee meenutab kangesti tänapäevast kristlikku arusaama Jumalast. Sarnasus pole just päris juhuslik. Filosoofid, näiteks Augustinus Hippost, on laenanud ja kohaldanud Platoni ideid, lõimides need põhjalikult kristlikku filosoofilisse traditsiooni,” kirjutab Law.35
Kui teistlik pilt jumalikust maailmast ilmalikustuva mõistuse jaoks kahtlaseks muutus, asuti veelgi abstraktsemate tõlgenduste teele.
Deistlik vaateviis (ladina deus = jumal) eraldab ainujumala maailmast ses ulatuses, et Looja ei sekku enam loodusse, on „täiesti teistsugune” ja kirjeldamatu, säilides mõnel juhul sisuliselt ainuüksi mõistena (Aristoteles, John Locke jt). Deistlikku skeemi järgib uusajal ka liberaalne teoloogia, kus ei usuta imesid jumaliku sekkumise läbi.36
Panteistlik vaateviis (kreeka pan-theos = kõik-jumal) samastab ainujumala ja maailma: kas lastakse maailmal hajuda jumaluses (Indias, Hiinas, stoitsismis jne) või jumalusel hajuda maailmas (Giordano Bruno, Baruch de Spinoza jt).
Ateistlik vaateviis (kreeka a-theos = ei-jumal) viib protsessi lõpule: Jumal = Loodus (kõikide aegade naturalism ja materialism).
Kõik need maailmavaated – panteism, deism, ateism ja teism – on elujõulised ka tänapäeval. Seevastu muistseid usundeid ning loodusrahvaste usku ei ole enam, nende kohta saab lugeda ainult varasemate autorite teostest, kuhu ei ole palju lisada. Uued usundivormid on enamasti mitmesuguste komponentide segu (vt allpool).
Müstiline tunnetus ja filosoofiline tunnetusteooria
Religiooni subjektiivne pool põhineb intuitiivsel tunnetusel ja on seotud religioosse kaemuse või kogemusega, millel on müstilis-ekstaatiline iseloom. Sellises süvakogemuses on nähtud religiooni tuuma, mis seotakse primaarse hingetasandiga: Friedrich Schleiermacher nimetas seda „tundeks”, mõistis aga intuitiivse tunnetusena. Viimane omakorda on seotud „absoluutse sõltuvustundega” lõpmatusekogemuse tagajärjel, mille kohta järgnevas uurimises kinnitati, et see esineb juba primaarses taevakaemuses.37
Edaspidi on usutunnet täpsustatud muu sisuga (hirm, armastus jne), kuid ka nähtud, et tegemist pole spetsiaalse tundega, sest religioosne kogemus seondub inimvaimu kui tervikuga. Klassikalise käsitluse esitas William James. „Kui me mõistame terminit „religioosne tunne” paljude tunnete kogunimena, mida religioossed objektid vaheldumisi tekitavad, siis näeme, et ta tõenäoliselt ei sisaldagi mingit psühholoogiliselt erilist olemust,” ütleb ta. „Näib, et ei ole olemas elementaarset religioosset emotsiooni – on hoopis ühine emotsioonide varaait ning religioossed objektid annavad seal leiduvale vaid teatud eripära.”38 Lahknevad ju kogemused ka erinevate usundite ja maailmavaadete vahel, samuti nende piiresse jäädes, põhjustades aga erinevaid läbielamisi ja reaktsioone.
Tunde, mõistuse ja tahte kui religiooni parameetritega seoses väidab James, kelle käsitlus on saanud moodsaks klassikaks, ratsionalistlike tõlgenduste vastu: „Olen püüdnud rehabiliteerida tundeelementi religioonis ning allutada sellele intellektuaalset” ehk mõistuslikku. „Me oleme ju lõppude lõpuks ikkagi absoluutses sõltuvuses universumist,” mis mõjub meie tunnetusele vahetult. „Teatud loodusnähtustel näib olevat eriline võime meis neid müstilisi meeleolusid esile kutsuda. Enamik juhtumitest, mille kohta olen andmeid kogunud, on aset leidnud lageda taeva all.” James usub nagu Schleiermacher, et „religiooni sügavaimaks allikaks on tunne” ja et tunde juhatusel tehtud „filosoofilised ja teoloogilised formuleeringud on vaid sekundaarsed pealisehitised”. Ent kuigi religioon on „algselt juhitud tundest, käsitleb tundest ammutatud materjali kõrgemal tasemel siiski mõistus”.39 Sellega kummutab James kriitika, nagu temal muutuks religioon paljalt emotsionaalseks tundeks.
Tunne on põhikogemus, mistõttu ratsionaalsed põhjendused veenavad meid ainult viisil, nagu juhatab sisemine intuitsioon: kui on olemas religioosne kogemus, siis loogika kinnitab seda, kui ei ole, siis mõistus eitab seda. „Meie tunded või müstilised intuitsioonid määravad meie uskumused juba ette ära. Mõistus leiab argumente meie endi veenmiseks, sest ta lihtsalt peab neid leidma,” kirjutab James. „Kui teil juba on Jumal, kellesse uskuda, siis need argumendid kinnitavad teie usku. Kui olete aga ateist, siis teid nad ei veena,” ütleb ta. „Tegelikult tuleneb nende argumentide veenvus faktide ja tunnete kombinatsioonist. Rangelt võttes ei tõesta nad midagi. Nad vaid kinnitavad meie olemasolevaid eelistusi.” Argumenteeriv religioonikriitika ei vii sihile. „Ratsionalismi