Välisminister - Urmas Reinsalu

Скачать книгу

Meenutan, et näiteks pole Eesti andnud allkirja ÜRO kodakondsuseta isikute seisundi konventsioonile, millega pole EL-is ühinenud vaid neli riiki ehk siis Malta, Eesti, Poola ja Küpros. Miks? Me pole lihtsalt pidanud vajalikuks piirata oma otsustusõigust neis eluliselt tähtsates küsimustes, lisaks on suur osa neist teemadest juba kaetud siseriikliku seadusandlusega,“ sedastas Luik ERR-le 16. novembril.

      Samal õhtul kogunes Keskerakonna juhatus ning Ratas kutsus koalitsioonipartnereid üles rahule ja pidama läbirääkimisi. Kogunesimegi järgmisel laupäeval Paides hotellis, kuna Ossinovski oli sealkandis parteiüritusel ning Seeder tuli Viljandist. Istusime numbritoas, laual olid võileivad, kohal olid Tanel Kiik, Jüri Ratas, meie Heliriga ning Indrek Saar ja Jevgeni Ossinovski. Arutelu lõpuks teatasid sotsid, et nemad kavatsevad kokku kutsuda Riigikogu erakorralise istungi ning panna ränderaamistiku seal hääletusele – kuna parlament on valitsusest ülem, tuleb Riigikogu toetava otsuse korral Eestil ränderaamistikuga ühineda. Selle teadmisega sõitsime kõik laiali.

      Järgmisel nädalal püüti meedias igati Isamaa positsiooni kõigutada ning naeruvääristada. Andsin nendele seisukohtadele vastuse oma artiklis Eesti Uudistes, kus tõin välja, et rändeleppega seoses on leppe toetajad avalikkust mitmes asjas tahtlikult eksitanud.

      Esiteks, leppe siduvusest. Meile on väidetud, et see ei tähenda meile midagi. Et see paber on lihtsalt sümboolne akt ilma tagajärgedeta. Et mitte midagi ei muutu Eesti jaoks. Ja teisalt räägivad samad suud: lepe on ülisuure tähtsusega, et korrastada migratsiooni ja et Aafrika riigid kui migratsiooni lähteriigid võtavad leppega rea kohustusi, mis korrastavad rännet. Siin on minu jaoks põhimõtteline vastuolu: kuidas siis nii, et Aafrika riigid võtavad kohustusi, aga meie ei võta? Teine küsimus, mida on väidetud leppe siduvuse kohta. Asutud on eristama leppe poliitilist ja õiguslikku siduvust. Leppe poliitilist siduvust on muuhulgas tunnistanud nii välisministeeriumi esindaja valitsuse läinud nädala koosolekul kui möönnud selle võimalikkust ka õiguskantsler.

      Kas petame iseennast ja maailma?

      Küsimus on Eesti riigi jaoks põhimõtteline: kas ühineme leppega, teades, et tegelikult salgame selle maha ja täita ei kavatse, või oleme ausad iseenda ja teiste maailma riikide suhtes? Näiteks nõuab lepe muuhulgas, et peame hõlbustama tööjõu liikuvust siin piirkonnas ja maailmas, sõlmima sellekohased piirkondlikud lepingud ning lubame välja töötada migrantide tööjõu liikuvuse kavad.

      Kas oleme Eestis seda kusagil arutanud ja analüüsinud, et see on meie eesmärk? Minu eesmärk see küll pole. Me pole seda arutanud, analüüsinud ja ammugi on arusaamatu deklareerida seda kogu maailmale.

      Muuhulgas deklareerime, et inimsmugeldamise ohvritele oleme valmis tagama alalise või ajutise sihtriiki jäämise õiguse. Minu jaoks on sellel kohustusel pigem riskantne maik survestada inimkaubandust Venemaalt Eestisse. Kui tabame ebaseaduslikud piiriületajad kui inimkaubanduse ohvrid Eestis, siis see pühendumus tagaks neile kui inimkaubanduse ohvritele kas alalise või ajutise elamisloa.

      Õiguslikust siduvusest kõneledes aetakse osavasti segamini rahvus­vahelise õiguse kirjutatud normid ja tavaõigus. Tõusku püsti see inimene, kes väidab, et see lepe ei või tulevikus muutuda osaks rahvusvahelisest tavaõigusest. Seda inimest ma näinud ei ole.

      Mitteühinenute hulgas on mitu olulist liitlast

      Lisaks püütakse väita, et leppega mitteühinemine asetab meid ühte seltskonda halva maiguga riikidega. Nagu regiooni suurim NATO sõjaline liitlane Poola, meie suurim sõjaline liitlane Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liidu praegune eesistuja Austria. Jättes kõrvale selles argumendis kõlava meie liitlassuhteid halvustava hoiaku, on see on minu meelest demagoogia argumentum ad hominem. Samamoodi nagu oleks naljakas väita, et kuna leppega ühinevad ka despootliku riigi­juhtimisega riigid, siis ühinemine tähendaks otsekui selle heakskiitu. Riigid jätavad lepetega liitumata erinevatel motiividel ja sellel õigusel rajanebki kogu ÜRO tegevus.

      Väide, et leppega mitteliitumine tähendab Eesti välispoliitilisest kursist lahtiütlemist, ei ole tõsi ja selle levitajad teavad seda suure­päraselt. Olen seda argumenti näinud pikka aega. Ametnikud on selle argumendiga moosinud oi-oi kui palju ka varem, et Eesti ei tohiks lisada preambulit piirilepingule, et peaks andma Nord Streamile uurimisloa ja toetama pagulaste kvoote. See ei tähenda sugugi, et vastupidiselt tegutsedes Eesti poleks oma julgeolekuhuvisid kaitsnud paremini, kui ametnikud ette panid. Me oleme iseseisev riik. Poliitikud langetavad otsuse.

      Meie välispoliitiline ja sisepoliitiline põhijoon on olnud üks: olla iseseisev rahvusriik. Ja selle nimel oleme ennast integreerinud lääne süsteemi ja säilitanud konservatiivse migratsioonipoliitika. Eestil ongi oma ajaloost ja väiksusest tulenev unikaalne vaade migratsioonile ja seda tuleb julgeda maailmale selgitada. Sellest johtuv minu küsimus on hoopis: kas Eesti tegi muudatusettepanekuid sellesse leppesse ja millised need olid?

      Eesti ei pea olema igas pulmas peigmees

      Lisaks on hoiatatud, et mitteühinemisest tuleneb oht meie Julgeolekunõukogu kohale, kuna paljud migratsiooni lähteriigid, kes on leppest kui migratsiooni soosijast väga huvitatud, ei hääleta meie poolt. Mulle tundub tänaseks, et mõningaid isikuid erutab see küsimus palju rohkem kui Eesti tulevik rahvusriigina ja meie hoiakud, kuidas säilida rahvana maailma migratsioonisurve kasvu tingimustes. Mina olen sügavalt veendunud, et üks on taktikaline, teine strateegiline küsimus. Mõneti on see meie suutlikkuse test. Kui oleme ähmi täis juba niisuguses küsimuses enne Julgeolekunõukogu võimalikku positsiooni, mis siis veel rääkida otsustest Julgeolekunõukogu laua taga. Säilitame külma närvi ja jäägem sellest leppest lihtsalt kõrvale. Igas pulmas ei pea olema peigmees.

      See lepe on küsimus väärtushoiakutest. Ja need väärtushoiakud on seotud meie arusaamadega migratsioonist ja selle riskidest, riikide otsustuspädevusest ja julgusest teha otsuseid, mida ise peame õigeks. See ongi riigiks olemise vastutus.

      Eesti Uudised

      November 2018

      Keskerakonna ja sotside saadikud kutsusid kokku 26. novembriks Riigikogu erakorralise istungi. Sel istungil palusin justiitsministrina sõna poliitiliseks avalduseks, et veel kord alla kriipsutada küsimuse õiguslikku ja poliitilist tähendust. Olin just saanud ka Saksamaa Max Plancki rahvusvahelise õiguse instituudi direktori Anne Petersi analüüsi, millest Riigikogu teavitasin.

      Mikser selgitas ränderaamistikku Riigikogus oma poliitilises avalduses alljärgnevalt: „See on õiguslikult mittesiduv raamdokument, mis on vajalik, et anda 193-le ÜRO liikmesriigile võimalus rääkida rändest kui globaalsest väljakutsest selliselt, et selles mõttevahetuses oleksid laua taga nii rände lähte-, siht- kui ka transiitriigid. See on üks väga paljudest ÜRO Peaassamblee mittesiduvatest resolutsioonidest, mis visandavad olulisi tegevusi olulistes, kogu maailma mõjutavates küsimustes. Mitte keegi meist vist ei arva, et ränne ei ole täna üleilmne väljakutse.“

      Riigikogu võttis lõpuks vastu ränderaamistikku toetava avalduse häältega 41 poolt ja 27 saadikut vastu. Ränderaamistikku toetasid keskerakonna ja sotside saadikud, vastu olid Isamaa, EKRE ja Vabaerakonna saadikud. Reformierakonna saadikud loobusid hääletamast.

      Õhus oli küsimus, kuidas edasi?

      Saatsin 2018. aasta 7. detsembril omapoolse Riigikogu otsuse tõlgendusega kirja Mikserile, milles tegin üleskutse teavitada ÜRO-d, et Eesti ei osale Marrakeshi konverentsil, sest välisministril puudub selleks mandaat:

      „Eeltoodut arvesse võttes pean vajalikuks üle rõhutada, et vabariigi valitsus ei ole andnud välisministrile mandaati, et Eesti Vabariik ühineks kõnealuse leppega. Vabariigi Valitsuse mandaat on olemas üksnes leppe üle läbirääkimiste pidamiseks.“ Meenutasin, et Riigikogu 26. novemb­ril vastu võetud seisukoht ränderaamistikule toetuse avaldamise osas ei ole õiguslikult siduv: „Riigikogu avalduses on toodud esile, et Riigikogu avaldab üldist toetust globaalse ränderaamistiku vastuvõtmisele, mitte seda, et Eesti Vabariik peaks globaalse ränderaamistiku heaks kiitma. /…/ Valitsus ei ole nimetatud konkreetsetes asjades oma otsust teinud. Jätkuva ebaselguse tõttu leppe iseloomu ja mõjude osas Eesti õigusele ning tuginedes vajadusele säilitada siseriiklik

Скачать книгу