LITMIR.BIZ

      aprill 2016

      1. peatükk

      Oli peaaegu täiuslik kevadpäev.

      Õhk oli karge ja selge, rukkilillesinine taevas lennukijälgedega triibutatud. Tema ees, kuningliku pargi puuderivi kohal, hiilgas hommikuvalguses hõbedaselt Windsori loss. Kuninganna peatas oma poni, et vaadet nautida. Miski ei ole hingele nii hea kui päikeseline hommik mõnes Inglismaa maapiirkonnas. Kaheksakümne üheksa aastasena imetles ta endiselt jumala kätetööd. Või kui täpne olla, siis evolutsiooni. Aga sellisel päeval kaldus ta mõtlema jumalale.

      Kui ta oleks pidanud oma residentside seast lemmiku valima, siis oleks selleks Windsor. Mitte Buckinghami palee, mis mõjus, nagu elaks ringtee ääres kullatud kontorihoones. Mitte Balmoral ega Sandringham, ehkki need olid tal veres. Windsor oli üsna lihtsalt kodu. See oli paik, kus olid möödunud tema lapsepõlve kõige õnnelikumad päevad: Royal Lodge, pantomiimietendused, ratsasõidud. Siia tuli ta praegugi nädalavahetusteks linna lõputust vormitäitmisest taastuma. Siia oli papa puhkama sängitatud ja niisamuti kallis ema ja nende kõrvale Margaret, ehkki selle korraldamine pisikeses hauakambris oli olnud üsna keeruline.

      Kui kunagi peaks tulema revolutsioon, meeliskles ta, siis paluks ta võimalust jääda maapakku siia. Mitte et nad talle seda võimaldaksid. Revolutsionäärid topiksid ta ilmselt ... Kuhu? Saadaks maalt välja? Kui nii, siis läheks ta Virginiasse, tema nimekaimu järgi nimetatud paika. Sealt oli pärit ka Secretariati-nimeline hobune, kes 1973. aastal kolm kõige olulisemat võistlust võitis. Tegelikult, kui jätta kõrvale riigi huvid ja vaene Charles ja William ja väike George, nii kenasti valmis pärast kogu seda õudust tema järel käima, ei oleks see üldse nii halb väljavaade.

      Aga Windsor oleks parim. Siin võib kõik välja kannatada. Nii kaugelt vaadates paistis loss häirimatu, jõudeolekus ja poolunes. See polnud nii. Selle sees askeldas viissada inimest. See oli küla, äärmiselt toimekas küla. Talle meeldis nende kõigi peale mõelda, alates haldusjuhist arveid kontrollimas kuni toatüdrukuteni pärast eilset väikest suareed voodeid üles tegemas. Aga täna lasus kõige kohal vari.

      Suareel üles astunud muusik leiti täna hommikul voodist surnuna. Ilmselt oli ta surnud magades. Kuninganna oli temaga kohtunud. Tegelikult temaga isegi natuke tantsinud. Noor venelane, kes oli kutsutud klaverit mängima. Nii andekas, nii võluv. Milline kohutav kaotus tema perekonnale.

      Pea kohal kostvate mootorite ühtlane möirgamine summutas linnulaulu. Sadulas istuv kuninganna kuulis kõrgetoonilist undamist ja nägi pilku tõstes maandumas Airbus A330. Kui inimene elab Heathrow’ lennukoridori all, siis saab temast asjatundlik lennukivaatleja, ehkki kõigi käigusolevate reisilennukite pelgalt silueti järgi ära tundmine oli üks kasutu oskus. Lennuki hääl kiskus kuninganna mõtetest välja ja meenutas talle, et peab uuesti dokumentidega tegelema hakkama.

      Esimese asjana, jättis ta endale meelde, tuleb küsida noormehe ema kohta. Ta ei olnud ausalt öeldes tavaliselt teiste inimeste eemalolevatest sugulastest kuigi huvitatud. Enda perega on piisavalt tegemist. Aga miski ütles talle, et see asi on teistsugune. Tema erasekretäri näol oli olnud väga kummaline ilme, kui ta talle sel hommikul uudise edastas. Vaatamata tema töötajate lõpututele pingutustele teda kõige halva eest kaitsta, teadis kuninganna alati, kui miski oli valesti. Ja miski, mõistis ta korraga, oli kohe päris kindlasti valesti.

      „Nõõ,“ kamandas ta poni. Tema kõrval ajas tallipoiss oma hobuse samuti liikvele.