Urantia Raamat - Urantia Foundation

Скачать книгу

ei morontia mota ega ilmutus, esimese kompensatoorne aseaine ajamaailmades.

      4:2.8 (57.5) Loodusmaailma on moonutanud, tema imekaunist nägu armistanud ja palet närtsitanud nende loendamatute olendite mässamine, ekslik käitumine ja väär mõtlemine, kes on ise küll osakesed loodusest, kuid aidanud aegade vältel kaasa tema väärastumisele. Ei, loodus ei ole Jumal. Loodusmaailm ei ole kummardamisobjekt.

      4:3.1 (57.6) Liiga kaua on inimene mõelnud Jumalast kui kellestki endataolisest. Jumal ei kadesta, ei ole kadestanud ega hakka ka kunagi kadestama inimest või ükskõik millist teist olendit universumite universumis. Teada, et Looja-Poeg oli kavandanud inimese planetaarse loomistöö meistriteosena kogu maa valitsejaks, ning näha teda siis omaenese madalate kirgede vallas, kummardamas puust, kivist, kullast ja isekatest püüdlustest voolitud ebajumalaid — need eemaletõukavad vaatepildid äratasid Jumalas ja tema Poegades pahameele inimese pärast, aga mitte tema vastu.

      4:3.2 (57.7) Igavene Jumal ei suuda tunda raevu ega viha nende inimomaste tunnete tavatähenduses — nii, nagu inimene neid reaktsioone mõistab. Need emotsioonid on madalad ja põlastusväärsed; vaevalt küll väärivad nad seda, et neid nimetataks inimlikeks, veel vähem jumalikeks. Niisugused tunded on Kõikse Isa täiuslikule olemusele ning armust kantud iseloomule täiesti võõrad.

      4:3.3 (58.1) Suur, väga suur osa neist raskustest, mida Urantia surelikel tuleb Jumala mõistmiseks ületada, johtub Luciferi mässu ja Caligastia reetlikkuse kaugeleulatuvatest tagajärgedest. Maailmades, mida ei ole patu pärast isoleeritud, suudavad arengurassid täpsemini sõnastada palju paremaid käsitusi Kõiksest Isast ning nende arusaamad ei ole nii segased, moonutatud ega väärastunud.

      4:3.4 (58.2) Jumal ei kahetse eales seda, mida ta on kunagi teinud, teeb praegu või tulevikus. Ta on kõiktark, samal ajal ka kõikvõimas. Inimese tarkus sünnib inimkogemusse kuuluvatest katsetest ja eksitustest. Jumala tarkus sisaldub lõpmatu, kõikse ja sügava mõistmise määratlematus täiuses ning see jumalik eelteadmine suunab tõhusalt loovat vaba tahet.

      4:3.5 (58.3) Kõikne Isa ei tee eales midagi niisugust, mille pärast tuleks hiljem kurvastada või kahetseda, kuid tema Looja-isiksuste kavandatud ja loodud tahteolendid eri universumites kutsuvad oma ebaõnnestunud valikutega mõnikord Loojate-vanemate isiksustes esile jumaliku kurbustunde. Aga vaatamata sellele, et Isa ei tee vigu ega tunne kahetsust või kurbust, on ta olend, kellele on omane isalik kiindumus. Kahtlemata muutub ta süda kurvaks, kui tema lapsed ei suuda jõuda vaimsetele tasanditele, mis on neile täiesti jõukohased selle abi toel, mida surelikele nii heldesti pakuvad universumite vaimsete saavutuste plaanid ning kavad.

      4:3.6 (58.4) Ajalik piiritletud meel ei suuda aduda Isa lõpmatut headust, nii peabki suhtelise headuse kõikide faaside mõjusaks demonstreerimiseks leiduma alati kontrast suhtelise pahe (mitte patu) näol, millega headust võrrelda. Jumaliku headuse täiust võib ebatäiuslik surelik mõista ainult seetõttu, et see satub kontrasti aja ja mateeria suhete suhtelise ebatäiuslikkusega kosmose liikumistes.

      4:3.7 (58.5) Jumala iseloom on lõpmatult üleinimlik, seepärast peabki niisugust jumalikku olemust isikustama, nagu see sünnib Jumalikes Poegades, enne kui inimese piiritletud meel suudab seda kas või usu läbi tajuda.

      4:4.1 (58.6) Jumal on kogu universumite universumis ainuke püsiv, enesesolev ja muutumatu olend. Ei leidu midagi, mis oleks temast väljaspool, tema jaoks pole olemas ei minevikku ega tulevikku. Jumal on kindlasuunaline eesmärgipärane energia (loov vaim) ja absoluutne tahe ning need on iseolevad ja universaalsed.

      4:4.2 (58.7) Jumal on iseolev ja seega absoluutselt iseseisev. Jumala identiteet ei muutu. „Mina, Issand, ei muutu.” Jumal on muutumatu, aga alles seejärel, kui olete jõudnud Paradiisi, võite hakata mõistma, kuidas Jumal saab siirduda lihtsast keerulisse, identiteedist teisenditesse, liikumatusest liikumisse, lõpmatusest piiritletusse, jumalikust inimomasesse ja ühtsusest kahesusse ning kolmesusse. Ning Jumal suudab oma absoluutsuse avaldumist sel viisil teisendada seepärast, et jumalik muutumatus ei tähenda liikumatust. Jumalal on tahe -ta on tahe.

      4:4.3 (58.8) Jumal on end absoluutselt ise määrav olend, tema universumireaktsioonidel pole muid piire kui need, mis ta ise on kehtestanud, ning tema vabast tahtest johtuvaid tegusid reguleerivad ainult need jumalikud tunnused ja täiuslikud omadused, mis loomupäraselt iseloomustavad tema igavest olemust. Seetõttu ongi Jumala suhtumine universumisse ülimalt hea olendi suhtumine, millele lisandub loova lõpmatuse vaba tahe.

      4:4.4 (58.9) Isa-Absoluut on keskse ja täiusliku universumi looja ja kõikide teiste Loojate Isa. Isiksuslikkus, headus ja paljud muud iseloomujooned on inimestel, muudel olenditel ning Jumalal ühised, kuid tahte lõpmatus on iseloomulik üksnes Jumalale. Oma loovates tegudes piiravad Jumalat ainult tema igavesele olemusele omased tunded ja tema lõpmatu tarkuse ettekirjutused. Jumal valib isiklikult vaid selle, mis on lõpmatult täiuslik, ning siit ka keskse universumi taevalik täius. Ehkki Loojad-Pojad jagavad täiel määral tema jumalikkust, koguni tema absoluutsuse faase, ei piira neid täielikult see tarkuse piiritletus, mis juhib Isa tahte lõpmatust. Selle tulemusel muutub Miikaeliklassi Jumala Poegade loov vaba tahe veelgi aktiivsemaks, täiesti jumalikuks ja peaaegu lõplikuks, kuigi mitte absoluutseks. Isa on lõpmatu ja igavene, ent eitada tema tahtliku enesepiiramise võimalikkust tähendaks eitada sedasama arusaama tema tahte absoluutsusest.

      4:4.5 (59.1) Jumala absoluutsus läbistab kõiki universumireaalsuse seitset tasandit. Ja kogu seda absoluutset olemust mõjutab Looja suhe oma universumiolendite perekonnaga. Universumite universumis võib kolmsuslikku õiglust iseloomustada täpsus, kuid kõikides oma ulatuslikes perekondlikes suhetes ajalike olenditega juhivad Jumalat jumalikud tundmused. Kõige esmalt ja kõige viimaks — igavesti — on lõpmatu Jumal Isa. Hoolimata kõikidest võimalikest tiitlitest, mille kaudu sobib teda tunda, tehti mulle ülesandeks kirjeldada kogu loodu Jumalat kui Kõikset Isa.

      4:4.6 (59.2) Jumal-Isas ei valitse võim vaba tahte ilmingute üle ega juhi neid ainult mõistus; määrangule vastavalt koosneb jumalik isiksus vaimust ja avaldab ennast universumitele armastusena. Seepärast on Esimene Allikas ja Kese alati ja pidevalt, kõikides oma isikulistes suhetes universumi loodud isiksustega armastav Isa. Jumal on Isa selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. Teda õhutab igavesti jumaliku armastuse täiuslik idealism ning see õrn olemus leiab oma kõrgeima väljenduse ja ülima rahulolu armastamises ja armastatud olemises.

      4:4.7 (59.3) Teaduses on Jumal Esimene Põhjus, religioonis kõikne ja armastav Isa, filosoofias ainus olend, kes on iseolev ega sõltu oma eksistentsis teistest olenditest, vaid annetab olemasolu reaalsust heldelt kõigele ja kõigile. Kuid läheb tarvis ilmutust näitamaks, et teaduse Esimene Põhjus ja filosoofia iseolev Ühtsus on religiooni Jumal, tulvil armu ja headust ning kohustunud teoks tegema oma maapealsete laste igavese ellujäämise.

      4:4.8 (59.4) Me ihkame aru saada Lõpmatusest, kuid austame Jumala kogemise ideed, oma suutlikkust ükskõik millal ja ükskõik kus mõista kõrgeima jumalusekäsituse isiksus- ja jumalikkustegureid.

      4:4.9 (59.5) Teadmine võidukast inimelust maa peal sünnib loodud-olendi niisugusest usust, mis söandab vastu astuda igale tema olemasolu vältel ettetulevale olukorrale, kus ilmneb inimese tohutu piiratus, sellisest usust, mis vankumatult kuulutab: isegi siis, kui mina ei suuda seda teha, elab minus see, kes võib seda teha ja teebki — universumite universumi Isa-Absoluudi osake. Ja see ongi „see võit, mis on ära võitnud maailma — meie usk”.

      4:5.1 (59.6) Religioosne pärimus kätkeb endas ebatäielikult säilinud andmestikku Jumalat tundnud möödunud aegade inimeste kogemuste kohta, kuid niisuguseid ülestähendusi ei saa usuelu juhina või Kõikse Isa kohta käiva tõese teabeallikana põrmugi usaldada. Eranditult kõiki selliseid muistseid uskumusi on ümber vorminud tõik, et primitiivne inimene tavatses luua müüte.

      4:5.2 (60.1) Kui kõne

Скачать книгу