ТОП просматриваемых книг сайта:
Urantia Raamat. Urantia Foundation
Читать онлайн.Название Urantia Raamat
Год выпуска 0
isbn 9781883395469
Автор произведения Urantia Foundation
Жанр Религия: прочее
Издательство Ingram
2:3.4 (37.2) Kui niisugune otsus on lõplikult kinnitatud, siis lakkab patuga samastunud isik ainsa hetkega olemast, nagu poleks teda iial olnudki. Sellisest saatusest pole elluärkamist, see on lõputu ja igavene. Identiteedi elavad energiategurid lahustatakse ajamuudatuste ja ruumiümberkujunduste abil kosmilisteks potentsiaalideks, millest nad kunagi kujunesidki. Mis kurjategija isiksusse puutub, siis jääb see ilma kestva elu võimalusest, sest ta ei suutnud teha neid valikuid ega langetada lõplikke otsuseid, mis oleksid taganud igavese elu. Kui isiksusega liituv meel ei pöördu patust, vaid samastub sellega lõplikult, siis elu lõpetamisel, kosmilisel lahustamisel, neeldub niisugune isoleeritud isiksus kogu loodu ülemhinge ning temast saab Ülima Olendi areneva kogemuse osake. Iialgi enam ei muutu ta uuesti isiksuseks; tema identiteeti poleks nagu eales olemas olnudki. Kui isiksuses oli olemas Mõttekohandaja, siis säilivad kogemuslikud vaimuväärtused ellujääva Kohandaja reaalsuses.
2:3.5 (37.3) Universumi kõikides tegelike reaalsustasandite võitlustes jääb kõrgemat tasandit esindav isiksus lõpuks alati peale ja madalama tasemega isiksus peab ennast kaotajaks tunnistama. See universumi vastuolude vältimatu tulemus kaasneb olemuslikult tõigaga, et taseme jumalikkus vastab täpselt iga tahteolendi reaalsuse või tegelikkuse astmele. Puhtakujuline kurjus, täielik eksimine, tahtlik patustamine ja lahjendamata pahe tähendavad oma olemuselt automaatselt enesetappu. Niisugused kosmilisele ebareaalsusele viitavad suhtumised võivad universumis püsida vaid armust johtuva sallivuse tõttu, ja püsida ajutiselt: niikaua kuni õiglast kohtuotsust langetavate universumitribunalide õiglust jagavad ja õigust mõistvad mehhanismid astuvad tegevusse.
2:3.6 (37.4) Kohalikes universumites on Loojate-Poegade valitsemise sisuks loomine ja vaimsustamine. Need Pojad on pühendanud end sellele, et teostavad edukalt surelike järk-järgulise tõusu paradiislikku plaani, võidavad õigele teele tagasi mässajaid ja vääriti mõtlejaid, ent kui kõik need armastusest kantud jõupingutused on lõplikult ja igaveseks tagasi lükatud, viivad Päevilt Vanade jurisdiktsioonile alluvad jõud täide lõpliku lahustamise otsuse.
4. Jumalik arm
2:4.1 (38.1) Arm ei ole midagi muud kui õiglus, mida leevendab tarkus, mis kasvab välja teadmiste täiuslikkusest ning piiritletud loodud-olendite loomuomaste nõrkuste ja keskkonnaoludest johtuvate takistuste täielikust tundmisest. „Meie Jumal on halastaja ja armuline, pika meelega ning rikas heldusest ja tõest.” Seepärast „igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb”, „sest ta annab palju andeks”. „Issanda heldus kestab igavesest ajast igavesti”, jah, „tema heldus on igavene”. „Mina olen Issand, kes toob maa peale armu ja halastust, õigusemõistmist ja õiglust, sest nendest asjadest tunnen ma rõõmu.” „Ma ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest”, sest mina olen „halastuse Isa ja kõige lohutuse Jumal”.
2:4.2 (38.2) Oma olemuselt on Jumal lahke, loomu poolest kaastundlik ja igavesti armuline. Ning eales ei ole Isale vaja mingit survet avaldada, et tema armu ja halastust esile tuua. Loodud-olendi vajadusest piisab, et täiel määral kindlustada Isa õrna armu ja päästvat halastust. Et Jumal teab oma lastest kõike, on tal lihtne andestada. Mida paremini inimene oma ligimest tunneb, seda kergem on talle andeks anda ning teda koguni armastada.
2:4.3 (38.3) Vaid lõpmatu tarkuse rakendamine võimaldab õiglase meelega Jumalal sõltumata universumi olukorrast ühel ja samal ajal õiglust teenida ning oma armu jagada. Eales ei vaeva taevast Isa vastandlikud suhtumised oma universumilastesse, iial ei lange Jumal vastukäivate suhtumiste ohvriks. Jumala kõiketeadmine juhib tema vaba tahet eksimatult valima just niisugust universumikäitumist, mis täiuslikult, üheaegselt ja võrdselt vastaks kõikidele tema igavese olemuse jumalikele omadustele ja lõpmatule olemusele.
2:4.4 (38.4) Arm on headuse ja armastuse loomulik ja vältimatu tulemus. Armastava Isa headusest kantud olemus ei saa keelduda osutamast targasti armu oma universumilaste kõikide rühmade kõikidele liikmetele. Igavene õiglus ja jumalik arm kokku moodustavad selle, mida inimkogemuses kutsutakse erapooletuseks.
2:4.5 (38.5) Jumalik arm kujutab endast erapooletusel rajanevat meetodit universumite täiuslike ja ebatäiuslike tasandite kokkusobitamiseks. Arm on Ülimuslikkuse õiglus, mis on seatud vastavusse areneva piiritletuse olukordadega; see on igaviku õiglane meel, teisendatuna sellisesse vormi, mis sobib enim aja laste kõige olulisemate huvidega ning universumi heaoluga. Arm pole eksimine õigluse vastu, vaid pigem ülima õigluse nõuete mõistev tõlgendamine, kui seda rakendatakse alluvate vaimolendite ja arenevate universumite aineliste loodud-olendite suhtes. Arm on Paradiisi-Kolmsuse õiglus, mis saab tarkusest ja armastusest kantuna osaks aegruumilise loodu väga erinevatele intellektiolenditele nõnda, nagu jumalik tarkus on seda määranud ning Kõikse Isa ja kõikide temaga seostuvate Loojate kõiketeadev meel ja sõltumatu vaba tahe ette kirjutanud.
5. Jumala armastus
2:5.1 (38.6) „Jumal on armastus”, seepärast on alati tema ainsaks isikuliseks hoiakuks universumi asjadesse jumalikku kiindumust väljendav reaktsioon. Isa armastab meid piisavalt tugevasti, et annetada meile oma elu. „Ta laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.”
2:5.2 (39.1) Oleks väär arvata, nagu saaks Jumalat meelitada oma lapsi armastama tema Poegade toodud ohvrite või tema alamate olendite palvete kaudu, „sest Isa ise armastab teid”. Isalikust kiindumusest saadab Jumal inimmeelde imelise Kohandaja. Jumala armastus on kõikehõlmav: „Kes iganes tahab, võib tulla.” Ta tahaks, et „kõik inimesed saaksid päästetud tõe tunnetusele tulles”. Ta „ei taha, et ükski saaks hukka”.
2:5.3 (39.2) Loojad on kõige esimesed, kes üritavad päästa inimest jumalike seaduste arutu rikkumise hukatuslikest tagajärgedest. Oma loomult on Jumala armastus isalik kiindumus, seepärast ta mõnikord „karistab meid tõesti selle hea otstarbega, et me saaksime osa tema pühadusest”. Pidage isegi oma ränkade katsumuste ajal meeles, et „kõikides meie kannatustes kannatab tema ühes meiega”.
2:5.4 (39.3) Jumal on patuste vastu jumalikult lahke. Kui mässajad õigele teele tagasi pöörduvad, võetakse nad armuküllaselt vastu, „sest meie Jumal annab palju andeks”. „Mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega tuleta meelde su patte.” „Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks.”
2:5.5 (39.4) Ja lõpuks — kaalukaim tõend Jumala headusest ja ülim põhjus teda armastada on Isa kingitus teie sisimas: Kohandaja, kes kannatlikult ootab tundi, mil te mõlemad saate igavesti üheks. Ehkki te ei saa otsides Jumalat leida, tarvitseb teil vaid alluda sisimas asuva vaimu juhtimisele ning teid suunatakse eksimatult ühelt sammult teisele, ühest elust teise, universumist universumisse ja ajastust ajastusse, kuni te lõpuks seisate Kõikse Isa Paradiisi-isiksuse ees.
2:5.6 (39.5) Oleks rumal mitte palveldada Jumalat selle tõttu, et teil pole inimloomuse piiratuse ja oma ainelisest olemusest tulenevate puuete tõttu võimalik teda näha. Teie ja Jumala vahel ootab ületamist hiiglaslik vahemaa (füüsiline ruum). Samuti tuleb rajada sild üle sügava vaimse erinevuse. Aga hoolimata kõigest, mis teid füüsiliselt ja vaimselt Jumala isikulisest paradiislikust kohalolekust lahutab, peatuge hetkeks ja vaagige mõttes seda suurejoonelist tõde, et Jumal elab teie sisimas ning on omal kombel kõik teid lahutavad erinevused juba ületanud. Ta on saatnud oma vaimu elama teis ja rühkima ühes teiega edasi te igavesel teekonnal universumis.
2:5.7 (39.6) Minu meelest on lihtne ja meeldiv austada kedagi, kes on nii suur ja ühtaegu niisuguse armastusega