LITMIR.BIZ

      1. Cassandra Tanner – esimene päev pärast minu tagasitulekut

      Me usume seda, mida tahame uskuda. Me usume seda, mida meil on vaja uskuda. Võibolla pole tahtmisel ja vajadusel vahet. Ma ei tea seda. Aga ma tean seda, et tõde võib meid vältida, peita end varjatud paikades, meie eelarvamustes, meie näljases südames, mis igatseb vaikust. Ent tõde on alati olemas, kui avame silmad ja üritame seda näha. Kui me tõesti üritame näha.

      Kui me õega kolm aastat tagasi kadusime, ei olnud peale pimeduse mitte midagi.

      Emma auto leiti rannast. Tema kott leiti auto juhiistmelt. Autovõtmed leiti käekotist. Tema kingad olid veepiiril. Osa inimesi uskus, et ta oli läinud sinna pidutsema või kohtuma sõbraga, kes välja ei ilmunud. Arvati, et ta oli ujuma läinud. Arvati, et ta on uppunud. Võibolla juhtus õnnetus. Võibolla tegi ta enesetapu.

      Kõik arvasid, et Emma on surnud.

      Mis minusse puutub, siis – see polnud nii lihtne.

      Mina olin kadumise ajal viisteist. Emma poleks mind selles vanuses iial endaga randa kaasa võtnud. Tema oli abiturient ja mina olin tüütus. Minu kott oli köögis. Rannast ei leitud mitte ühtegi minu asja. Minu ema sõnul polnud kodunt kadunud ka mitte ühtegi minu riidehilpu. Ja emad ju teavad selliseid asju. Eks ole?

      Aga Emma autost leiti minu juuksekarvu ja mõned inimesed haarasid sellest kinni, olgugi et ma olin tema autos lugematuid kordi olnud. Nad haarasid sellest ikkagi kinni, sest kui ma Emmaga koos randa ei läinud, kui ma tol ööl merre ei uppunud, näiteks õde päästa püüdes, siis kus ma olin? Mõnel inimesel oli vaja uskuda, et ma olen surnud, sest mõistatada oli liiga raske.

      Mõned aga polnud nii kindlad. Nende meeled olid avatud kummalise kokkusattumuse võimalusele. Üks õde uppus meres. Teine õde põgenes või vahest ta rööviti. Aga ikkagi… põgenejad pakivad tavaliselt koti kokku. Niisiis pidi ta röövitama. Aga ikkagi… sellised halvad asjad ei juhtu selliste inimestega nagu meie.

      See õhtu polnud tavaline ja nii said kokkusattumuste teooriad hoogu juurde. Minu ema jutustas seda lugu nii, et publik oli lummatud, ja kogus sellega oma tähelepanuvajaduse rahuldamiseks piisavalt kaastunnet. Nägin seda tema silmist, kui vaatasin teda rääkimas eri telekanalite uudistes ja jutusaadetes. Ta kirjeldas minu ja Emma vahelist tüli, teismeliste tüdrukute kisa ja karjumist. Ja siis vaikust. Ja seda, kuidas auto ammu pärast kojutuleku kellaaega hoovist välja sõitis. Tema oli näinud auto esitulesid oma magamistoa aknast. Pisarad voolasid, kui ta seda lugu jutustas, ja stuudiopublikust kajas vastu kollektiivne ohe.

      Vastuste otsingutel lahati meie elud tükkideks. Sotsiaalmeedia, sõbrad, tekstsõnumid ja päevikud. Kõik harutati üksipulgi lahti. Ema rääkis, kuidas me olime ühe kaelakee pärast tülitsenud. Ostsin selle Emmale kooli alguse puhul. Tema viimane aasta keskkoolis! See on nii eriline aeg. Cass oli kade. Ta on alati oma õde kadestanud.

      Voolasid veel mõned pisarad.

      See rand on Long Islandi väina ääres. Hoovus on seal nõrk. Mõõna ajal tuleb pikalt kõndida, et vesi ulatuks üle põlve. Tõusu ajal rulluvad lained nii pehmelt, et vett on vastu pahkluid vaevu tunda ja jalalabad ei vaju iga laine järel liiva sisse, nii nagu põhja pool, Atlandi ookeanile avatud randades. Meie rannas on raske ära uppuda.

      Mäletan, et vaatasin ema televisioonis rääkimas, sõnad üle huulte pudenemas, pisarad silmist voolamas. Ta oli selleks sündmuseks muretsenud uued riided, tumehalli rätsepakostüümi ja kingad Itaalia disainerilt, kes – nagu ta meile rääkis – on parim ja kindlustab meile maailmas staatuse. Sain sellest aru kinganina kuju järgi. Ema oli meile kingade kohta palju õpetanud. Ma ei arva, et teda taheti uskuda nende kingade pärast. Aga teda usuti. Ma lausa tundsin seda läbi ekraani.

      Võibolla me murdusime oma erakooli surve all. Võibolla oli see mingisugune kokkulepitud enesetapp. Võibolla olime taskud kive täis toppinud ja kõndisime aeglaselt oma märga hauda nagu Virginia Woolf.

      Aga kus meie surnukehad siis olid?

      Kulus kuus nädalat ja neli päeva, enne kui seda lugu enam uudistes ei käiatud. Minu kuulus ema oli siis jälle lihtsalt Judy Martin – või proua Jonathan Martin, nagu ta tahtis, et tema poole pöördutaks –, endine proua Owen Tanner ja enne seda Judith Luanne York. Asi pole nii keeruline, nagu näib. York oli tema neiupõlvenimi, enne kui ta võttis endale oma kahe abikaasa nimed. Tänapäeval ei ole kaks abikaasat palju.

      Emma ja mina olime abielust esimesega, Owen Tanneriga. Emma sai endale nime minu isa ema järgi, kes suri südamehaigusesse, kui isa oli 17aastane. Minu nimi Cassandra (lühidalt Cass) oli pärit ühest lasteraamatust, mis emal oli. Ema ütles, et see nimi kõlas nagu mõne tähtsa isiku nimi. Kellegi, keda imetletakse. Kellegi, keda kadestatakse. Ma ei oska selle kõige kohta midagi öelda. Aga ma mäletan, kuidas ema oma magamistoa peegli ees mu pikki juukseid kammis ja mind rahuloleva naeratusega imetles.

      Vaata vaid, Cassandra! Sa ei tohiks mitte kunagi olla ilma peeglita – see meenutab sulle, kui ilus sa oled.

      Emmale ei öelnud ema kordagi, et ta on ilus. Nad olid liiga sarnased, et teineteisele kiindumust väljendada. Kui kiidad kedagi, kes näeb välja samasugune või käitub samamoodi või kannab samasuguseid riideid nagu sina, kiidaksid sa justkui iseennast, kuigi tunne pole sama. Selle asemel see justkui vähendab sinu tähtsust, teine inimene oleks justkui varastanud selle kiituse, mis oleks pidanud kuuluma sulle. Meie ema poleks iial lubanud Emmal varastada midagi nii hinnalist nagu kiitus.

      Aga mind ema kiitis. Ta ütles, et mul on mõlema genofondi parimad omadused. Ta oli nendest asjadest väga teadlik – et kuidas lapsed saavad endale sinised või pruunid silmad või matemaatika- või muusikaaju.

      Selleks ajaks kui sinul, Cassandra, on lapsed, saad sa võibolla peaaegu kõiki nende omadusi ise valida! Kujutad ette? Oh, kui teistsuguseks oleks minu elu võinud kujuneda, kui teadlased oleksid end kiiremini liigutanud! (Ohe.)

      Tookord ma ei saanud aru, mida ta mõtles. Olin alles seitsmene.

      Aga kui ta niimoodi mu juukseid kammis, minuga oma salajasi mõtteid jagas, kuulasin teda suure huviga, sest rõõm täitis mind jalatallast pealaeni ja ma tahtsin, et ema ei lõpetaks iial. Aga ta tegi seda alati. Meie ema teadis, kuidas panna meid enda järele nälga tundma.

      Kui me väikesed olime, küsis ta meilt, kas ta on ilus, kõige ilusam naine, keda me oleme kunagi näinud, ja kas ta on tark, kõige targem naine, keda me oleme kunagi kohanud, ja siis muidugi…

       Kas ma

Скачать книгу