LITMIR.BIZ

      Vastasin üldsõnaliselt, et igal kirjastusel on oma nägu. Mõni on pühendunud õppematerjalidele, mõni lastele ja noortele, mõni teatmeteostele jne. Kui meist rääkida, siis meie oleme pühendunud noorkirjanikele ja siinkohal ei mõtle me mitte autori vanust, vaid kirjanikuna veel tundmatut ja oma esimesi samme kirjandusmaastikul tegevaid autoreid. Lisaks tasub märkida, et meil ei ole põhikohaga palgalisi töötajaid, me ei aja kasumit taga, vaid püüame aidata maksimaalselt kõiki huvilisi.

      Põhimõtteliselt käib meie kaudu kirjastamine nii:

      Autor saadab käsikirja ja illustratsioonid (kui need on), samuti kaane kujunduse, seepeale teeme hinnapakkumise, millest, olenevalt autorist ja teosest, oleme teatud summa nõus ise maksma, ehk autoril jääb investeering sellevõrra väiksemaks. Hinnapakkumine sisaldab trükkimise hinda, küljendamise teeme tasuta ja toimetamise ning ilustratsioonide osas on meil partnerid, kes meid mõistlike tasude eest abistavad. Raamatute müük käib läbi meie (meil on koostöölepingud kõikide suuremate raamatupoodidega). Raamatu hinna määrab autor (nõustame soovitusliku hinna kujundamisel) ja siis, vastavalt kokkuleppele, 50-100 esimest raamatut, mis meie kaudu müüakse, on meie raha (saame tagasi oma investeeringu, pluss veidi lisa).

      Järgnevalt sain samalt huviliselt veel mitmeid küsimusi, mis olid tegelikult ohu märgiks, kuid mina, sinisilmsena, uskudes kõikide inimeste heatahtlikkusse, ei osanud neile erilist tähelepanu pöörata.

      Muuhulgas tundis paguluses olev kirjanik huvi autoriõiguste kohta. Teda huvitas, kes kohtuvaidlustes vastutab sisu eest. Lisaks oli tema jaoks oluline teada, kui tihti, millistes summades ja mille alusel toimub autorile tema raamatute müügi eest tasu maksmine.

      Ja siis tuli autorilt järgmine hoiatusmärguanne, mida mina taas heausklikuna lihtsalt eirasin:

      „Tegelikult on mul kaugest minevikust ka paar võlgnevust Eestis, mis on seotud kohtutäituritega. Ma olen küll korduvalt pakkunud, et nõustun võla tasumisega, kuid mitte mingite liigkasuvõtjate nuumamisega. Loomulikult ei ole täiturid sellega nõus olnud. Olen Saksamaa maksumaksja, mis tähendab, et ma pole huvitatud ühegi mulle kuuluva sendi loovutamisest Eesti riigile.”

      Seejärel saime teose esmase lühitutvustuse. Autori kirjutatud elulugu oli sõna otseses mõttes tulvil skandaale, mis olid seotud äri ning mitmete inimestega, keda avalikkuses hästi tunti.

      Ka sellest ei teinud ma välja, lähtusin põhimõttest, et autor teab, mida teeb. Lisaks tundsin end kindlalt, sest lepingusse saab ka märgitud, et teose sisu eest vastutab autor isiklikult ja meie, kirjastusena, pakume pelgalt abikätt raamatu väljaandmisel.

      Keeldusin oma aja ja kirjastuse raha panustamisest kõnealuse teose reklaamimisse. Samuti selgitasin, kust lähevad meie piirid müügi osas.

      Autor andis veel teada mõned kuupäevad. Esiteks, millal raamat peab ilmuma, teiseks, millal toimub esitlus ja kolmandaks, millal peaks raamat kõikides poodides müügil olema.

      Ka teose esitlus, kui selline, pidi tulema suurejooneline ja võimas. Autor soovis korraldada piletitega kontserdi, kus esineksid mitmed tuntud muusikud. Kontserdile tulijad pidid saama kingitusena autori pühendusega tema elulooraamatu. Ja siis oli vaja reklaamiks plakateid, flaiereid, voldikuid, inimesi, kes neid jagaks, terve linna plakateid täis kleebiksid jne. Siinkohal käis mul esimene kahtlus peast läbi. Sain aru, et see autor ei adu eriti reaalset maailma ning puhtalt seepärast, peamiselt tuginedes enda „kõhutundele”, loobusin kõigest sellest. Lubasin aidata reklaammaterjalide kujundamise ja trükkimisega, aga sedagi vaid juhul, kui need kulud saavad ette makstud. Siis jõudsime raamatu tiraažini. Autori soov oli 3000 raamatut. Kirjutasin talle kohe, et võime ju teha, aga meie kirjastuses on seni suurim tiraaž olnud 700, see tundub tundmatu autori esimese teose puhul lausa hullumeelne kogus olevat. Lõpuks tegime hinnapakkumise kogustele 500, 1000 ja 1500. Nii palju suutsin noore kirjaniku lennukust vähendada.

      Saabus järgmine mulle utoopilisena tundunud mõtteavaldus:

      „Kui kirjastuse toimetaja on eluloo toimetamisega lõpetanud ja mina tema töö heaks kiitnud, siis saadan selle käsikirja kohe tõlgile. See raamat võiks ilmuda ka Saksamaal, pool aastat pärast Eestis ilmumist. Kuna Frankfurdis toimuv on läbiv teema minu raamatus, siis usun, et see pakuks ka siinsetele inimestele huvi.”

      Meie sellele mõtteavaldusele ei reageerinud. Mainisime vaid, et võime raamatuid trükkida ükskõik kui suure koguse ja ükskõik mis keeles, kuid turustamisega välljaspool Eestit me kaasa aidata ei saa.

      Siis küsis autor veel reklaamide kujundamise kohta. Teda huvitas plakatite ja meediaväljaannetesse minevate reklaamide kujundamine. Autor oli otsustanud, et veel lõpuni valmis kirjutamata teose esitlus peab toimuma Tallinnas 10. juunil. Miks just sel kuupäeval, meile ei öeldud, küll aga selgitati, et raamatud peavad üle Eesti müügile jõudma kõikjal ühel kindlal päeval, kolm päeva pärast esitlust. Seda ma sain lubada, suhtlesin kõikide meie koostööpartnerraamatupoodidega ja sain kõikjalt vastava kinnituse.