LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      “Siis on arusaadav,” ütles Hannah kergendusohkega. Hannah’ arvates sobisid Lisa ja Herb teineteisega ideaalselt. Lisaks oli Herbi ema Marge Beeseman astunud meeleldi Lisa kingadesse, et aidata tal isa eest hoolt kanda. Ta oli otsustanud kinkida noorpaarile pulmakingiks oma maja ja kolida ise Jack Hermani juurde, et hakata tema majapidajaks. Ja ehkki Marge ja Jack olid mõlemad lesed ning olid nooruses, keskkooli ajal käinud, ei öelnud linnakeses mitte keegi mitte ühtegi halba sõna nende uue elukorralduse kohta. “Millal sa siis arvad, et te abiellute?”

      Lisa silmitses oma kihlasõrmust ja naeratas õrnalt. “Sihime veebruari keskpaika. Kliiniline uuring on selleks ajaks läbi. Aga suure pulma asemel lähme käime lihtsalt kohtumajast läbi.”

      “See pole õiglane,” ütles Hannah, tõustes püsti, et lihapalle täis krokkpott külmruumi viia, märkides mõttes, et peab selle keskpäeval kultuurimajja toimetama ja panema lihapallid seal küpsema.

      “Mis pole õiglane?”

      “Su isa ütles mulle, et ta ootab nii väga sinu altari ette viimist. Ja Tracey on nii elevil sinu lilleneiuks olemise pärast. Lisaks tellisid su pruutneitsid juba oma kleidid ära.”

      “Ma tean,” sõnas Lisa ilmse murega. “Rääkisime sellest Herbiga ja otsustasime, et maksame kõigile kulutused tagasi. See on õige.”

      “Ei ole.”

      “Ei ole?”

      Hannah raputas pead. “Mitte keegi ei võta teie raha vastu, lisaks poleks sel niikuinii mingit mõtet. Kõik ootavad sinu ja Herbi pulmi. Miks te ei võiks pidu lihtsalt veebruari keskpaika edasi lükata?”

      “Olen tahtnud alati valentinipäeval abielluda,” ütles Lisa igatsevalt, “aga see on võimatu, Hannah. Ma tahan uuringute ajal isa juures olla ja mul pole selle kõrvalt aega pulmi korraldada.”

      “See pole mingi probleem. Palu seda lihtsalt Andreal teha. Ta jumaldab pulmade korraldamist.”

      “Aga tal on uue beebiga niigi käed tööd täis.”

      “Ei ole. Ta rääkis, et palkas juba “vanaema” McCanni endale tööpäevadeks appi, täpselt nagu pärast Tracey sündi, ning Al andis talle kolm kuud emapuhkust. Andreal on aega küllaga ja tal hakkab igav, nii et teed oma palvega talle hoopis teene.”

      “Arvad tõesti?” Lisa naeratus oli kui puhas kuld.

      “Täiesti kindlalt.”

      “See oleks imeline, kui me ei peaks tegema muud, kui lihtsalt laulatusele ilmuma. See oleks minu arvates täiuslik pulm. Aga … kas sa oled ikka kindel, et Andrea on nõus sellist suurt tööd ette võtma?”

      “Teda ei peataks miski,” ütles Hannah. “Helistan talle kohe, kui töö lõpetame.”

      “Kas Andrea tuleb täna õhtul peole?”

      “Ma loodan küll. Ta läheb hommikul Doc Knighti vastuvõtule ja püüab arsti veenda, et see lubaks tal peole minna.”

      “Hoian talle pöialt. Tõenäoliselt on ta kogu sellest kodus voodirežiimil olemisest juba hullumas. Mina tahan teha tööd seni, kuni mind sünnituspalatisse veeretatakse.”

      Hannah suunas Lisale terava pilgu. “Kas sa tahad millelegi vihjata?”

      “Muidugi mitte! Me pole Herbiga veel isegi abielus.”

      “Abielu pole alati lapsevanemaks saamise eeltingimuseks.”

      “Võib-olla mõne inimese puhul mitte, aga minu jaoks on,” sõnas Lisa. “Lähen vaatan, kas see kook on juba tarretunud.”

      Hannah noomis end mõtteis, kui Lisa külmruumi koogi järele tõttas. Oli selge, et ta oli astunud üle piiri ja maininud midagi, mida Lisa ei tahtnud arutada, ning külmruumi suundumine oli lihtsalt Lisa võimaluseks kiiresti teemat muuta.

      “Tarretis on tipp-topp,” teatas Lisa, tuues koogi töösaarele. “Kas tahad, et teen selle koogi sinu eest valmis?”

      “See oleks suurepärane. Retsept on laual.”

      Lisa pani koogi käest ja heitis pilgu retseptile. “See näeb väga hea välja.”

      “See ongi hea. Andrea teeb seda alati Tracey sünnipäevaks. See on ka ainuke kord aastas, mil ta oma ahju kasutab.”

      “See on sinu jaoks vist päris imelik, et su õde süüa ei tee.”

      “Mitte eriti,” ütles Hannah õlakehitusega. Ta oli sellega harjunud, et oli oma pere peamine küpsetaja. Delores ei teinud magustoite ja Andrea vältis ahju innukalt. Ainult Hannah’ noorim õde Michelle paistis jagavat Hannah’ga nende vanaema Ingridi armastust küpsetamise vastu. Ta helistas Hannah’le pidevalt, et küsida uusi retsepte, mida kolledžis oma toakaaslase peal katsetada.

      Lisa pani vee keema ja avas sidrunitarretise paki. “Kui ma selle valmis saan, siis asun tänaseid küpsiseid küpsetama. Sina keskendu nendele retseptidele, mida pead õhtuks veel testima.”

      Hannah naeratas tänulikult. Lisa oli vaid üheksateistkümneaastane, kuid ta oli palju vastutustundlikum kui paljud temast kaks korda vanemad inimesed. Hannah polnud kahetsenud mitte kordagi seda päeva veidi enam kui aasta tagasi, mil ta oli pakkunud oma väikest kasvu abilisele Cookie Jari küpsisekohviku äripartneri kohta.

      Kui kõik küpsetised olid valmis ja Hannah oli käinud šerifijaoskonnas, et viia Mike’ile ära tema šokolaadiruudud, seadsid Lisa ja Hannah end sisse kohviku tagaosas, ees tassid värske kohviga.

      “Mida Mike ütles, kui sa talle šokolaadiruudud üle andsid?” küsis Lisa.

      “Teda polnud kohal. Kirjutasin lühikese kirja, panin šokolaadiruudud tema lauale ja tulin tulema.”

      “Ei tea, mis kellaajal me peaksime peitu pugema?”

      Hannah puhkes naerma. “Mitte enne keskpäeva. Barbara arvas, et Mike on kogu hommiku jaoskonnast ära. Aga kui ta juhtub varem tagasi tulema ja siia tormama, siis löövad su kaunistused ta nii pahviks, et ta unustab pahameele sootuks.”

      “Kaunistused meeldivad sulle?”

      “Need on veelgi paremad kui eelmisel aastal. Ma poleks kunagi selle peale tulnud, et peeglitele klaasivaha ja temperavärvidega jõulukaunistusi joonistada.”

      “Nägin seda lihtsalt ühes ajakirjas. Kui see maha pesta, siis saab peeglid ka puhtaks.”

      “No näed, igatahes näeb kohvik imeline välja.” Hannah tõstis pilgu hõbedastele ja kuldsetele lintidele, mis Lisa oli lakke riputanud, ja imetles, kui kenasti need aeglaselt pöörlevate laeventilaatorite tuules lehvisid. Lisa oli sättinud ventilaatorite lülitusnööride külge isegi puuvõõrikut, mida Hannah polnud kaunistusi esmakordselt nähes isegi tähele pannud. “See on hea, et Moishe siin ei ole.”

      “Miks?”

      “Sest puuvõõriku marjad on kasside jaoks mürgised. Nagu ka jõulutähe lehed.”

      “Seda ma ei teadnudki!”

      “Paljud ei tea. Jõulud on kasside jaoks väga rasked, eriti kui nende peremehed ei tea, kui ohtlik see võib olla. Sue rääkis mulle, et dr Bobi juurde toodi eelmiste jõulude ajal kolm kassi, kes oleksid karra söömise tõttu peaaegu surnud. See jääb neil sooltesse kinni ja põhjustab igasuguseid probleeme.”

      Lisa raputas pead. “Ehk on see hea, et Herb kutsikat tahab.”

      “Mitte eriti. Jõulutähed ja puuvõõrik on mürgised ka koerte jaoks ning kard pole neile samuti hea. Ja unustada ei tohi ka klaasmunasid, millega jõulupuid ehitakse.”

      “Koerad võivad nendega mängima hakata ja need katki teha?”

      “Jah, ja neelata mõne tüki alla. Kõigele lisaks on koerte jaoks halb ka šokolaad. Paljud panevad diivanilauale külaliste jaoks välja šokolaadikommid. See on aga koera jaoks väga sobiv kõrgus ja liiga palju šokolaadi

Скачать книгу