LITMIR.BIZ

      Märkus: aruande koopia edastada Périgueux’ politseiprefektuuri.

      1. peatükk

      Ühel päikeselisel maikuu hommikul, nii vara, et uduloori saba hõljus veel laia jõekääru kohal, jäi valge mikrobuss Prantsuse väikelinna kohal kõrgendikul pidama. Keegi mees ronis välja, sammus teepervele ja ringutas end raginal, imetledes tuttavat vaadet. Ta oli veel noor ja pealtnäha küllalt heas vormis, et tema liigutused oleksid elegantsed ja energilised, aga kui ta end lõdvaks lasi, pani toidulembus teda piisavalt muretsema, et patsutada oma pihta, otsimaks pingutatud hoolega märki täidlusest, mis sel kevadisel ajal ragbihooaja ja tõsisema jahipidamise vahel teda ikka ähvardama kippus. Ta oli rõivastatud justkui pooltesse vormiriietesse – korralikult triigitud sinine epolettidega, kuid ilma lipsuta särk, meresinised püksid ja mustad saapad. Mehe paksud tumedad juuksed olid äsja kääre näinud, tema soojades pruunides silmades vilkus lõbus tuluke ning ta lopsakas suu paistis alati olevat valmis naerule venima. Rinnamärgil ja autoküljel seisid sõnad Police Municipale. Auto kõrvalistmel lebas üsna tolmune teravatipuline vormimüts.

      Mikrobussi tagaosas leidus veel sõrgkang, pundar akukaableid, korvitäis värskeid mune ja teine korvitäis selle kevade esimesi herneid. Kaks tennisereketit, paar ragbisaapaid, trenni­ketsid ja suur kotitäis erinevaid spordiriideid täiendasid pudi-padi, mis oli end õngetamiili ümber pusasse kerinud. Kusagil kõige selle all olid esmaabikomplekt, väike tööriistakohver, tekk ja piknikukorv taldrikute ja klaaside, soola ja pipra, küüslaugupea ja Lagio taskunoaga, millelt ei puudunud sarvest käepide ja korgits. Esiistme alla oli topitud ühelt sõbralikult talunikult saadud pudel mitte päris seaduslikku eau de vie’ samakat. Ta kavatses seda kasutada isiklike vin de noix’ pähkliviina varude täiendamiseks, kui toored sarapuupähklid on Siena Katariina mälestuspäeval noppimiseks valmis. Benoît Courrèges – väikese St Denis’ alevi ja selle 2900 hinge politseiülem, keda kutsuti eranditult Brunoks – oli alati mis tahes olukorraks valmistunud.

      Või siis peaaegu alati. Tema ei kandnud vööl rasket rihma selle küljes rippuvate kabuuri ja püstoli, käeraudade ja taskulambi, võtmete ja märkmiku ja kõige muuga, mis üldiselt iga Prantsuse politseinikku koormab. Kahtlemata vedeles auto kila-kola hulgas kusagil ka paar iidseid käeraudu, kuid Bruno oli ammugi unustanud, kuhu ta nende võtme jättis. Taskulamp tal siiski oli ja ta meenutas endale pidevalt, et ühel heal päeval tuleb sellele uued patareid osta. Mikrobussi kindalaekas hoidis ta märkmikku ja mõnd pastakat, aga seda märkmikku täitsid mitme­sugused retseptid, viimase tenniseklubi koosoleku protokoll (mille ta pidi veel vanal, temperamentsel ja ebausaldusväärsel kontoriarvutil sisse toksima) ning nimekiri Miniminadest ehk tema ragbitrenni kasvandike nimed koos telefoninumbritega.

      Bruno relv, üsna eakas 9-millimeetrine MAB poolautomaatne püstol, oli raekojas tema kabineti seifis luku taga ja tuli kapist välja vaid iga-aastasteks kordusõppusteks Périgueux’ sandarmite lasketiirus. Oma kaheksaaastase karjääri jooksul munitsipaal­politseis oli ta selle vaid kolmel korral tööle kaasa võtnud. Esimene kord oli siis, kui naaberkommuunis märgati marutõbist peni ja politseil tuli silmad lahti hoida. Teine juhus tuli ette, kui Prantsusmaa president sõitis läbi St Denis’ kommuuni, olles teel kuulsate Lascaux’ koopamaalingute juurde. Teekonnal peatus ta vana sõbra Gérard Mangini juures, kes oli juhtumisi St Denis’ linnapea ja Bruno tööandja. Bruno oli riigipeale au andnud ja seisnud uhkelt valves raekoja ees, kus vahetas uusimaid kuulujutte presidendi tunduvalt põhjalikumalt relvastatud turvamehega, kes osutus Bruno kunagiseks kamraadiks armeepäevilt. Kolmas kord püstolit kaasas kanda saabus siis, kui poksiv känguru tsirkusest põgenes, aga see lugu jäägu mõneks teiseks korraks. Igatahes polnud Bruno kordagi teenistusrelvast tööajal tulistanud, mille üle ta oli ise äärmiselt uhke, kuigi hoidis selle enda teada. Mõistagi käis ta nagu enamik teisigi St Denis’ kommuuni mehi (ja omajagu naisi) jahihooajal peaaegu iga päev laskmas ja võttis sihtmärgi tavaliselt ka rajalt maha, kui ta just ei jälitanud kurikuulsalt tabamatut kurvitsat – lindu, kelle liha eelistas ta üle kõige.

      Bruno silmitses rahulolevalt oma linnakest, mis nägi varahommikuses värskuses välja, nagu oleks hea jumal selle üleöö loonud. Ta jäi vaatama, kuidas varajased päikesekiired hüplevad ja vilguvad neelukohas, kus Vézère’i jõgi kaob vana kivisilla kaarte alla. See paik näis nii elust pakatav, sillerdamas kuldselt ja punaselt, kui päike moodustas võluväel pajudealusel rohul prismasid ja päikesejänkud jooksid mööda iidsete jõeäärsete

Скачать книгу