LITMIR.BIZ

      Peainspektor Harry Nelson karjub. Kuigi tööl on ta oma lühikese süütenööri poolest kurikuulus (kodus naise ja tütarde juures aga malbe nagu kassipoeg), ei kipu ta tavaliselt karjuma. Pigem on talle mokkamööda napid korraldused, mida ta tavaliselt järgmisele sündmuskohale suundudes käigu pealt jagab. Nelsonit iseloomustavad kiired otsused ja piiratud kannatus. Talle meeldib aktiivne tegevus: kurikaelte kinninabimine, kahtlusaluste ülekuulamine, autoga kihutamine ja ülesöömine. Kuid mis talle ei meeldi, on koosolekud, mõttetu diskuteerimine ja nõuannete kuulamine. Kõigest kõige vähem meeldib talle kenal kevadpäeval kabinetis konutada ja veenda oma uut arvutit endaga suhtlema hakkama. Sellest ka see karjumine.

      „Leah!“ möirgab mees.

      Leah, Nelsoni administratiivassistent (ehk sekretär, nagu Nelsonile teda kutsuda meeldib), nihkub ettevaatlikult kabinetti. Ta on habras tõmmu kahekümne viie aastane tütarlaps, keda noored politseinikud kõvasti imetlevad. Kuid Nelson peab teda põhiliselt kohvikandjaks ja tõlgiks enda ja uue tehnoloogia vahel, mis näib iga päevaga aina uuemaks ja tujukamaks muutuvat.

      „Leah,“ kaebleb ta, „mul läks jälle ekraan mustaks.“

      „Kas lülitasite monitori välja?“ küsib Leah. Nelson on varemgi ärritushoos juhtmeid seinast välja kiskunud, lastes sellega ükskord isegi kõik teise korruse korgid välja.

      „Ei. Noh, korra või paar jah.“

      Leah sukeldub töölaua alla, et toidet kontrollida. „Paistab kombes,“ ütleb ta, „vajutage klahvi.“

      „Millist?“

      „Eks üllatage mind.“

      Nelson lajatab tühikuklahvile ja arvuti virgub imekombel elule, tervitades teda rahuloleval moel: „Tere päevast, pea­inspektor Nelson!“

      „Käi sa ka perse,“ uriseb Nelson ja haarab hiire.

      „Kuidas, palun?“ kergitab Leah kulmu.

      „Mitte sina,“ ühmab Nelson, „vaid see kolakas. Kui mul tuleb isu tühja loba ajada, siis küllap annan sellest teada.“

      „Ilmselt on ta programmeeritud teile tere hommikust ütlema,“ selgitab Leah mõõdukalt. „Minu oma mängib tervitus­laulu.“

      „Tule taevas appi.“

      „Ülemkomissar Whitcliffe räägib, et kõik peavad ennast uute arvutitega kurssi viima. Täna kell neli toimub koolitus ka.“

      „Ma olen hõivatud,“ teatab Nelson pilku tõstmata. „Tükk maad Swaffhami poole on juhtumikoosolek.“

      „Kas see pole mitte seal, kus tehakse Rooma varemete väljakaevamisi?“ küsib Leah. „Sellest oli saates „Time team“ juttu.“

      Ta on seljaga Nelsoni poole, et kohendada kiirköitjaid mehe riiulitel, mistõttu jääb tal märkamata, kuidas mehe näole tekib korraga huvi.

      „Väljakaevamisi? Arheoloogilisi või?“

      „Jah,“ sõnab Leah ja pöörab end tema poole. „Nad leidsid sealt vist terve Rooma-aegse linna, või nii nad arvavad.“

      Nelson langetab nüüd pea kuvari ette. „Tea, on seal ka palju arheolooge platsis?“

      „Jah. Mu onu peab seal kohalikku pubi nimega Fööniks ja räägib, et nad istuvad kõik õhtud seal. Onul tuli siidritellimust kahekordistada.“

      „Tüüpiline,“ ühmab Nelson. Ta võib ette kujutada, kuidas arheoloogid siidrit kaanivad, samas kui kõik teavad, et õige mehe jook on ikka mõru õlu. Naisarheoloogid on samas teine tera.

      „Võib-olla heidan tagasiteel pilgu peale,“ mainib ta.

      „Te olete siis ajaloohuviline?“ küsib Leah kahtlevalt.

      „Mina või? Jah, fanatt lausa. Ei jäta iial ühtegi „Sharpe’i“ episoodi vahele.“

      „Siis peaksite meie pubiviktoriini meeskonda tulema.“

      „Ma

Скачать книгу