LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli ta läinud.

      Teine peatükk

      Anna ärkas hingeldades. Ta vaatas Jonit, tundis tema väikest sooja keha enda vastas. Siis vaatas ta pimeduses enda käsi. Vaid mõne hetke eest olid need olnud poisi verega kaetud.

      Kuid see oli kõigest uni.

      Eelmine päev aga ei olnud uni. Eelmine päev oli olnud päriselt. Ta teadis seda, sest endiselt tundis poisi vere lõhna, selle ebatervet rauast maitset. Endiselt nägi, kuidas ta silmad vaatasid tühjusesse, kui ta tegi oma viimase väriseva hingetõmbe. See ei olnud päris nii halb, kui siis, kui ta oli oma isa surnult näinud, tema pikk keha kividel väändunud, taustal hall vägivaldne äiksemeri. Aga see oli sellele üsna lähedal. Koolipoiss oli maas laiali, sinised silmad vahtimas üles, kamm, mis lebas ta kõrval, läikis tema verest.

      Anna vaevu mäletas, mis edasi juhtus, see oli jada vilkuvaid pilte, helisid ja maitseid. Kriiskavad sireenid tulid aina lähemale ja lähemale. Inimesed ilmusid külast ja Dokilt rannale nagu sipelgad, uudised juba levisid nii kiiresti. Siis jooksid kiviklibul igast suunast politseinikud, kauge helikopteri nutt. Anna enda meeleheitlikud karjed, kui naissoost politseinik üritas Jonit ära võtta. Käeraudade tunne tema randmetel, politseinik õrnalt tema küünarnukki haaramas. See lohutas teda, kui õrnalt mees temaga ümber käis. Kas see tähendas, et nad said aru, et ta oli vaid end kaitsnud, ennekõike oma tütart?

      Hiljem, kui nad teda lämmatav-palavas politseijaoskonnas üle kuulasid, ei olnud nad nii õrnad. Torm, mis oli ennist ähvardanud, oli nüüd väljas täies hoos, kõu ja välk panid Anna võpatama. Anna kuulis isegi merd, lained olid nii raevukad, hoolimata sellest, et politseijaoskond oli küla üks kõige sisemaapoolsemaid ehitisi.

      Tema juhtumit määrati lahendama detektiiv Morgan, punase sibulakujulise nina ja puuriv-siniste silmadega keskealine mees. Ta istus, käed risti, pilk karm, nahk talumatust kuumusest leemendamas. Anna kõrval oli ainus jurist, keda Anna teadis, väike kiilas mees nimega Jeremy kohalikust juristifirmast, mille teenuseid ta oli kolimisel kasutanud.

      Kas ta tundis poissi, küsis detektiiv. Kas ta kandis kammi kaasas enesekaitseks? Kas ta oli kavatsenud teda tappa?

      Ei, ei, ei vastas Anna, enne kui küsis uuesti ja uuesti, millal ta saab oma tütart näha. Detektiiv kinnitas talle, et Joni oli nüüd Anna vanaema turvalistes kätes, et ta oli läbi vaadatud ja temaga oli kõik korras. Aga Annal oli ikkagi vaja Jonit näha.

      Siis jäeti ta näiliselt terveks igavikuks oma juristiga kahekesi. Ta mäletas, et pani käe oma põsele, tundis sellel suurt sidet ega isegi mäletanud, kuidas side sinna sai, ega seda, kuidas õmblused tema põsel tema naha sisse said.

      Mõne aja möödudes tuli detektiiv tagasi.

      „Palun vabandust, et olin teiega nii karm, Anna,” ütles ta tema vastu maha istudes, nägu nüüd leebem, silmad lahkemad. „Kuid te peate mõistma, millises olukorras me oleme.”

      „Ma tahan lihtsalt oma tütart näha,” ütles Anna.

      „Milles te teda süüdistate, detektiiv Morgan?” küsis Anna jurist mehelt, ruumi ainus ventilaator tõstis õhku need mõned üksikud juuksekarvad, mis tal olid.

      Detektiiv vaatas Annale silma. „Süüdistust ei ole. Me vabastame teid kuniks edasiste juurdlusteni, Anna.”

      „Aga mind vahistati.”

      „Jah, aga me otsustasime teile süüdistust mitte esitada. See oli ilmselge enesekaitse, Anna. Te ise ütlesite, et poiss kukkus teie kammi otsa ja meil on kolm tunnistajat, kes seda toetavad.”

      Kergendus oli üüratu. „Seega ma võin lahkuda?” küsis Anna umbusklikult.

      „Jah, kõik teie öeldu klapib pealtnägijate tunnistustega. Aga Anna,” ütles detektiiv naisele silma vaadates, „olukord on üsna pingeline. Ma soovitan teil lahkuda tagaukse kaudu.”

      „Mida te silmas peate?”

      „Poisi perekond. Teie nimi ei ole veel teada, aga inimesed nägid teid toimumispaigas, keegi võib teid ära tunda ja…” Mehe hääl jäi soiku.

      „Aga ma ei tahtnud teda tappa,” ütles Anna.

      „Meie teame seda. Aga praegu tahab tema perekond oma leina kuhugi suunata, eriti tema vend.”

      Vend.

      „Me mõistame,” ütles Anna jurist Jeremy noogutades. Ta pöördus Anna poole. „Võib-olla peaksid jääma täna ööseks Florence’i juurde?” ütles ta, viidates Anna vanaemale. „Puhtalt ohutuse mõttes.”

      Anna rinnus puperdas paanika. „Aga keegi ei tea, kus ma elan, ega ju?”

      „Keegi teie rajoonist võis teid ära tunda,” ütles detektiiv. „Te olete ju siiski raadiosaatejuht.”

      Anna raputas pead. „Nathan on jaama avalik nägu, inimesed teavad ainult minu häält.”

      „Ma arvan ikkagi, et Jeremyl on õigus. Teie tütar on niikuinii teie vanaemaga, teile teeks kindlasti head, kui jääksite ööseks sinna.”

      Mõni hetk hiljem viis Jeremy Anna jaamast tema vanaema juurde. Jaama eest möödudes vaatas Anna välja ja nägi marmortrepile kogunenud inimrühma. Üks punajuukseline mees lohutas peenikest tumedate juustega naist. Punaste juustega naine toetus sambale, suitsetas jaama poole kulmu kortsutades. Teised naised, kellest ühel oli jalutuskärus laps, nuuksusid üksteisest kinni hoides.

      Nendest eemal seisis tätoveeritud käsivartega mees ja vaatas välja merele, seljaga Anna poole.

      Anna vaatas uuesti tumedajuukselist naist. Kas see oli poisi ema? Suur punapäine mees tema kõrval pööras Anna poole, tema sinised silmad – sinised silmad täpselt nagu tol poisil – uppusid Anna silmadesse.

      Need olid täis raevu.

      Anna vaatas kiiresti mujale.

      Tema oli põhjustanud selle leina, selle viha.

      „Oh, appi,” ütles Anna, mälestused langesid talle nüüd kaela.

      Põrandalauad naksusid ja vanaema Florence ilmus uksele.

      „Sa näid etteaimatavalt kurnatud, nukuke,” ütles Florence pehmest fliisist hommikumantlit oma ümara kogu ümber mässides ja voodile istudes. Varahommikune päike rõhutas vagusid tema siniste silmade ümber.

      Anna pilgutas uskumatult silmi. „See tõesti juhtus, kas pole?”

      „Ma kardan küll, Anna.”

      Anna piilus kardinatevahelisest praost merele. Üks kalamees uitas rannal, tema võrgud taga lohisemas, läheduses hulpis paat üles-alla. Kajakad kiljusid, laps rõkkas rõõmsalt, kui ta ema teda tõusulainetes taga ajas, tõenäoliselt üks paljudest turistidest. Kiviklibu oli eilsest tormist endiselt märg, aga taevas oli erksinine, lubades järjekordset lõõmavpalavat päeva.

      Florence järgnes Anna pilgule, mis jälgis ema ja poega õues. „Iga ema oleks teinud sama, mis sina,” ütles ta hellalt.

      Anna vaatas Jonit. „Näiteks selle poisi ema? Kas tema tahab mind tappa, nagu mina tapsin tema poja?”

      „Ära lase süütundel end närida. Kui sa poleks teinud, mida tegid…” Florence judises. „Ma ei suuda sellele isegi mõelda.”

      Joni liigutas, sirutas oma tillukesed käed pea kohale ja haigutas. Anna tõstis Joni hellalt, pani ta oma õla vastu. Anna tavaliselt ei lubanud Jonil oma voodis magada, kui too just haige polnud, ta ei tahtnud lapsele harjumust tekitada. Aga ta ei suutnud eelmisel õhtul Jonit silmist lasta. Ta mõtles, kas laseb pärast juhtunut Jonil enam üldse kunagi üksi magada.

      Siis mõtles ta jälle poisile. Ka tema oli kunagi olnud beebi. Kas tema ema magas ta kõrval, kui ta oli haige, paitas ta pead ja unistas tema tulevikust, nagu tegi Anna Joniga?

      Anna tundis kehas iiveldust. Ta ulatas Joni

Скачать книгу