LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nimel on tyranlased valmis sind tapma.”

      „Tobe melodraama.”

      „Kas on? Olgu siis. Kui tõde sind praegu ei veena, teevad seda hiljem sündmused. See tapmiskatse ei jää viimaseks ja järgmist saadab edu. Praegusest hetkest, Farrill, oled sa surnud mees.”

      Biron tõstis pilgu. „Oota! Miks see lugu sind huvitab?”

      „Ma olen patrioot. Tahaksin, et kuningriigid oleksid jälle vabad ja saaksid oma valitsuse ise valida.”

      „Ei. Miks see sind isiklikult huvitab? Ainult idealismist ei piisa, see poleks sinu moodi. Vabandust, kui sind solvan.” Bironi sõnad olid kui kangekaelne rahe.

      Jonti istus uuesti. Ta sõnas: „Mu maad on konfiskeeritud. Enne eksiili ei meeldinud mulle, et mind sunniti nende kääbuste käske kuulama. Nüüd on mulle tähtsam kui miski muu, et saaksin taas niisuguseks meheks, nagu mu vanaisa enne tyranlaste saabumist oli. Kas see on piisavalt praktiline põhjus revolutsiooni soovimiseks? Sinu isa olnuks selle revolutsiooni juht. Kui tema ei saa, siis sina!”

      „Mina? Olen kahekümne kolme aastane ja ei tea sellest kõigest midagi. Leiaksid palju paremaid mehi.”

      „Kahtlemata, kuid keegi teine pole sinu isa poeg. Kui su isa tapetakse, saab sinust Widemose Rantšeero, niisiis oleksid mulle väärtuslik isegi kaheteistaastase idioodina. Vajan sind samal põhjusel, miks tyranlased tahavad sinust vabaneda. Kui sa usud tapmiskatset, siis usud sa ka mind. Sinu toas oli kiirguspomm. See pidi olema seal sinu tapmiseks. Kes sind veel tappa tahaks?”

      Jonti ootas kannatlikult tema sosinat.

      „Mitte keegi,” tunnistas Biron. „Minu teada ei tahaks keegi mind tappa. See on siis tõsi, see jutt mu isast!”

      „See on tõsi. Võta seda kui sõja ohvrit.”

      „Arvad, et see teeb asja paremaks? Vahest püstitatakse talle kunagi kuju? Kiirgavate tähtedega, mis paistavad kümne tuhande miili kaugusele kosmosesse?” Tema hääl muutus kähedaks. „Kas see peaks mind õnnelikuks tegema?”

      Jonti ootas, aga Biron ei öelnud rohkem midagi. Siis küsis Jonti: „Mida sa teha kavatsed?”

      „Lähen koju.”

      „Siis ei mõista sa endiselt oma olukorda.”

      „Ma ütlesin, et lähen koju. Mida ma siis tegema peaksin? Kui ta on elus, päästan ta vabaks. Ja kui ta on surnud, siis... Siis...”

      „Vaiki!” Vanema mehe hääles kõlas külm ärritus. „Sa patrad nagu laps. Sa ei saa Nephelosele minna. Kas sa ei mõista? Kas ma räägin titega või aruka noormehega?”

      Biron pomises: „Mida sa siis soovitad?”

      „Kas sa tunned Rhodia Direktorit?”

      „Tyranlaste sõpra? Ma tean teda. Tean, kes ta on. Kõik kuningriikides teavad. Hinrik V, Rhodia Direktor.”

      „Oled sa temaga kohtunud?”

      „Ei.”

      „Seda ma mõtlesingi. Kui te pole kohtunud, siis sa ei tunne teda. Ta on imbetsill, Farrill. Sõna otseses mõttes. Aga kui tyranlased Widemose Rantšo konfiskeerivad – ja just nii juhtub, täpselt nagu minu maadega – läheb see Hinriku kätte. Tyranlased usuvad, et see on ohutu koht. Sinna peadki minema.”

      „Miks?”

      „Sest Hinrikul on vähemalt tyranlaste üle mõju, nii palju kui ühel tallalakkujast hüpiknukul olla saab. Ta võib sulle valdused tagasi tuua.”

      „Miks ta peaks? Tõenäolisemalt annaks ta mu välja.”

      „Nii see on. Aga sa oled selle suhtes valvel ja sul on võimalus seda vältida. Pea meeles, sinu tiitel on väärtuslik ja tähtis, aga ainult sellest ei piisa. Niisugustes vandenõudes tuleb olla praktiline. Inimesed kogunevad su lipu alla tundmuste ajel ja lugupidamisest su nime vastu, aga nende hoidmiseks vajad sa raha.”

      Biron mõtles järele. „Vajan otsustamiseks aega.”

      „Seda pole. Su aeg sai otsa, kui su tuppa kiirguspomm pandi. Peame tegutsema. Annan sulle soovituskirja Rhodia Hinrikule.”

      „Sa tunned teda siis nii hästi?”

      „Sinu kahtlused ei maga iial, mis? Käisin kunagi Hinriku õukonnas Lingane’i Autokraadi ülesandel. Tema oma imbetsilli mõistusega mind ilmselt ei mäleta, aga ta ei julgeks välja näidata, et on mu unustanud. Ma teeksin teid tuttavaks ja edasi saaksid ise improviseerida. Hommikuks on kiri valmis. Keskpäeval lahkub Rhodia poole laev. Tõin sulle piletid. Ma ise lähen ka ära, aga teist teed pidi. Ära viivita. Sa oled siin lõpetanud, eks ole?”

      „Diplomi üleandmine on veel jäänud.”

      „Kõigest pärgamenditükk. On see sulle tähtis?”

      „Enam mitte.”

      „On sul raha?”

      „Piisavalt.”

      „Väga hea. Liiga palju oleks kahtlane.” Ta hüüatas teravalt: „Farrill!”

      Biron virgus oma oimetuselaadsest seisundist. „Mida?”

      „Mine teiste juurde tagasi. Ära ütle kellelegi, et lahkud. Las teod räägivad sinu eest.”

      Biron noogutas juhmilt. Kusagil kaugel mõistuse tagasopis liigutas mõte, et tema ülesanne jäi lõpetamata ja ta oli surevat isa ka sel moel alt vedanud. Teda haaras abitu kibedus. Talle oleks võinud rohkem öelda. Ta oleks võinud isaga ohte jagada. Isa oleks pidanud talle rääkima.

      Nüüd, kus ta teadis tõde või vähemalt suuremat osa tõest, mis puudutas ta isa rolli vandenõus, näis dokument, mille ta pidi Maa arhiivist hankima, veel tähtsam. Aga tal polnud enam aega. Polnud aega dokumenti ära tuua. Ega sellele mõelda. Ega isa päästa. Võib-olla polnud ka aega elada.

      Ta lausus: „Ma teen, nagu sa ütled, Jonti.”

      Sander Jonti peatus ühiselamu trepil ja heitis põgusa pilgu ülikoolilinnakule. Imetlust polnud ta silmis küll raasugi.

      Sammudes mööda tellistest rada, mis siugles silmatorkavalt läbi antiikajast saadik ülikoolilinnakuid iseloomustava pseudomaalähedase atmosfääri, nägi ta eespool linna ainsa tähtsa tänava tulesid. Selle taga kumas päevavalgusse uppudes, kuid juba nähtavana igavesti radioaktiivne sinine silmapiir, eelajalooliste sõdade tumm tunnistaja.

      Jonti jäi hetkeks taevast silmitsema. Möödas oli üle viiekümne aasta sellest, kui saabusid tyranlased ja tegid äkilise lõpu kaugel udukogu taga kempleva ja kraakleva kahe tosina riigikese iseseisvatele eludele. Lämmatava rahu ike langes neile äkitselt ja enneaegselt.

      Sellest tormist, mis saabus ühe võimsa pikselöögiga, polnud nad siiani päriselt taastunud. Järele jäi vaid teatud tõmblus, mis aeg-ajalt siin-seal asjatult mõne maailma üles kihutas. Nende tõmbluste organiseerimine ja üheks hästi ajastatud hinguseks koondamine oli raske ja pikk ülesanne. Ta oli siin Maal juba küllalt konutanud. Oli aeg tagasi minna.

      Kodus üritati ilmselt just praegu tema toaga ühendust võtta.

      Ta lisas pisut sammu.

      Ta tabas kiire tuppa astudes. See oli isiklik kiir, mille turvalisuses polnud veel põhjust kahelda, mille privaatsuses ei leidunud ainsatki mõra. Mingit vastuvõtjat polnud vaja, ei mingit metallist ja traatidest riista, et tabada õrnu lendlevate elektronide vooge, mille sosistatud impulsid triivisid läbi hüperruumi planeedilt, mis asus poole tuhande valgusaasta kaugusel.

      Tema toa ruum oli polariseeritud ja vastuvõtuks ette valmistatud, selle koest oli kõrvaldatud vähimadki häired. Keegi peale vastuvõtja ei saanud polarisatsiooni märgata, ainult tema mõistus võis ainult selles kindlas ruumis vastuvõtjaks olla: ainult tema närvisüsteemi elektrilised omadused võisid sõnumit kandva kiirega resoneeruda.

      Sõnum

Скачать книгу