LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kaob. Lasen pingest valutavad käed alla. Torust tilgub veel sellesse jäänud vett, kuid need üksikud piisad ei paista silma loigust, mis mu jalge ümber laiutab.

      „Oh sa heldene aeg,” lööb Linda käsi kokku. „Küll on ikka hea, et sa siin olid,” naeratab ta murelikult seina tagant välja ilmunud Richardile. „Ei tea, mis ma ilma sinuta oleks teinud.” Loomulikult – mind suruti vesisel sõjatandril kõige hullema rünnaku alla ning Richard on see, kes kogu au ja kuulsuse ära teenib! Poiss laseb pilgul üle minu rännata ja lõbustatud muie ilmub ta suunurka. Kissitan hoiatavalt silmi. Richard tõstab rahupakkumise märgiks käed ja pöördub Linda poole:

      „Ära veel täna, nüüd pole sul üldse vett. Keerasin praegu kogu majas vee kinni. Kas sul armeeritud toru on?”

      „Oh sa heldene aeg, ei mina tea,” vangutab Linda pead. „Kuuri all on igasuguseid asju, mis Endlist alles on jäänud, talle ikka meeldis koguda. Me oleme mõlemad sõja üle elanud inimesed ja teame, et midagi ei saa ära visata. Aga ega mina tea, mis seal on. Sa pead ise vaatama tulema.”

      Märjad kingad on seest libedad, nii et võtan need jalast ära. Väljun Richardi ja Linda järel majast. Nemad suunduvad kuuri poole, vanaema nende selja taga. Mina istun päikese kätte pingile. Sulgen silmad ja lasen päikesekiirtel ennast paitada. Ignoreerin mõne aja pärast lõbusalt vadistavat toa poole liikuvat seltskonda. Ilmselt leiti see, mis vaja, ning Richard saab jälle päeva päästa. Tundub, et ta teeb siin igasuguseid asju, mida maale elama jäänud vanad naised ise ei oska.

      Kas see ongi Richardi elu ülesanne – vanaprouasid päästa? Muigan oma mõtte peale. Seda ma ütlesin – ajukääbikuks muutumine läheneb, kui juba selliseid mõtteid mõlgutan ja ennast omaette muigamisega lõbustan.

      Klõpsin endast kiiresti paar pilti. Minu solgutatud olek sobib hästi taustal laiuva logiseva majaga. Facebooki- ja Insta-postituse tekstiks sobiks

      „Kui see juba nii algab, siis milline veel homne päev on?” #paremjäänvoodisse #maalonohtlik

      Aga ma ei postita seda. Mul pole internetti. Ikka veel. Valus jõnksatus käib seest läbi, kui mõtlen, kui palju mälestusi jääb jagamata. Nagu mul polekski elu. Juba mitmendat päeva järjest.

      Sulgen taas silmad ja pööran näo päikese poole. Kui minust sel suvel niikuinii mingit jälge maha ei jää, võin ju lasta ennast veidi päikesel pruunistada. Ilma jagatud postitusteta ei saa keegi teada, et olen päikese suhtes veidi hooletu olnud.

      „Märjad kassid sõidavad kastis,” lõikab mõne aja pärast äkitselt mu selja taha ilmunud Richardi irvitav hääl uneleva sooja mõnulemise läbi. Pilgutan paar korda silmi, et taas reaalsusega harjuda.

      „Kas sa palusid praegu ilusti, et ma autot juhiks, kuni sa üksi kastis edasi susised?” ei jää ma vastust võlgu.

      Eeldan, et poiss pööritas selle peale silmi, ent kuna ta minust vaikides mööda marsib, ei saa ma seda eeldust kinnitada. Mina hakkan päikese käes juba tasapisi kuivama, kuid poisi riided tilguvad ikka veel.

      „Oh, on see Richard meile ikka õnnistus. Ei tea, mis minust oleks saanud, kui ta kõike korda poleks teinud,” kinnitab uksel käsi kokku lööv Linda minu arvamust, et poiss tegeleb siin pidevalt vanaprouade päästmisega. Vanaema liitub kiidukooriga ning järgmiste minutite vältel kuulen ülevaadet Richardi suurtest saavutustest majade ja loomadega. Poiss toetab samal ajal seljaga tolmuse auto vastu, hõõguv sigaret käes, ja laseb järgmised pahvakud mürki õhku.

      Hurraa! Peaaegu kaks päeva tehtud! Umbes … ee … kolm kuud veel.

      „Kas on võimalik, et tõsised mölakad ei saa ise arugi, et nii käituvad? Kas neile peaks siis andestama, kuna nad ei saa aru, mida teevad?”

      #maa lontõsiseltnõme

      Veel üks raisatud postitamata mälestus. Internetti pole.

      4

      Richard

      Jaanipäevalaat on kogu piirkonna jaoks suur traditsioon. Nii kaua kui olen vanaisa juures käinud, oleme alati ka laadal käinud. Enamasti ostab vanaisa suitsusinki ja mõnikord mõne uue hangu või hargi, Helle toob enamasti kaasa uusi lilletaimi, ehk siis ostetakse seda, mida saaks ka päris mitmest tavalisest poest. Aga laadamelus on midagi teistsugust, sellest lihtsalt peab osa saama. Autost väljudes pööran kiiresti teises suunas kui vanaisa, Helle ja Brenda. Longin sihitult mööda esimest laudadevahet edasi, kui Silver oma saatjaskonnaga mulle vastu tuleb. Liisa ja Sandra vaatavad teineteisele otsa ja hakkavad itsitama. Mõlema tüdruku lühikesed seelikud võiksid hoopis vööks sobida. Nende taga käivad kaks Silveri sõpra linnast. Poisid mind ei märka, sest nende pilgud on Liisa ja Sandra tagumikele kinnitatud, Silver aga tõstab juba kaugelt mulle tervituseks käe. Mõlemad saame aru, et see on ebaloomulik. Jääme seisma Poolast toodud riiete leti ees. Sellise, mida on umbes kaheksa lauda samas reas.

      „Hei, Richard! Tõid meile värsket liha, nii hoolitsev sinust,” lööb Silver mulle käe kaela ümber, nagu oleksime parimad sõbrad.

      „Silver,” kortsutab Liisa poisi kõrval pahakspanevalt kulmu, kuid naeratab sekund hiljem mulle flirtivalt. Ma pole neist kahest kunagi aru saanud. Liisa võiks oma välimusega kusagil laineid lüüa, aga tema kulutab aega Silveri-sugusele mölakale meeldimisele. Eks poiss kulutab oma headel päevadel Liisa peale päris korralikke summasid. Riided, ehted – kõik, mida Liisa küsida oskab, toob Silver talle kätte. Kui aga Silveril lained üle pea löövad, on Liisa esimene, kes ette jääb. Poisil pole probleemi ka suurema seltskonna ees tüdrukuga nõmedalt käituda. Nii nad lähevadki peaaegu iga paari nädala tagant lahku ja siis viskab Liisa osa neist asjadest poisile tagasi … et mõne nädala pärast need ja ka mõni uus asi taas kingituseks saada.

      „Kao minema, Silver,” suudan mitte närvi minna ja lükkan poisi käe oma õlalt võimalikult rahulikult ära. Mulle ei sobiks, kui ükski sõber sellise liigutuse teeks, Silverist rääkimata.

      „Ole nüüd! Kas sa ei taha jagada või?” ei jäta ta rahule. „Saan aru, miks. No vaata neid sääri … ja oo, millised rinnad ja …”

      „Silver,” kraaksatab Liisa häälel, milles on juba veidike solvumist. Kui minu kaaslane avalikult kõigi ees kedagi teist nooliks, oleksin ilmselt samuti solvunud. Mitte et Liisa ise väga puhas oleks. Mitte et meie Liisaga väga puhtad oleks. Kuigi meie viimasest ühisest korrast on juba päris mitu kuud möödas. Liisa flirtiv naeratus ütleb, et järgmise korrani ilmselt väga kaua aega pole. Tundub, et Silveri kohalolu ei takista tüdrukut kuidagi mind silmadega lahti riietamast. Tegelikult oleksin praegu täitsa nõus, et kusagil nurga taga Liisa niigi olematu lühike seelik üles kiskuda ja veidi pingeid maandada. Brendaga jagelemine on viimastel päevadel päris närvi ajanud. Sandra seisab vaikselt Liisa kõrval, kuid tunnen temagi pilgu endale naelutatud olevat.

      „Keda jagada?” jään seisma ja pööran ennast näoga Silveri poole. Ta paistab mu äkilisest liigutusest veidi ehmunud, kuid kogub ennast kiiresti.

      „No seda uut tibi, kes täna koos sinuga siia tuli.”

      Ohkan silmi pööritades.

      „Tead, ma ei saa teda jagada. Pole võimalik.”

      „No kuule …”püüab Silver vahele segada.

      „Ei saa jagada ega anda midagi ega kedagi, keda sul pole. Ta on minu jaoks täiesti võõras inimene,” liigun iga sõnaga Silverile veidi lähemale, nii et olen tal varsti täitsa nina all. „Sõitsime lihtsalt ühes autos, sest tõin Helle ja oma vanaisa laadale. Nii et minu poolest mine ja avasta teda nii palju kui tahad. Kuigi … mina sinu asemel teda ei torgiks, kui ellu tahad jääda.”

      Silver vaatab mind hetke mõtlikult, siis laseb kuuldavale vile ja muigab.

      „Ah või nii – see tibi andis sulle korvi? Meie kõikvõimas Richard sai korvi,” kordab ta veidi kõvemini. Teised hakkavad koos Silveriga naerma. Pööritan silmi.

      „Usu mind, see

Скачать книгу