LITMIR.BIZ

      Kujundaja: Liis Karu

      Toimetaja: Helen Roots

      Tagakaane foto: Triin Künnapas

      Heli Kirjastus OÜ, 2020

      www.helikirjastus.ee

      ISBN 978-9949-7403-9-0

      ISBN 978-9949-7464-0-8 (epub)

      ISBN 978-9949-7403-8-3 (kogu teos)

      „See lugu võlus mind oma maalähedusega – heinalõhn ning tugevad sõprussuhted, mis väikestes kogukondades tekivad. Hargnevad lahti erinevate noorte lood ning sisemaailmad, nende võitlus oma koha eest maailmas ning püüd seda maailma paremaks paigaks muuta. See lugu saab kolm kuldset K-d: kaasahaarav, kiire ja kerge!”

       Lille Roomets (raamatu ,,Üks väike valge tuvi” autor, proovilugeja)

      „Väga aus ja noortepärane raamat, mis räägib sellest, kuidas nooruk, kelle lapsepõlv kodus oli täis vägivalda, oma elus keerulisi olukordi lahendab. Seda lugu oli lihtne lugeda, kuid see lugu on kõike muud kui lihtne.

      Ühe inimese elu, kes lapsena on pidevalt olnud hirmul ja saanud peksa, paneb mõtlema peredes toimuva vägivalla tagajärgede üle. Kas sellisest perest sirgunud noormees on tegelikult võimeline õppima heaks elukaaslaseks-abikaasaks ja isaks, isegi kui ta seda oma kodus pole näinud? Kas mustreid muuta on võimalik ja kui palju see veel elus haiget teeb?

      Soovitan selle raamatu lugemist tänastele noortele, nende vanematele, noortega tegelejatele, lastekaitsjatele ja õpetajatele. Raamatus ei ole kõigile küsimustele vastuseid, kuid on näidatud põhjuseid, mis panevad inimesi käituma ootamatult ja hirmutavalt.”

       Margo Orupõld ( MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskuse juhataja)

      „Heli on toonud 1980ndate noorte suhtlemissituatsioonid – kolhoosi põllutööd, ühised ujumised ja lõkkeõhtud, tänapäeva. Loos on nooruslikku hoogu ja ideaale, pinevust ja romantikat. Lõpplahendus on elutark, mis reedab, et kirjanik on elanud ja mõelnud.”

       Annely Akkermann (kihnlane, Riigikogu liige, aegajalt loomingulist varjupaikka pakkuv sõber)

      1

      Brenda

      Nüüd ma tean, mis tunne on katastroofi ohvriks langeda.

      Ei, veel hullem – tean, mis tunne on istuda ja oodata, et katastroof kõik hävitaks. Olla valmis selleks laineks, mis pühib kõik minu ümbert. Kaotab kõik tuttava ja harjumuspärase. Kõige hullem on see, et väidetavalt olen ise selle kaasa toonud. Kes on seda enne kuulnud, et ühe inimese tegevus saab äratada kõike hävitava hiidlaine? Eriti kui hävitustöö kannatajaks on seesama inimene.

      Kõik mu sisemuses mässab. Ja samas tean, et ma ei saa olukorra päästmiseks mitte midagi teha. No teoreetiliselt võiksin ju katsetada, aga pikemat plaani arvestades poleks see väga tervislik. Nii ma siis lihtsalt lepin olukorraga ja vaatan, kuidas häving mu kõigest tuttavast ilma jätab.

      Ema ja isa istuvad veel vanaema pisikese köögi laua taga, kuid valmistuvad juba minema.

      „Kas said autost kõik oma asjad kätte?” küsib isa, vastikult võlts hoolitsus hääles. Vaatan teda altkulmu ja vastan vaid vaevumärgatav noogutusega. Mitte et mul midagi eriti vaja olekski. Interneti panid nad mu telefonil kinni, seega olen niikuinii hukule määratud. Kõik pidavat olema täiusliku puhkuse nimel. Et ma saaks rahu ja vaikust ning veidikeseks kõigest eemale.

      Veidikeseks? Terveks suveks on veidikeseks?

      „Tore! Aga me hakkame siis minema,” ütleb ema sõnad, mis ainult kinnitavad minu surmaotsust. „Veeda siis mõnusalt aega!” vaatab ta mulle naeratades otsa.

      Mis planeedilt ta alla on kukkunud, ei saa ma praegu aru. Ilmselgelt on emal eesootavast täiesti ebarealistlik arusaam.

      Isa tavaliselt täiuslikult sirge ülikond pole ilmselt mõeldud pisikesel taburetil istumiseks, nii et pintsaku krae on kaela juures kuidagi imelikult kortsus. Silmanähtavalt ei tunne ka isa ise ennast siin kõige mugavamalt, vaid kiirustab tagasi oma kesklinna merevaatega kontorisse, et seal taas mingeid tähtsaid asju ajada. Töölt tuli ta mõneks tunniks ära väidetavalt selleks, et mulle kogu suveks täiuslik puhkus tagada.

      Tegelikult teame kõik, et asi on minu uutes sõprades ja huvides. Mina hoolin maailmast. Kogu maailmast. Mitte vaid sellest, kas saan ujumisvõistlustel esimese või saja esimese koha. Mida see universumi terviklikkust arvestades annab? Mida see muudab?

      Lõpetasin eelmisel nädalal eliitkooli kümnenda klassi, mu hinded olid kõigis ainetes korras, aga ikkagi on mu vanemad veendunud, et liigun viimasel ajal kindla enesehävituse poole. Mõtlesin, et heade hinnetega saan neid rahustada. Mõõdetavad tulemused on teadupärast nende jaoks alati olulised olnud.

      Ei, neile jäi sellest väheks. Või siis … sain muud tähelepanu lihtsalt liiga palju?

      Vanemad polnud kuigi õnnelikud, kui nägid mind koos teiste piketeerijatega vanade paplite külge aheldatuna, kui tahtsime uue tee ehitamist takistada. Selleks võeti maha kümneid ja kümneid vanu puid, et inimesed saaksid oma mõttetuid tegemisi veel kiiremini teha ning oma mõttetutesse eludesse veel rohkem tähtsusetuid tegevusi mahutada. Kõik need puud võeti maha selleks, et mõni tädike jõuaks kümme minutit varem poodi, kus saab kümme minutit kauem imetleda karusloomadest tehtud kasukat, mida tal kapis niikuinii juba kümme tükki ripub. Rääkimata sellest, et meil polegi enam selliseid talvesidki, kui oleks vaja mingit kasukat kanda.

      Talvesid aga pole meil just nendesamade kiirete teede ja surnud kasukate pärast. Inimeste pärast, kes tarbivad rohkem, kui neil on vaja. Selle kõige eest võideldes ma aheldatuna televiisorisse sattusingi. Firma tegevjuhist isa ja pangatöötajast ema lapsel nagu ma olen, ei pidavat aga olema ilus aheldatuna teleekraanil virvendada. Nii palju siis vanemad muu viieteistkümnest minutist kuulsusest arvasidki … Ja see oli vaid üks minu viimase aasta ettevõtmistest.

      Vanemad said aga ilmselt sellest inspiratsiooni ja arvavad mingil põhjusel, et mulle aheldamine meeldib. Nüüd lukustasid nad mind siia, vanaema juurde. Tean üsna kindlalt, et olen oma vabaduste piiramisega nõus vaid õigetel eesmärkidel. Isa lubas mulle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks auto osta, kui selle suve end ilusti üleval pean. Minu sünnipäevani novembris on küll terve igavik, ent kui selle suve üle elan, siis jääb ju veel kõigest mõni kuu. Ema pidavat uskuma, et maaõhk muudab mind leebemaks. Isa on õnnelik, kui ema on õnnelik, nii et loomulikult kasutas ta omi võtteid, et mind eesootava vangistusega nõusse saada.

      Autod üldiselt on muidugi halvad. Keskkonna vastu huvi tundma hakates loobusin autosõidust ja hakkasin koolis käima ühistranspordiga ning lasksin ainult kõige äärmuslikumatel juhtudel vanematel ennast autoga kooli viia. No näiteks kui mõni aktsioon või uue päästeoperatsiooni planeerimiskoosolek võttis õhtul nii kaua aega, et magasin hommikul sisse ja poleks jõudnud bussi peale jõudmiseks meiki teha.

      Minu uus auto hakkab aga olema ökonoomne ja keskkonnasõbralik. Hakkan seda kasutama, et jõuda ka kaugematele maailma päästmise operatsioonidele. Mida rohkem ma selles ringkonnas tegutsen, seda rohkem näen, kuidas enamik inimesi ei hooli ennast ümbritsevast. See on nii kurb. Mina ei kuulu enam nende hulka, kes vaikides pealt vaatavad. Mina võitlen. Vähemalt pärast seda, kui see kolmekuune aheldatus lõppeb ja ma peaks ikka veel elus olema ning saan oma ellu naasta.

      Sellest tuleb minu elu kõige hullem suvi! Kindlasti! Vanemad leidsid, et mul on vaja linnakärast pikemat puhkust, seega peaksin kogu suvevaheaja maal vanaema juures veetma. Üksi. Väikevend Brandon jäi muidugi linna. Tal on ju koorilaager ja ujumistrennid ja igasugu muud tegevused, mis ka suvel

Скачать книгу