LITMIR.BIZ

      „Ühtlasi andis ta mulle nõu loobuda sellistest mässulistest põhimõtetest, mis ma olevat omandanud inglastelt, kelle jultunud käitumine oma kuningatega on tuntud terves maailmas, nii et see on muutunud isegi kõnekäänuks.“

       TOBIAS SMOLLETT, „Roderick Randomi seiklused“ (1748)

       (tõlkinud R. Kulpa)

      1. KÕIGI PÜHAKUTE PÄEV 1. NOVEMBRIL 1746, KUNINGAS GEORGE II KAHEKÜMNENDAL VALITSEMISAASTAL

      I

      Prikk Henrietta, jõudnud veidi enne õhtusöögiaega Sandy Hooki – läbinud Narrowsi väina kella kolme paiku ning siis roomanud mööda New Yorgi sadamavee halli palakat imelühikeste halssidega edasi-tagasi, oli muutnud lugematuid kordi kurssi, kuni härra Smithile, kes keksis tekil jalalt jalale, paistis, et taamal ootav linnakinguke jääb igaveseks novembrisompu terendama, kreeklase Zenoni pilkavaks naeruks ilmaski liginemata – ning päev jõuab ehasse seks ajaks, kui Henrietta viimaks heidab ankrusse Tietjensi sadamasildade vahel, mida lahutab linnamajadest kõigest saja jala jagu vett – ja eha on pealegi just nii külm, rõske ja hämar nagu novembril pakkuda, otsekui oleks kogu maailm halli paberi veerandpoogen, mida niisutab tibutav vihm, kuni poogen ähvardab paberipudruks laguneda –, ehk küll see kõik oli nii, käis priki kapten härra Smithile peale, et too magaks veel ühe öö pardal ja läheks alles hommikul kaldale asju ajama. (Oma ettepanekuga mõtles ta anda märku lugupidamisest, sest oli ülesõidunädalate jooksul leidnud härra Smithi näol meeldiva kaaslase.) Aga Smith ei tahtnud sellest kuuldagi. Smith, kuigi ta kummardas ja naeratas, ei ihanud midagi muud, kui et teda aerupaadiga sadamasilla juurde viidaks. Jalad lõpuks kindla maa kivisillutisele tõstnud, punus Smith küll tuikudes, aga sellest hoolimata säärase kiiruga minema, et jättis madruse, kel oli kästud tema reisikirstu kanda, kaugele maha, mistõttu ta pidi tagasi pöörduma, et kirst oma kätte haarata, õlale hiivata ja edasi kapata, libastudes kalarapetel, naerilehtedel, kassisisikondadel ja muudel jätetel, mida sadamais ikka sigineb, küsides siin teejuhatust ja seal jälle, nõnda et ta viimaks, üpriski sarnanedes naeratava tuulispasaga, lükkas õlaga lahti ukse, mida taheti parajasti ööseks riivi panna – Golden Hill Streetil asuva Lovell & Company arvemaja ukse –, asetas koorma maha just siis, kui õpipoisid süütasid lampe ja seinakell näitas, et viiest puudus üks minut, ning nõudis, väga viisakalt, otsekohe härra Lovelli enese jutule.

      „Mina olengi Lovell,“ ütles kaupmees kamina äärest püsti tõustes. Olgu tema välised omadused esmakohtumise huvides siinkohal lühidalt üles loetud: viiekümneaastane, kõhetu keha, kuid lotendav ja mügarlik nägu, justkui oleksid looduse sõrmenukid savi sõtkunud, terased ja ärevad silmad, pruunid põlvpüksid, tubakasuitsust koltunud lühike parukas. „On abi vaja?“

      „Ilusat päeva,“ ütles härra Smith, „sest ma olen kindel, et päev on ilus, vaatamata vihmale ja tuulele. Ja pimedusele. Andestage reisimehe juhmus, sir. Mul on au anda üle veksel, mille on koostanud teie Londoni ametivennad, härrased Banyard ja Hythe. Ja paluda see lahkesti kohe vastu võtta.“

      „Kas sellega poleks kannatanud homseni oodata?“ küsis Lovell. „Meie äriaeg on tänaseks läbi. Tulge kell üheksa kukrut täitma. Ehkki kui summa on üle kümne naelsterlingi, siis palun teil oodata nädala lõpuni, sest sularaha on meil kasinalt.“

      „Ah soo,“ sõnas härra Smith. „Veksel ongi suuremale summale. Palju suuremale. Saabusin äsja külmalt merelt ja tulin tulistjalu otse teie manu, soolakirme alles ihul, sopane nagu parditiigist välja karanud peni, aga mitte raha saama, vaid teile viisakalt ette teatama.“

      Ja ta andis üle mapi, mille avamisel ilmus nähtavale paberkaas, pitseeritud musta vahaga, mille sisse olid vajutatud tähed B ja H. Lovell, murdis pitseri lahti, kulmud juba veidi kerkinud. Ta luges – ja need kerkisid veelgi.

      „Taeva arm,“ ütles ta. „Veksel on tuhandele naelale.“

      „Jah, sir,“ vastas Smith. „Tuhandele naelsterlingile või, nagu seal seisab, tuhande seitsmesaja kolmekümne kaheksale naelale, viieteistkümnele šillingile ja neljale pennile New Yorgi rahas. Kas tohin istuda?“

      Lovell ei teinud väljagi. „Jem,“ ütles ta, „too latern lähemale.“

      Ametnik tõi laterna äsja süüdatud küünlaga ning Lovell tõstis lehe tulise klaasi lähedale – nii lähedale, et Smith ärgitas seda ära kahmama, mispeale Lovell heitis käe keelavalt õieli –, aga ta ei kõrvetanud paberit, ainult kallutas seda klaasi alt paistva leegi poole, mille valgel ilmusid nähtavale merineitsikujulise vesimärgi kahvatud piirjooned.

      „Paber on õige,“ möönis ametnik.

      „Käekiri samuti,“ ütles Lovell. „Benjamin Banyardi enese oma, ütleksin ma.“

      „Jah,“ kinnitas härra Smith, „kuigi siis, kui ta istus Mincing Lane’il oma kabinetis ja mulle seda vekslit kirjutas, oli tema nimi Barnaby Banyard. Olge ometi mõistlikud, härrased, kas te arvate tõesti, et ma leidsin selle tänavanurgalt?“

      Lovell tunnistas teda, tema rõivaid ja käsi ja palet ja kõnepruuki, nõnda palju kui ta seda kuulnud oli, ega leidnud midagi, mis oleks küsimuse tarbetuks teinud.

      „Võisite ju leidagi,“ vastas ta, „nii palju kui mina tean. Sest ma ei tunne teid. Mis see on? Ja kes te olete?“

      „See, mis näib olevat. See, kes näin olevat. Paber, mille eest saab tuhat naela, ja reisimees, kelle oma see on.“

      „Või hoopis paber, mis kõlbab vaid tagumiku pühkimiseks, ja valelik võllaroog. Sellest ei aita. Ma olen Banyardiga kakskümmend aastat äri ajanud, olen kakskümmend aastat maksnud Kingstonis suhkruveo eest saadud rahaga nende veksleid välja. Säärast asja pole aga veel eales juhtunud; eales pole saadetud siiapoole vett vekslit palvega maksta kogu hooaja eest ühekorraga, liiatigi peaaegu ainsama sõnata, ette hoiatamata, lisamata isegi „teie lahkel loal“. Küsin uuesti: kes te olete? Millega tegelete?“

      „Üleüldiselt, härra Lovell, ostmise ja müümisega. Maailmas ringisõitmisega.

Скачать книгу