LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nad kooli harjutusvõrgul üles ja alla. See näis lõbusa mänguna. Mõned ämblikud oli kiiremad üles ronides, teised kärmemad alla turnides. Mõni tüdrukämblik ja mõni poissämblik kartsid pea ees alla ronimist. Varsti õppisid nad selle selgeks ja polnud üldse hirmus. Hoopis vahva. Tsenko otsustas ronida kõige kõrgemale. Ta uskus, et see, kes jõuab kõige kõrgemale, on parim. Kui õpetaja selja keeras, tõttaski ta harjutusvõrgu tippu. Seal ootas ämblikupoiss kannatlikult, kuni tähelepanu temale koondus.

      „Kus on Tsenko?” küsiski ühtäkki Mia-Mai oma peenikese häälega õpetajalt ja teistelt ämblikelt.

      „Vaadake, ma olen siin!” hüüdisTsenko uhkelt ja lehvitas ühte koiba. Ülejäänud koibadega klammerdus ta kõvasti võrguköite külge.

      Õpilased ja õpetaja ajasid pead kuklasse ja vaatasid üles.

      „Kas sa ei karda?” uuris Mia-Mai. Tema enda silmad olid ehmatusest suured.

      „Ei,” vastas Tsenko.

      Tegelikult puhus üleval kange tuul ja köied kõikusid ähvardavalt. Ja kui Tsenko alla vaatas, näis õpetaja, kes oli ometi suur ämblik, õige pisike.

      „Tsenko, tule alla!” käskis õpetaja.

      Tsenko ei liikunud paigast. Ei liigutanud koiva otsagi. Ei vastanud sõnagi. Pea käis kõrgusest ringi. Ta pelgas alla ronida, ent ei tahtnud kartust tunnistada.

      Ilmselt mõistis õpetaja ämblikupoisi hirmu, sest ruttas oma suurest kõhust hoolimata kärmelt üles ja aitas Tsenko alla. Õpetaja ei öelnud ainsatki halba sõna. Aga Tsenko tundis häbi. Häbi, sest ta oli käitunud edevalt ja kiitlevalt, kuigi polnud julgem kui teised ämblikud.

      Kellestki, keda nimetatakse vaenlaseks

      „Täna õpime tundma oma vaenlasi. Ämblikud on rahu armastavad, aga leidub neid, kes tahavad meie koduvõrke lõhkuda,” rääkis õpetaja.

      Kõik ämblikulapsed kuulasid tähelepanelikult.

      „Kas keegi oskab nimetada meie suurimat vaenlast,” palus õpetaja.

      „Kärbes!” hüüdis Tsenko ja koos temaga veel mitu ämblikuõpilast. Oli see ju üks esimesi asju, mida ämblikulastele kodus räägiti.

      „Miks on kärbsed nii ohtlikud?” küsis õpetaja edasi.

      Kõik vaikisid. Tegelikult ei olnudki nad kindlad, et kärbsed ohtlikud on. Ükski kärbes polnud neile haiget teinud. Õpilased ei olnud isegi kärbestega juttu ajanud, tülitsemisest rääkimata.

      Niisiis õpetaja seletas:

      „Kärbsed oskavad lennata. Meie, ämblikud, ei oska lennata. Kuna kärbsed oskavad lennata, saavad nad kergesti meie koduvõrke rünnata.

      „Miks nad seda teevad?” tahtis pisike Mia-Mai teada.

      „Kuidas palun?” ei saanud õpetaja aru.

      „Miks kärbsed meie koduvõrke ründavad?” päris Mia-Mai uuesti.

      „Paljud kärbsed on õelad ja riiakad. Kärbestel endil ei ole kodu. Nad on ämblike peale kadedad meie ilusate võrkkodude pärast ja tahavad seepärast võrke lõhkuda,” seletas õpetaja.

      „Aga mida me saame teha?”

      „Sel põhjusel käivadki ämblikud koolis, et osata oma võrke ehitada ja kaitsta.”

      „Kas me õpime võitlema ka?” olid ämblikupoisid põnevil.

      „Kindlasti.”

      „Kas me õpime hammustama ja koibadega osavalt vehkima?” küsis Tsenko.

      „Tsenko! Head ämblikud ei kakle!” hüüdis patsidega ämblikutüdruk.

      „Mida head ämblikud teevad?” uuris Mia-Mai, sest ta tahtis hea ämblik olla.

      „Head ämblikud püüavad kärbse ja seovad seniks kinni, kuni lendaja riiakus vaibub ja kärbes lubab, et enam ämblikku ei tülita.”

      „Oo!” hüüdsid ämblikulapsed. „Kas nii lihtne see ongi?”

      „Tõsi. Kärbsed peavad tänapäeval harva oma sõna,” kurtis õpetaja. Ta ohkas ja meenutas endamisi aegu, mil kärbsed käitusid sõnakuulekamalt ning ei seganud ämblike elu kuigi palju.

      „Aga miks me nad siis vabastame?” ei mõistnud ämblik Alfresko. Ta ei tundnud küll ühtki kärbest, aga oli veendunud, et tiivulistest midagi head oodata on rumalus.

      „Sest millegipärast usutakse, et headus on parem kui kurjus. Pealegi leidub tõepoolest kärbseid, kes muutuvad paremaks.”

      Nii rääkis õpetaja.

      Kodus ootas Tsenkot ees üllatus. Ämblikupapa ja ämblikumamma olid kodust ära olnud, kui üks kärbes koduvõrku ründas. Kärbes oli palju kurja teinud, võrguseinu lõhkunud.

      „Nüüd peame hakkama remonti tegema,” teatas isa.

      „Kas mina võin ka remonti teha?” küsis Tsenko.

      „Sa võid mind ja ema ehitamisel aidata,” lubas isa.

      „Mida me koduvõrgu korrastamiseks tegema peame?”

      „Meil on vaja mitu võrkseina uuesti üles ehitada. Mõned trossid tuleb samuti välja vahetada.”

      „Mis asjad need trossid on?” küsis Tsenko uudishimulikult, sest ta kuulis seda sõna esimest korda.

      „Trossid on nagu köied, aga tugevamad. Tänu trossidele seisab meie võrkmaja nii kindlalt tuule käes.”

      Kes on kõige tugevam?

      „Kes on kõige tugevam?” küsis õpetaja.

      „Alfresko!” karjusid pooled ämblikulapsed.

      „Tsenko!” hõikasid ülejäänud.

      „Järgmine võistlus selgitab, kas tugevam on Alfresko või Tsenko?”

      „Kuidas seda selgitada?” tahtsid ämblikulapsed teada.

      „Laseme ämblikupoistel maadelda,” ütles õpetaja.

      „Aga õpetaja, kaklemine ei ole ju ilus,” ehmus prillidega ämblikupoiss. Tema pelgas kaklusi. Ja kaklus oli vaid üks paljudest asjadest, mida ta pelgas.

      „Maadlemine ja kaklemine on erinevad asjad,” tuli õpetajal seletada.

      „Kuidas nii? Kas on siis nõnda, et koolis on maadlemine, aga metsas kaklemine?”

      „Maadlemise ajal ei lööda, vaid katsutakse rammu.”

      „Kuidas rammu katsumine käib?” uuris Mia-Mai.

      „Võib sikutada ja lükata. Võib maas veereda ja väänelda ...”

      „Aa,” sai Mia-Mai aru.

      „Aga haiget teha ei tohi,” lisas õpetaja. Lisas lihtsalt igaks juhuks.

      „Ja hammustada ei tohi,” teadis patsidega tüdrukämblik.

      „Õige,” kinnitas õpetaja.

      Alfresko ja Tsenko hakkasid maadlema. Nad maadlesid hoolega. Keerlesid nii, et liiv lendas. Tõukasid ja tõmbasid teineteise koibadest. Uperpallitasid. Suures maadlemise hoos läksid ämblike koivad omavahel lootusetult sassi ja õpetaja pidi aitama neid teineteise küljest lahti harutada.

      Võitja ei selgunudki. Aga Tsenko arvas, et tema on võitja, kuna ta oli ju kasvult Alfreskost nii palju väiksem. Kõva häälega ta oma arvamust ei kuulutanud. Surus vaid sõpruse märgiks Alfreskol koiba.

      Kellestki tiivulisest, kel on naljakas nimi

      Täna

Скачать книгу