LITMIR.BIZ

      Natuke Tsenkost, veidi Mia-Maist ja midagi koolivõrgust

      Ämblikupoiss saputas pidžaama seljast. Siis tõusis ta võrkkiigest, mille isa oli pojale ristikheinalehest valmistanud.

      „Tsenko, täna on sinu esimene koolipäev,” teatas ema. Ta jooksis mööda nöörredelit lähemale ja tegi pojale pai. Tegi pai kõigi oma paljude koibadega.

      Päev oli ilus. Ilus nagu kõik päevad Tsenko elus. Aga Tsenko oli alles noor ja tema elus oli vähe päevi olnud. Päike paistis ämblikupere võrkkodu peale ja seinaks olevad köied sätendasid valguse käes.

      „Tegin sulle hommikusööki. Riivitud seentest ja pähklitest putru. Ja hapuoblika salatit,” seletas ema. „Kui sööd korralikult, saad ümara kõhu nagu isal.”

      Oli ammu teada, et kõige ilusamate ämblike kõht on ümar ja pehme. Seetõttu pidid väikesed ämblikud palju sööma. Juba ulataski ema talle pisikese lehetorbiku pudruga ja teise tilga allikaveega.

      „Kui isa sööb hommikuti putru, siis söön minagi!” kuulutas Tsenko ja lõi lusika pudru sisse.

      Seejärel jagas ema Tsenkole nõuandeid. Tegelikult küll keelde, sest Tsenko oli üsna isemeelne ämblikulaps.

      Ema ütles, et „ära mine kärbestega tülli!” ja „ära jää kooliteel lilli nuusutama!” ning „linnud ei ole alati meie sõbrad!” ja veel, et „kui vihma hakkab sadama, jookse lehe varju või poe kivi alla.”

      Need olid vaid mõned näited tähtsatest keeldudest, mis ema Tsenkole teele kaasa andis. Kuigi Tsenko noogutas, ei jätnud tema ämblikupea rohkem keelde meelde. Aga see ei teinud Tsenkole muret. Ta uskus, et üks vapper ämblikupoiss saab alati kõigega hakkama!

      Suur ämblikuvõrk, mida hüüti kooliks, kihas juba ämblikest. Mõned rippusid koibipidi võrgu köitel. Teised lebasid murul. Tsenko saabus üksipäini, kuid paljudel teistel koolialustajatel olid vanemad ämblikud kõrval. Üks patsidega ämblikutüdruk klammerdus kõigi oma koibadega ema külge.

      „Kuidas on su nimi?” küsisid teised väikesed ämblikud – poisid ja tüdrukud.

      „Tsenko,” vastas Tsenko.

      „Naljakas nimi,” arvas üks väga pisike ämblikutüdruk. See oli Mia-Mai. Nii ütles ta hiljem kõigile. Mia-Mai oli punakate juustega, hästi väle ja väga uudishimulik. Ta tahtis kogu aeg midagi teada, näiteks „miks sul on selline nimi?” või „on sul õdesid? Aga vendi?” või „kas teil on suur koduvõrk?” või „mis mänge sa oskad?” või „mis on su lemmikmagustoit?”

      Ja Tsenko vastas: „Ema pani mulle vanaisa järgi nime. Mul ei ole õdesid ega vendi. Meil on piisavalt suur ja väga ilus koduvõrk. Oskan peitust mängida. Armastan värsket õietolmu magustoitu. See on nii magus ja pehme.”

      Ka Mia-Mai armastas värsket õietolmu. Nii said neist kohe sõbrad.

      Millestki, mida tehti esimesel koolipäeval

      Esimesel koolipäeval toimus käsitöö. Käsitööd tehti koibade abil. Väikesed ämblikud, nii poisid kui tüdrukud, õppisid kuduma kõige tavalisemat ämblikuköit. See oli vajalik oskus, mis tuli kiiresti ja hästi omandada.

      Mia-Mai küsis: „Miks me sellist köit punume?”

      Alfresko hõikas: „Minu isa punub hoopis ilusamat köit!”

      Ja Tsenko ütles: „Minu isa punub kinnisilmi kah ilusamat köit!” Ta ei olnud isa kinnisilmi köit punumas näinud, aga uskus, et tema isa tuleks sellega toime küll.

      Õpetaja aga vastas: „Hästi punutud köis on alati ilus. Kui oskate hästi tavalist köit punuda, siis näitan, kuidas teistsuguseid köisi punuda.”

      „Punumine on lihtne,” arvas Tsenko ja asus kiiresti tööle. Ta koivad töötasid usinalt.

      Äkki hakkasid teised ämblikulapsed naerma. Tsenko tõstis pilgu ja nägi, et äsja punutud ämblikuköis ei ole sile ja ühtlase jämedusega, nagu õpetaja tegema õpetas. See oli hoopis sõlmi ja pusasid täis. Algusest jäme, siis peenike ja pärast sõlme taas jäme.

      „Ära kiirusta,” õpetas õpetaja, „ja ole tähelepanelikum.” Ta näitas veel ühe korra Tsenkole, kuidas õieti köit punuda. Õpetaja tegi seda meelega aeglaselt, et ämblikupoisile kõik hästi meelde jääks. Tsenko eksis veel palju kordi, kuid ta ei kurvastanud. Ka teised ämblikulapsed tegid vigu. Aga õpetaja ei pahandanud.

      „Ärge norutage. Kool on just selleks, et köit punuma õppida. Minul kulus köie punuma õppimiseks tervelt kaheksa pikka aastat,” ütles õpetaja uhkus hääles. Ja lisas: „Ma ei tea kedagi, kel see nii kaua aega oleks võtnud.” Seejärel õpetaja naeratas rahulolevalt. Mia-Mai oli usin ja töökas. Ta sai punumise kiiresti selgeks. Järsku nägi Tsenko, et Mia-Mai on nii usinalt töötanud, et märkamatult ämblikuköie enda ümber kudunud. Pisikesest Mia-Maist paistis köiepuntra keskelt väga väike osa välja.

      „He-he-he, Mia-Mai, vaata ometi ennast! Sa näed välja nagu tolmurull!” naeris Tsenko.

      Mia-Mai vaatas ja naeris samuti. Kulus tükk aega, enne kui ta köitest vabaks sai.

      Õpetaja käskis kõigil iga päev köiepunumist harjutada.

      „Harjutage iga päev! Siis olete varsti kiired ja tugevad. Ning teie ämblikuköis on tugev, sile ja läikiv.”

      „Miks peab köis olema tugev?” päris Mia-Mai.

      „Seda saate teada homme,” ütles õpetaja. Ja seda öeldes oli tal õige kaval nägu ees.

      Õpetaja armastas kaua magada. Talle ei meeldinud, kui ta keset unenägu üles äratati. Just sellepärast hõikas ta koju ruttavatele ämblikulastele järele:

      „Aga ärge homme liiga vara tulge! Kes hommikuti kaua magab, see päeva kauniks magab!”