LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tunnistab Tim Staffell. „Toona oli moes võtta omaks teatraalne käitumine kui omamoodi sotsiaalne isikutunnistus, justkui viitaks see kunstilisele aususele või tundlikkusele.”

      „Freddie oli just Maryga koos elama hakanud, kui mina temaga kohtusin,” ütleb Mike Bersin, „mis minu arust juhtis meid valejälgedele, sest kõigis muudes aspektides oli tema käitumine imepäraselt teatraalne, sellel kaunil inglaslikult keigarlikul moel. Mitmeski mõttes oli Freddie peaaegu ebareaalne.”

      Üks asi, mis oli Mercury jaoks reaalne, oli pidev rahapuudus. Ehkki ta ei tahtnud endiselt käsi mustaks teha, mõistis ta, et iseseisvus tähendab seda, et ta vajab tasustatud tööd. Kuid lisaks sellele, et ta ei tahtnud kulutada aega väljaspool Kensingtoni piirkonda, oli ta huvitatud üksnes muusikast ja kunstist. Tema lahenduseks oli rentida Kensingtoni turul müügiputka. Roger Taylor oli 1968. aasta augustis lahkunud meditsiinikoolist, olles läbinud üksnes esimese osa hambaraviõppest. Nähes kuldset võimalust kindlustada sidet Smile’iga, kutsus Mercury Taylorit äriga liituma.

      Nad rentisid 10 naela eest nädalas putka turutänaval, millele kaupmehed olid masendunult andnud hüüdnime „Surmamõistetute osakond”. Aastaid hiljem ülendati see Queeni varajastes reklaamtekstides suurejooneliselt „härraste rõivakaupluse” staatusesse, ehkki Testi kinnitab, et nende turukiosk oli telefoniputka suurune. Kaupade varumine oli lihtne, Mercury sõbrad kunstikoolist tõid müügiks oma maale ja joonistusi ning aeg-ajalt pani ta välja omaenda töid. Aga müük edenes nii aeglaselt, et nad läksid üle rõivaste müümisele ning hakkasid peagi väikest kasumit teenima.

      Tim Staffell meenutab seda aega: „Mul oli paar kuud omaenda turukiosk, kus püüdsin müüa originaalkunsti, enda ja teiste ealinglaste oma. Oli see alles koht. Eriliselt mäletan üht äärmiselt ebamugavat kalingurist püksipaari, mille üks riukamees mulle maha müüs.

      Freddie ja Roger töötasid oma kioskis poole kohaga ja müüsid moekaupa. Isiklikule ehtimisele pandi seal kõvasti rõhku; oletan, et see tuli loomulikult, ma ei tea, mis veel võiks olla taolise kraami müümise ja kandmise motiiviks. Kuid selles kohas valitses mingi nartsissistlik koketsus, mida ma jälestasin. Oletan, et see mõjutas suuresti Freddies arenevat pöörasusetaju. Aga minule see ei meeldinud. Minu maitse järgi oli see kõik pisut liiga kaalutletud.”

      Aga Mercury jaoks sai Kensingtonist lemmikpaik. Kuigi see oli Bombay basaaride eksootikaga võrreldes kahvatu, nautis ta turusaginat. Tundes end mugavalt ka uute sõprade ringis ja olles nakatunud kuuekümnendate lõpu suminast, sai Mercury kasvavast toretsemisest igapäevaelu vastuvõetavalt sürreaalne osa. Mike Bersin meenutab: „Me kõik teadsime väga hästi, et Freddie pidas ennast alati eriliseks. Tagantjärele vaadates tunnen ma ära sihikindluse, millega ta otsustas saavutada edu, ja seda oli tal kuhjaga. Ta nõudis, et teda koheldaks staarina ammu enne seda, kui temast sai staar. Tema anne seisnes tegelikult auahnuses ja inimesed reageerisid sellele erinevalt, kuid see ei mõjunud ebameeldivalt.”

      Kahtlemata sai Mercury tung edu saavutada hoogu juurde, ehkki kõrvaltvaatajana, kui ta nägi, kuidas bänd, mille liige ta igatses olla, valmistus välja andma esimest singlit. Mercury Records avaldas singli „Earth / Step on Me” 1969. aasta augustis, kuid nad jäeti ilma rõõmust tormata lähimasse plaadipoodi, et näha seda riiulil – sest plaat avaldati ainult Ameerikas. Nädalaid kestnud ootusärevus asendus tusatundega. Kuid nende sügav pettumus lahtus, kui Mercury Records bändi tagasi stuudiosse kutsus, albumi jaoks uusi lugusid salvestama.

      Tim Staffell meenutab: „Olime koos Brianiga selleks ajaks mitu laulu kirjutanud ja ootasime võimalust neid korralikult salvestada. Meie produtsendiks oli Fritz Freyer ja lugude hulgas, mille me albumi jaoks välja valisime, olid muidugi „Polar Bear”, „Earth” ja „Step on Me”, lisaks „Blag” ja „April Lady”, kus esilauljaks oli Brian. Aga vaatamata sellele, et olime tulemustega rahul, ei avaldanudki plaadifirma albumit. Lõpuks ilmus see aastaid hiljem lagedale Jaapanis.”

      Maad võttis taas pettumus ja kogu asja läbi kaaludes oli Freddie Mercury kindel, et temaga sellist asja ei juhtu. Talle ei antud võimalust Smile’i üles utsitada, kuid ta oli leidnud endale tugipunkti Ibexis ja oli täis otsustavust muljet avaldada. Bänd mängis igal pool, kuhu Ken Testil õnnestus neile kontserte korraldada, peamiselt Põhja-Inglismaa esinemispaikades. Eelkõige tegutsesid nad Liverpooli piirkonnas, kus tal oli palju kasulikke kontakte.

      Testi meenutab: „Ibex oli teinud progressiivset rokki, saades väga tugevaid mõjutusi sellistelt bändidelt nagu Wishbone Ash, Free ja Jethro Tull. Siis saabus Freddie ja tõi midagi täiesti teistsugust. See oli teatraalne, aga see töötas. Samuti andis ta kultuurisüsti. Ta oli juba moekas. Mitte päris selline paabulind, milliseks ta hiljem muutus; muidugi, rahaga oli kitsas käes. Aga tal oli oskust hea välja näha. Ibex oli kandnud teksasid ja vihmamantleid, samas kui Freddie oli pigem satiini ja karusnaha mees.”

      Mike Bersin nõustub: „Bändiliidrina ei erinenud ta palju sellest, missugune ta oli Queeniga kuulsaks saades, välja arvatud see, et ta kandis kiiskavamaid riideid ja tal oli rohkem ruumi uhkeldavalt ringi kõndida. Aga kõik liigutused olid olemas Ibexi ajal, paljud poosid, mida nüüd märkan, olid päris algusest peale olemas olnud. Ma tahan öelda, meie olime kolm meest Widnesist, kõik kingapõrnitsejatest bluusimehed, pea olematu lavalise oleku või liikumisega ja suhtusime oma muusikasse täiesti nagu religiooni. Siis tuli meie uus laulja, kes oli pehmelt öeldes kultuurišokk. Aga Freddie nägi siiski alati ränka vaeva, et sisendada meile tunnet, et oleme keegi, keda kuulamise kõrval ka vaadata. Ja isegi kõrtsibändidele eraldatud ahtakeses ruumis marssis ta uhkelt edasi-tagasi, vehkis mikrofoni statiiviga ja tegi, nagu mängiks kitarri.

      Freddie jälgis alati, mis ümberringi toimub, kuid ei kopeerinud kunagi ühtegi teist esinejat. Freddie oli alati Freddie, väga nurgeline, väga meelelahutusäriline kõiges, mida ta tegi, ja tervenisti iseenda looming.

      Ta muretses ka alatasa selle eest, et näeks täpselt õigesti välja. Ta ei olnud kunagi räpakas ja ometi oli tal minu teada ainult üks paar saapaid, üks T-särk, ühed püksid, üks püksirihm ja üks jakk. Kuid siiski jäi ta laitmatuks. Mis puutub isiksusse seal sees? Ma ütleksin, et Freddie elu, nii laval kui ka lava kõrval, oli üks lakkamatu etendus.”

      Kui Ibex reisis põhja kontserte andma, liitus Smile nendega moraalse toe pakkumiseks iga kord, kui nad ei olnud hõivatud Imperial College’is. Ei olnud kerge leida usaldusväärset transpordiviisi mõlemale bändile ja nende sõpradele ning vahel riskisid nad eluga, sõites kiirteel edasi ja tagasi masinatega, mis ei olnud suurt enamat kui vanad romud. Aga see oli lahe – ja hea kogemus.

      Mercury meeldejäävaimad kontserdid Ibexiga olid ilmselt need, mis nad andsid Boltoni Octagon Theatre’is 1969. aasta augustis, ja neile järgnenud päeva ülesastumine vabaõhufestivalil linna Queen’s Parkis. „Ma võtsin endaga kaasa mehe nimega Steve Lake,” räägib Ken Testi, „kes tegeles tõsiselt fotograafiaga, eksperimenteerides valgusemängu ja vedelikuplaatidega, mis oli toona väga edumeelne, ja ta tegi Freddiest pargi amfiteatris mõned suurepärased fotod. Istekohad olid nagu apelsiniviilud teisel pool basseini ning oli üks meeldejääv ülesvõte Freddiest, kuidas ta sammub lennukalt mööda lava, täiesti queenilikult. See pilt on mulle sellest ajast peale meelde jäänud.”

      Boltoni kontserdid osutusid bändi kuvandi arengus oluliseks verstapostiks. Mike Bersin meenutab elavalt, kuidas nad valmistusid lõunaseks esinemiseks. „Olime otsustanud, et lööme end tõeliselt üles. Mul oli seljas kuldne lameekangast keep, mida kandes tundsin end jobuna, kui aeg kätte jõudis – aga Freddie paistis miili kauguselt silma. Ta oli oma pikad juuksed kohevile kamminud, et need rohkem silma torkaks, ja enne lavale minekut oli ta tõmmelnud peegli ees terve igaviku. Lõpuks kisendasin ta peale: „Issand jumal, lõpeta see juustega jahmerdamine, Freddie!” Mille peale tema nähvas: „Aga ma olen staar, kulla poisu!” Selle peale ei oska küll suurt midagi kosta.”

      Bersini jutu järgi oli raske öelda, kas Mercury koges mingit lavaeelset närvi. „Ta muutus tavalisest naljatlevamaks,” meenutab ta, „mis oli võib-olla enese üleskütmise vorm, kuid meeste seltskond toonastes bändides oli kindlasti solvangupõhine ja me kõik nokkisime üksteise kallal. Freddie narris kedagi mingi nõmeda asja pärast ja see omakorda narris

Скачать книгу