LITMIR.BIZ

      Tänusõnad

      Tänan kõiki selle raamatu jaoks intervjueerituid nende aususe eest, et nad rääkisid avameelselt Freddie Mercuryst nii, nagu nemad teda mäletavad. Minu tänu kaasabi eest kuulub järgmistele inimestele: Michael Appleton, Simon Bates, Mike Bersin, Tony Blackman, John Boylan, Tony Brainsby, Sir Richard Branson, Pete Brown, Michael Buerk, Lady Chryssie Cobbold, Derek Deane, Bruce Dickinson, Wayne Eagling, Spike Edney, Joe Elliott, Elizabeth Emanuel, David Essex, Fish, Dudley Fishburn, Scott Gorham, Mike Grose, Jo Gurnett, Bob Harris, Geoff Higgins, Mandla Langa, Gary Langhan, Malcolm McLaren, Barry Mitchell, Mike Moran, Chris O’Donnell, Tony Pike, Andy Powell, Donald Quinlan, Dr Ken Reay, Zandra Rhodes, Sir Tim Rice, Sir Cliff Richard, Pino Sagliocco, Tim Staffell, Peter Stringfellow, Dick Taylor, Ken Testi, Barbara Valentin, Terry Yeadon, Susannah York, Paul Young.

      Suur tänu ka: BBC Radio, BBC TV, Briti Raamatukogu, Gail Imlach ja Elgini raamatukogu personal, Maharashtra kuberneri sekretär, Lady Olivier, Alistair, David ja Andrew Moray Business and Computer Centre’ist Elginis, Elizabeth Taylor.

      Eriline tänu kuulub Davidile tema lõpmatu toetuse eest ning Zoe Goodkinile ja kõigile teistele Piatkuse kirjastuses ja Little, Brown Book Groupis.

      ÜKS

       Täht on sündinud

      Freddie Mercury on rokkmuusika üks suurimaid legende. Queeni jäljendamatu lauljana oli tal lummav lavaolek ning tema avalik kuvand oli lihvitud, uhke ja oma fantastilises enesekesksuses võrreldamatu. Tema iseloom oli äärmuslik. Ta võis olla kordamööda naljakas ja julm ning sage kokaiinitarbimine suurendas tema kalduvust liialdada ja toitis ohjeldamatut seksiisu. Mercury ei suutnud olla truu neile homoseksuaalsetele suhetele, mis olid tema jaoks olulised, kuid säilitas samal ajal ustavuse armastuses Mary Austini vastu, keda oli tundnud enne seda, kui kuulsus ta stratosfääri paiskas. Hoolimatu geieluviis, mis tähendas aeg-ajalt karmi tänavakaubanduse räpasesse maailma sukeldumist, tõi endaga kaasa traagilise surma aidsi tõttu 45-aastasena 1991. aastal. Pärast John Lennoni mõrva ei olnud ühegi rokkstaari surm avaldanud üle maailma nii suurt mõju.

      Teisest küljest oli Mercury haritud, intelligentne ja paljulugenud mees, kel olid laialdased kunstiteadmised. Ta oli suurepärane jutuvestja, siivutute teravmeelsuste meister ja suuteline osutama väikesele valitud sõprade rühmale tohutut lahkust, lojaalsust ja heldust. Ta näitas üles uskumatut tugevust ja südantlõhestavat vaprust, kui seisis silmitsi traumeeriva haiguse ja surmaga. Pole ime, et temasugune paradoksaalne, üleelusuurune tegelaskuju filmitegijate tähelepanu köitis, ja kui hakkasid levima uudised, et 2011. aastal läheb töösse suur eluloofilm Freddie Mercuryst, peaosas Sacha Baron Cohen, tekitas see Queeni pühendunud fännileegioni seas ääretut põnevust ja ootusärevust.

      Kui temalt kord küsiti, millisena ta tahaks, et teda mäletataks, oli taltsutamatu laulja hoolimatu randmeliigutuse saatel öelnud: „Ah, mina ei tea. Kui ma surnud olen, keda see huvitab? Mind küll mitte.” Tõsi on see, et saada surematuks suures filmis kinolinal ei oleks Freddie jaoks midagi enamat kui auga väljateenitud kirss tordil. Aga kes oli tõeline Freddie Mercury selle kergluse ja toretsemise taga?

      Freddie Mercury sündis Farrokh Bulsara nime all 5. septembril 1946 riiklikus haiglas Sansibari vürtsisaarel India ookeanis. Ta oli Jer ja Bomi Bulsara uhkus ja rõõm ning vanemad armastasid oma esiklast narruseni. Pärslasest isa Bomi töötas Briti koloniaalbüroos laekurina. Iga päev, kui ta varasel pärastlõunal töö lõpetas, läks perekond randa, et poega ujuma õpetada, või jalutati linna eksootilistes aedades.

      Aga see idülliline eluviis hakkas lagunema 1951. aastal, kui Freddie pandi saare misjonikooli, mida pidasid ranged Briti nunnad. Mõni kuu hiljem sündis väikeõde Kashmira ja Freddie, kes oli kuus aastat olnud pere ainuke laps, ei olnud enam kodus tähelepanu keskpunkt. Sellal kui tema nägi vaeva, et uue olukorraga kohaneda, kuulutas isa Indiasse uuele tööpostile saatmine perekonna jaoks suurt pööret, kuna nad pidid lahkuma Sansibarilt Bombaysse.

      Ootamatu muutus sobis Bulsaradele. Bomi ja Jer olid pühendunud parsid – muistse zoroastrismi tänapäevased järgijad – ja ehkki see usk oli kunagi, enne moslemite vallutust, domineerinud Pärsias (praegune Iraan), olid parsid alates 17. sajandist koondunud suuresti Bombaysse ja selle ümbrusse. Peale turvatunde, mida pakkus oma inimeste keskel olemine, uskusid Mercury vanemad, et see on parim paik, kus pojale head haridust anda. Ehkki perekond elas mugavalt suures majas koos teenijatega, oli Bomi Bulsara ametikoht nüüd pisut ettearvamatu, ja seepärast peeti paremaks saata vanim laps, kes oli vaid seitsmene, internaatkooli.

      Püha Peetri kool oli britipärane erakool Panchganis Maharashtras. Seal peeti au sees kõiki traditsioonilisi akadeemilisi aineid ning pandi rõhku sellistele spordialadele nagu kriket, poks ja lauatennis. Mercury sai kiiresti aru, et jälestab kriketit, kuid nautis mõnda aega poksi. Ehkki ta väitis hiljem, et oli olnud särav sportlane, ei olnud sport talle tegelikult loomupärane. Tema väikehurdalik kehaehitus sobis paremini lauatennise kiiruse ja osavuse jaoks, spordialale, milles ta tuli hiljem kooli meistriks; samamoodi hiilgas ta kergejõustikus.

      Umbes kaheksa-aastasena hakkas Mercury võtma Püha Peetri koolis klaveritunde. Ema käe all õppides oli ta harjutanud heliredeleid kohusetundlikust kuulekusest ajendatuna. Nüüd professionaalset koolitust saades puhkes ta õide ning mida ilmsemaks tema andekus sai, seda rohkem hakkas ta klaverimängu armastama. Samuti ootas ta rõõmsa ärevusega reise koju. Koolikaaslased olid ta juba ammu Freddieks ümber ristinud – ta ei olnud enam Farrokh – ja ka perekond oli selle nime omaks võtnud.

      Religioon mängis tema varases elus tähtsat rolli. Parsid käivad teenistusel tuletemplites, kus lakkamatult põleb püha tuli – mõnel pool juba üle 2000 aasta –, selle ees loetakse palveid, millega tõotatakse ustavust. Nagu teised parside lapsed, käis ka Mercury neis templites, ja kui ta oli kaheksane, võeti ta usku vastu kombekohase Navjote tseremooniaga, mille viis läbi Magi ehk preester. Tseremoonia oli tulvil tõeliselt vanu traditsioone ja Mercury osales selles lapsena kogu nõutud pühalikkusega.

      India kommerts- ja finantskeskus Bombay suurustas hiiglasuure elanikkonnaga ja linna elujõud erutas Mercuryt. Igal võimalusel sukeldus ta selle kaosesse. Ta imetles kõiki selle tahke alates Araabia merele avaneva vaatega Malabar Hilli piirkonna glamuurist, Parel Roadil asuva Victoria Gardensi luksuslikkusest kuni Bombay sadama hullumajani välja, jälgides merel sõitvaid kaubalaevu. Ta rändas läbi basaaridega ääristatud kitsaste tänavate labürindi, kus maotaltsutajad istusid ristijalu maas, puhudes vilepillidest kõhedust tekitavalt hüpnotiseerivaid meloodiaid, ja fakiirid heitsid pikali naeltest asemetele. Bombay eksootiline kultuur koos oma suursugususe, värvikirevuse ja toretsemise mõttes hingematva arhitektuuriga hakkas Mercury tärkavale loovusele salamisi inspiratsiooni pakkuma.

      Väikese poisina tundis Mercury nende hektiliste turuplatside poole vastupandamatut tõmmet. Riukalike araabia tänavakaubitsejatega tingides, taskus vaid mõni ruupia, teadis ta, mida tahab, ja õppis tõhusalt vahetuskaupa

Скачать книгу