LITMIR.BIZ

      Originaali tiitel:

      Robyn Carr

      Whispering Rock

      2012

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2007 by Robyn Carr

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSE

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11552

      ISBN (PDF) 978-9949-84-701-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-885-0

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Michelle Mazzanti ja Kristy Price, autori parimad sõbrad

      ESIMENE PEATÜKK

      Mike Valenzuela oli tõusnud ja oma asjad Jeepi sportmaasturisse juba enne päikesetõusu kokku pakkinud. Tal seisis ees pikk sõit Los Angelesse ja ta tahtis varakult minema hakata. Olenevalt sellest, kui tihe on liiklus Bay Areas, kulub sõidule Neitsijõelt kaheksa kuni kümme tundi. Ta pani oma koduks oleva matkabussi lukku. See seisis Jacki grillbaari maa peal; Jack ja Jutlustaja hoiavad sellel silma peal, mitte et Mike oleks pahandusi oodanud. See oli üks paljudest põhjustest, miks ta oli otsustanud siia elama tulla – siin oli vaikne. Väike, rahulik, ilus ja miski ei häirinud siin kellegi rahu. Mike’il oli sellest häirimisest varasemas elus küllalt saanud.

      Enne kui Mike püsivalt Neitsijõele elama tuli, oli ta palju kordi siin Humboldti maakonna mägilinnas jahil ja kalal käinud, saades kokku vana merejalaväesalgaga, mille liikmed endiselt lähedased olid. Ta oli töötanud Los Angelese politseis seersandina tänavajõukudega tegelevas osakonnas. See kõik oli lõppenud siis, kui ta tööpostil haavata sai – teda tabas kolm kuuli ja ta pidi kõvasti vaeva nägema, et oma keha taas liikuma saada. Ta oli vajanud Jutlustaja toekat toitu ja Jacki naise Meli abi õla füsioteraapias. Kuus kuud hiljem oli Mike täielikule paranemisele nii lähedal kui võimalik.

      Pärast Neitsijõele kolimist oli ta kodus vanemate, õdede-vendade ja nende perede juures käinud vaid korra. Ta kavatses nädalaks minna – üks päev kummagi otsa sõitmiseks ja viis päeva naervate ja tantsivate mehhiklaste seltskonnas. Tundes oma perekonna traditsioone, saab see olema lakkamatu tähistamine. Tema ema ja õed valmistavad hommikust õhtuni süüa, vennad varuvad külmkappi õlut, peretuttavad ja politseinikest sõbrad astuvad majast läbi. See on kindlasti tore – suurejooneline kojutulek pärast pikka taastumist.

      Ta oli kolm tundi sõitnud, kui tema mobiil helises. See heli ehmatas teda. Neitsijõel polnud mobiililevi, seega telefonikõne oli viimane asi, mida ta ootas.

      „Halloo?“ vastas ta.

      „Ma vajan teenet,“ ütles Jack pikema sissejuhatuseta. Ta hääl kõlas kriipivalt, nagu oleks ta vaevu ärkvel. Tal polnud ilmselt meeles, et Mike on teel lõunasse.

      Mike heitis pilgu kellale armatuurlaual. See polnud veel seitsegi. Ta naeris. „Nojah, muidugi, aga ma olen peaaegu Santa Rosas, seega oleks ehk pisut ebamugav sõita Garberville’i, et sulle baari jaoks jääd tuua, aga nad…“

      „Mike, asi on Bries,“ ütles Jack. Brie oli Jacki noorim õde, tema lemmik, tema kullake. Ja ta oli ka Mike’ile väga eriline. „Ta on haiglas.“

      Mike tegi maanteel autoga lausa jõnksu. „Oota,“ ütles ta. „Püsi liinil.“ Ta keeras tee äärde, ohutu väljanägemisega teepervele. Seejärel hingas ta sügavalt sisse. „Räägi,“ ütles ta.

      „Teda rünnati millalgi eile õhtul,“ ütles Jack. „Peksti. Vägistati.“

      „Ei!“ ütles Mike. „Mida?“

      Jack ei korranud ennast. „Isa helistas just natukese aja eest. Mel ja mina pakime asju – me asume teele kohe, kui saame. Kuula, mul on vaja kedagi, kes tunneb õiguskaitset, kriminoloogiat, kes räägiks mulle üksikasjalikult, mis temaga toimub. Nad pole kätte saanud meest, kes seda tegi – juurdlus peab ju tulema. Kas pole?“

      „Kui hull asi on?“ küsis Mike.

      „Isa ei teadnud kõiki üksikasju, aga Brie on traumapunktist palatisse viidud, rahustite mõju all ja poolteadvusel, operatsiooni ei tehta. Kas sa saaksid paar telefoninumbrit kirja panna? Kas võiksid mobiili sees hoida, et ma saaksin sulle helistada? Küsimuste pärast? Sellised asjad?“

      „Muidugi. Jah,“ ütles Mike. „Anna numbrid.“

      Jack luges ette haigla, enda isa Sami telefoninumbrid, lisaks Meli vana mobiili numbri, nad pidid selle teel Sacramentosse täis laadima, et endaga kaasas kanda.

      „Kas neil on kahtlusalune? Kas ta tundis seda meest?“

      „Ma ei tea midagi peale tema seisundi. Kui oleme teel, telefoni täis laadinud ja mägedest ja sekvoiametsast läbi sõitnud, helistan isale ja vaatan, mis ta mulle räägib. Ma pean praegu minema. Pean sinna kohale sõitma.“

      „Muidugi,“ ütles Mike. „Hea küll. Mul on telefon kogu aeg taskus. Ma helistan haiglasse, vaatan, mida teada saan.“

      „Aitäh. See on mulle tähtis,“ ütles Jack ja katkestas kõne.

      Mike seisis teepervel ja silmitses pika hetke vältel abitult telefoni. Mitte Brie, mõtles ta. Oh issand, mitte Brie!

      Ta meeltes välgatasid pildid aegadest, mil nad olid koos olnud. Brie oli paar kuud tagasi käinud Neitsijõel oma uut vennapoega, Jacki ja Meli last vaatamas. Mike oli ta jõe äärde piknikule viinud – erilisse kohta, kus jõgi oli lai, ent kalameeste jaoks liiga madal. Nad olid koos suurel rahnul lõunat söönud, piisavalt lähestikku, et kuulda vee sosinat, kui see kaljudest mööda voolas. Seal käisid sageli noored armastajad ja teismelised ja see suur vana rahn oli jõekaldal imelisi asju näinud; see kaitses palju saladusi. Ka Mike’i enda omasid tegelikult. Ta oli sel päeval kaua aega Brie kätt hoidnud ja naine polnud seda ära tõmmanud. See oli esimene kord, mil Mike taipas, et on Briest sisse võetud. Kiindumus. Kolmekümne seitsme aasta vanuselt tundis ta, et see on vana mehe kiindumus, aga pagan, see tundus kohutavalt kuueteistaastase oma moodi.

      Mike oli Bried esimest korda kohanud mõni aasta tagasi, kui ta oli läinud Brie venda Jacki puhkuse ajal vaatama, külastades Sacramentos Jacki perekonda vahetult enne viimast missiooni Iraagis. Mike ei teadnud, et tema reservüksus aktiveeritakse ja ta saab lõpuks seal Jackiga kokku, teenides tema juhtimise all juba teist korda. Brie oli muidugi seal, ta oli äsja Sacramento politseinikuga abiellunud. Kena mees, oli Mike mõelnud. Brie oli Sacramento maakonna prokurör, osariigi pealinnas. Ta oli väike, umbes meeter kuuskümmend pikk, pikkade pehmete juustega, mis ulatusid pea vöökohani, andes talle tütarlapseliku välimuse. Aga ta polnud pelk tüdruk. Ta teenis elatist sellega, et saatis trellide taha kalestunud kriminaale; teda peeti maakonna üheks karmimaks prokuröriks. Mike oli kohe imetlenud ta ajusid, annet, rääkimata ilust. Oma eelmises elus, enne tulistamist, polnud kõigest abikaasa olemasolu teda eriti heidutanud, ent nad olid äsja abiellunud, ja Brie oli armunud. Tema jaoks ei eksisteerinud ühtegi teist meest.

      Kui Mike Bried pärast Jacki poja sündi Neitsijõel nägi, püüdis Brie taastuda valusast lahutusest – abikaasa oli ta tema

Скачать книгу