LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ülejäänutega linnaväljakul, keegi ei hoidnud neid tagasi.

      Aeglaselt läks Martha majja, pani enda järel ukse kinni ja lükkas riivi ette. Sokk lamas ahju kõrval ja vaatas talle küsivalt otsa. Ta kuulis lehmi möirgamas ja linnaväljakult kostis meie kisa.

      Kuid lõpuks me rahunesime. Veel enne õhtut said lehmad lüpstud. Martha ema tuli tagasi koju ja peale paari kriimustuse polnud temaga suurt midagi juhtunud, isa oli kaotanud ühe hamba ja ta kõrv oli katki käristatud, Martha õele oli keegi nii kõvasti jala peale astunud, et ta lonkas veel mitu nädalat. Aga saabus järgmine hommik ja järgmine õhtu ning elu läks edasi. Igas majas oli ette näidata muhke ja haavu ja kriime ning paistes käsi ja puuduvaid hambaid, kuid juba järgmisel päeval oli linnaväljak jälle puhas ning igaühel oma kingad jalas.

      Me ei rääkinud kunagi sellest, mis oli juhtunud. Me ei rääkinud ka Ulenspiegelist. Ilma et oleksime kokku leppinud, pidasime sellest kinni; isegi Hans Semmler, kes oli nii kohutava löögi saanud, et pidi nüüd voodis lamama ega saanud süüa muud peale kördi, tegi näo, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Karl Schönknechti matsime järgmisel päeval kalmistumulda ja tema leskki käitus nii, nagu oleks tegemist saatuselöögiga ning nagu ta ei teaks, kellele oli kuulunud nuga ta mehe seljas. Ainult köis rippus veel mitu päeva platsi kohal, võbeles tuule käes ja oli jalgealuseks varblastele ja pääsukestele, kuni preester, kelle käsi oli löömingus eriti kehvasti käinud, kuna meile ei meeldinud ta suurustamine ja üleolev armulikkus, suutis jälle kirikutorni ronida ja köie lahti lõigata.

      Aga ega me ei unustanud. Mis oli juhtunud, see jäi meie vahele. See oli olemas, kui me saaki koristasime, ja see oli olemas, kui kauplesime üksteisega vilja üle või kogunesime pühapäeviti jumalateenistusele, kus preestril oli tekkinud uus näoilme, pooleldi imetlusest ja pooleldi hirmust. Ja eriti siis oli see olemas, kui me platsi peal pidu pidasime ja üksteisele tantsides otsa vaatasime. Siis tundus meile, nagu lasuks meil õhu raskus, nagu maitseks vesi teisiti ja nagu poleks taevas sestpeale, kui seal oli rippunud köis, enam endine.

      Ja tubli aasta hiljem jõudis sõda siiski meieni. Ühel ööl kostis hirnahtamist ja siis naerdi väljas mitmel häälel, ning juba kuulsimegi puruks löödavate uste raginat, ja enne kui jõudsime tänavale, relvastatud kasutute heinahangude või nugadega, olid leegid juba loitma löönud.

      Sõjasulased olid näljasemad kui tavaliselt ja nad olid veel rohkem purjus. Ammu polnud nad leidnud eest linna, mis neile nii palju pakkus. Vana Luise, kes oli maganud sügavalt ja seekord ilma mingite eelaimusteta, suri oma voodis. Preester suri, kui astus kaitsvalt kirikuukse ette. Lise Schoch suri, kui püüdis kuldmünte ära peita, pagar ja sepp ja vana Lembke ning Moritz Blatt ja enamik teisi mehi surid, kui püüdsid oma naisi kaitsta, ja naised surid nii, nagu naised ikka sõjas surevad.

      Ka Martha suri. Ta nägi veel, kuidas toa lagi ta kohal muutus punaseks hõõguseks, ta haistis suitsu, enne kui see nii tugevasti ta endasse mässis, et ta enam midagi ei tundnud, ja ta kuulis õde appi hüüdmas, sellal kui tulevik, mis tal äsja veel oli olnud, haihtus olematuks: mees, keda ta iial ei saa, ja lapsed, keda ta suureks ei kasvata, ja lapselapsed, kellele ta iial ei jutusta kuulsast naljamehest ühel kevadisel hommikupoolikul, ja nende lastelaste lapsed, kõik need inimesed, keda nüüd enam olema ei saa. See käib nii kiiresti, mõtles ta, justkui oleks mingi suure saladuse jälile saanud. Ja kui ta katusepalke pilbastumas kuulis, tuli talle veel pähe, et nüüd võib olla Tyll Ulenspiegel ehk veel ainuke, kes meie nägusid mäletab ja teab, et me olime olemas olnud.

      Tegelikult elasid selle üle vaid halvatud Hans Semmler, kelle maja polnud tuld võtnud ja kes oli jäänud märkamata, kuna ta ei suutnud end liigutada, ning Elsa Ziegler ja Paul Grünanger, kes olid kahekesi salaja metsa läinud. Kui nad hommikuhahetuses, riided kortsus ja juuksed sassis, tagasi tulid ja leidsid eest vaid vaikselt suitsevad varemed, arvasid nad silmapilgu, et Issand Jumal on neile patustamise eest trahviks mingi meelepette saatnud. Nad rändasid koos ära läände ja olid veidi aega õnnelikudki.

      Meid, ülejäänuid, aga võib vahetevahel kuulda seal, kus me kunagi elasime, puudes. Meid kuuleb rohus ja ritsikate sirinas, meid kuuleb, kui panna kõrv vastu vana künnapuu oksaauku, ja mõnikord tundub lastele, nagu näeksid nad ojavees meie nägusid. Meie kirik ei seisa enam oma kohal, aga kivikesed, mille vesi on ümaraks ja valgeks lihvinud, on ikka needsamad, nii nagu on samad puudki. Meie aga mäletame, kui ka keegi meid ei mäleta, sest me ei ole veel leppinud olematusega. Surm on meie jaoks ikka veel uus ja elavate asjad pole meile veel ükspuha. Sest kõik see polnudki nii ammu.

      1 Siin ja edaspidi mõeldud riigi all Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririiki tänapäeva Saksamaa, Austria, Tšehhi ja Itaalia aladel aastatel 962–1806; keisri residents oli Viinis. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused) [ ↵ ]

      2 Lad k: kes sa maailma patud ära kannad. [ ↵ ]

      ÕHU VALITSEJA

      I

      Põlvekõrguselt oli ta tõmmanud köie pärnapuu küljest vana nuluni. Selleks pidi ta puusse sälgud lõikama, nuluga läks see lihtsalt, pärna pealt aga libises nuga ühtelugu mööda, kuid lõpuks sai ta hakkama. Ta kontrollib sõlme, võtab aeglaselt puukingad jalast, tõuseb köie peale, kukub.

      Nüüd tõuseb ta uuesti köiele, ajab käed laiali ja astub ühe sammu. Ta ajab küll käed laiali, ent ei saa kuskilt kinni hoida ja kukub. Taas tõuseb ta köiele, püüab astuda, kukub jälle.

      Ta püüab seda uuesti ja kukub.

      Köie peal ei saa käia. See on ilmselge. Inimjalad pole selleks loodud. Milleks siis üldse proovida?

      Aga ta proovib edasi. Ikka alustab ta pärna juurest, iga kord kukub ta kohe.Tunnid mööduvad. Pärastlõunal õnnestub teha üks samm, vaid üksainuke, ja enne pimeduse tulekut ta rohkemat ei saavuta. Kuid silmapilgu oli köis teda hoidnud, ta oli seisnud sellel nagu kindlal maapinnal.

      Järgmisel päeval kallab vihma.Ta konutab kodus ja aitab ema. „Hoia riiet pingul, ära unista, jumala pärast!“ Ja vihm trummeldab just nagu saja väikese sõrmega katusele.

      Järgmisel päeval sadu jätkub. See on jäiselt külm ja köis kangestunud, ühtki sammu ei saa teha.

      Järgmisel päeval sajab jälle. Ta tõuseb köiele ja kukub ja tõuseb uuesti ja kukub, iga kord. Mõnda aega lamab ta maas, käed laiali, juuksed vaid tume märg laik.

      Järgmine päev on pühapäev,seetõttu saab ta alles pärastlõunal köie peale, jumalateenistus kestab kogu hommikupooliku. Õhtul õnnestub teha kolm sammu, ja oleks ehk saanud neligi, kui köis poleks märg olnud.

      Pikapeale taipab ta, kuidas seda teha. Ta põlved mõistavad, õlad hoiavad end teisiti. Kõikumisele tuleb järele anda, põlved ja puusad peavad nõtkeks muutuma, kukkumisele peab sammukese vastu astuma. Raskus tahab sind haarata, aga sina oled juba edasi läinud. Köietants – ärajooksmine kukkumise eest.

      Järgnev päev on soojem. Hakid kisavad, põrnikad ja mesilased sumisevad ning päike paneb pilved sulama. Tema hingeõhk tõuseb pahvakutena õhku. Hommikuhahetus kannab hääli edasi, ta kuuleb isa majas ühe sulase peale karjumas.Ta laulab omaette, laulu vikatimehest, kel nimeks Surm, tal võimu andnud kõrgeim arm – selle laulu meloodia järgi on hea köie peal astuda, kuid ilmselt on ta liiga kõvasti laulnud, sest korraga seisab Agneta, ema, ta kõrval ja küsib, miks ta tööd ei tee.

      „Ma tulen kohe.“

      „Vett on vaja tuua,“ ütleb ema, „pliiti puhastada.“

      Ta ajab käed laiali, tõuseb köiele ja püüab seejuures ema punnis kõhu poole mitte vaadata. Kas seal on tõesti laps sees, põtkib ja tõukleb ja kuulab nende juttu? See mõte häirib teda. Kui taevaisa tahab luua ühe inimese, miks teeb ta seda teise inimese sees? Selles on midagi inetut, et kõik olendid tekivad varjatult: tõugud tainas, kärbsed sõnnikus, ussikesed pruunis mullas. Ainult väga harva, nagu seletas talle isa, kasvavad alraunijuurest lapsed, ja veel harvemini tulevad mädamunadest imikud.

      „Kas ma pean Seppi siia saatma?“ küsib

Скачать книгу