Kuidas see kõik algas - Penelope Lively

Скачать книгу

Me kõik pöörame silmad ära ja siis – piraki! – oledki ise selle keskel, imestades, kuidas pagan see võis küll juhtuda, ja võib-olla on see põrgu kõige välimine ring ja juba jooksevadki lähemale lustakad kuradikesed oma kolmharkidega, suskides ja torkides.

      Ainult et elu käib sellega paralleelselt – päris elu, hea elu koos kõigi oma kinkide ja armsusega. Minu sorditulbid aias ja sinised tihased linnusöögimajas ja uus raamat, mille lugemist õhtul oodata, ja David Attenborough’ loodussaade telekas. Ja naabri-Jenniferi uus beebi. Beebid tõstavad alati tuju. Rose küll kindlasti tõstis, kõik see aeg tagasi. Kahju, et lapsi rohkem ei olnud, pingutamisest hoolimata. Kuid Rose oli ta enda oma ja sündis õigel ajal, jumal tänatud selle eest.

      Charlotte vaatleb oma nooremaid minasid teatava irdumistundega. Need on tema ise, kuid erinevad kehastused, kes süütult tegelevad oma pooleldi unustatud asjadega. Ta ei tunne nende suhtes nostalgiat – taevas hoidku, ei! Mõnikord ainult põgusat kadedust: füüsiliselt aktiivne, üpris terane õpetajanna, kuigi ma ise seda ütlen; kõik mu õpilased said A-tasemel hindeks A-sid, ei mingit probleemi.

      Ja veel kauem aega tagasi – noor Charlotte. Armas aeg, te ainult vaadake teda – käib meestega väljas, abiellub, lükkab titekäru.

      Ja kõik sellest – kõik temast – on jõudnud sinna, kus oleme praegu: C-osakonda paisatud Charlotte, kes usinasti jälle käima õpib. C-osakond on murdusid täis – jalad, pahkluud, käsivarred. Vanad kukuvad treppidest alla, komistavad kõnniteeservadele; noored pudenevad oma jalgratastelt või treenivad liiga hooletult. Inimesed on siia maandunud ja hunnikusse kuhjatud – suvaline valik õnnetusi: keskealine Maureen, kes oma uute kardinate ülesriputamiseks laenas naabrilt treppredeli ja sellel olid katastroofilised tagajärjed; noor Karen, kes püüdis oma tõukerattal bussist ette jõuda; vana Pat, kes vapralt astus jäätunud kõnniteele, seda poleks ta pidanud tegema. C-osakond on väsitav – kärarikas ja rahutu; palju siin magada ei saa –, kuid ühtlasi ehk mingis mõttes ka kasulik tähelepanu kõrvalejuhtija. Sa ei kurda oma hädade üle nii palju, kui sind ümbritsevad teiste omad. Sa kannatad ära, kuid vaatled samal ajal; sinust saab teravsilm, kes oskab etendust hinnata.

      „Nagu vaataks telekast „Traumaosakonda“,“ ütleb Rose. „Ainult et sina oled ka seal sees.“

      Nad viibivad patsientide puhkeruumis, kuhu karkudega kõndijad ennast lohistavad, et oma külalistega kohtuda. Charlotte ja Rose on arutanud vaba toa teemat. Kõik on kokku lepitud; Rose on kindel, Charlotte alistunud. Charlotte saab järgmisel nädalal haiglast välja; Rose tuleb talle järele ja seab ta sisse vabas toas, mis on selleks ajaks ette valmistatud, rõivad ja muu vajalik kodunt ära toodud.

      „See on päev, mil ma pidin Henryga Manchesteri minema,“ ütleb Rose. „Teatasin juba, et ei saa tulla.“

      „Tema lordlik kõrgus saab pahaseks.“

      „Juba sai.“ Rose on häirimatu. „Pole midagi – ta pani rakkesse oma õetütre Marioni. Sisekujundaja. Tema peab sellega tegelema.“

      „Kas ta on pärija?“ nõuab vastust Charlotte, kes alati nimetab labidat labidaks.

      Rose kehitab õlgu. „Pole aimugi. Nojah, keegi peab ju olema, ma arvan.“

      „Kena tüdruk?“

      „Mitte tüdruk, ema. Ta on minuvanune.“

      Charlotte ohkab. „Muidugi. Pärijatest rääkides – kui mina lusika nurka viskan, siis tahan, et annaksid natuke midagi ka naabri-Jenniferile beebi jaoks – paarsada tema hoiupõrsasse.“

      „Ema…“

      „Mitte palju…“

      „Ära räägi niimoodi. Sa ei hakka ju…“

      „Noh, arvatavasti mitte täna pärastlõunal või homme, tõepoolest. Aga hoia seda meeles. Kas ta saab hakkama, see Marion? Viib Henry ühes tükis sinna ja toob tagasi?“

      „Marion on väga hästi organiseeritud. Juhib oma ettevõtet. Kõpitseb rikaste inimeste maju. Tal on oma majas see müügisaal – kaugelt liiga elegantne, et sõnadega kirjeldada. Võib näha, kuidas ta ennast võdistab, kui Lansdale Gardensisse tuleb.“ Rose irvitas.

      Charlotte pole Lansdale Gardensis kunagi käinud. „Arvasin, et see on üsna suurejooneline?“

      „Seal on mõned kenad asjad. Ja ka maja on kena. Kuid kõik see on ka natuke armetu.“

      Charlotte niheleb oma istmel ja grimassitab. Puus teeb haiget. Marion, mis iganes ta nimi ongi, juhib tähelepanu kõrvale. „Inimesed maksavad selle eest, et neile öeldaks, mis värvi nende kardinad peaksid olema? Mina olen küll tema lordliku kõrguse poolt. Mulle on postimüügi valmisvärk alati hästi sobinud. Kas Marion on rikas?“

      „Tal on kenad rõivad,“ vastas Rose. „Aga tegelikult ma ei tea.“

      Marion teeb raha kirjutuslaua taga oma kabinetis, mis asub müügisaali kõrval; samal ajal ootab ta ka oma armukese kõnet ja peab meeles pidama, et poole tunni pärast saabub klient. Marion oskab hästi raha teha – ta on hoolikas, tõhus ja matemaatilise mõtlemisega –, kuid tegelikult pole ta rikas. Mõnusalt heal järjel, seda küll, piisavas külluses, aga peab alati silma peal hoidma numbritel, sellel ärritaval, kuid kergesti vaoshoitaval ülekulul. Praegusel hetkel kontrollib ta tarnijate arveid ja lappab läbi viimase kuu pangateateid, lootes, et Jeremy helistab enne, kui telefon tuleb panna automaatvastaja peale selleks ajaks, mil klient kohal viibib. Mõtted lipsavad ka Henryle ja sellele järgmisel nädalal toimuvale väsitavale Manchesteri reisile, millele tal tõesti pole aega raisata.

      Rahast mõeldes kaalub Marion hetkeks Henry omandust. Muidugi on ta rikas. See maja. See elustiil – tema klubi, kallid restoranid, kus ta aeg-ajalt käib. Tema alluvad – Rose ja Corrie, kes koristab, poes käib ja toitu valmistab. Henry on… heal järjel. Ja tal pole muid sugulasi peale Marioni. Lõpuks peab keegi ju pärima, kui kõike ei jäeta just Oxfamile või mõnele kasside varjupaigale.

      Mitte et Marion sellega arvestaks. Muidugi mitte. Ta on vanapoisisse kiindunud – lõpuks on too ju tema onu, tema ainus onu. Marion ka austab teda. Kahtlemata on ta omamoodi suurmees; Marion pole suutnud vastu panna kiusatusele aeg-ajalt tema nime jutu sisse poetada. Kui ta vaid laseks Marionil Lansdale Gardensi majaga midagi ette võtta; seal käies tulevad Marionile iga kord judinad peale, nähes seda kohutavat vana sitsriidega kaetud sohvat, neid nahktugitoole, süngeid pruune sametkardinaid. Ja mis köögisse puutub… Kuid Henry tõrjub tagasi väikseimagi ettepaneku muudatusteks; Marion pole suutnud sisse sokutada isegi mitte diivanipatja.

      „Mina jään väljapoole hea maitse haardeulatust, kallis.“ Itsitus. Võiks tunduda, et küsitav on hoopiski hea maitse kui niisugune.

      Muidugi keeldub Marion seda terminit kasutamast. Labane, mõttetu. Mõjus sisustus koosneb üllatustest, kooskõladest, kontrastidest. Siin ootamatu vaip, seal huvitavad värvid, seal peegel. Kuid pole mingit mõtet püüda seda seletada Henryle, kelle jaoks Marioni tegevus on meelelahutus, millega õetütar täidab oma aega ja mis jääb Henry silmapiiri taha. Henryle pakuvad huvi mineviku ja kaasaja võimukad inimesed, hea klarett, akadeemilise ringkonna kuulujutud, memuaaride kirjutamine ja ehk ikka veel põgusalt ka kaheksateistkümnenda sajandi parteipoliitika, tema tegelik uurimisvaldkond. Kõik need on Henry arvates kesksed ja olulised asjad; kõik muu võib pälvida laisa, möödaminnes poetatud kommentaari, kuid mitte enamat. Kõneainet otsides on Marion vahel jutustanud oma klientidest, kui nood millegagi silma paistavad. Henry läheb siis põnevile, isegi kui nende silmapaistvus avaldub temale tundmatutel aladel. „Goldman Sachs? Olen temast kuulnud. Kui palju sa ütlesidki teda teenivat? Kohutav!“ Ka näitlejad köidavad tema tähelepanu. „Seda nime olen kuulnud – mitte et ma tänapäeval enam nii tihti teatrisse pääseksin. Muidugi oli kunagi mu tuttavate hulgas Alastair Sim – kas olen sulle sellest rääkinud?“

      Henry on tundnud paljusid inimesi. Tema jutt on täis pikitud nimesid, enamik neist Marionile tundmatud, kuigi vahel satub juhuslikult sekka mõni äratuntav kuulsus. Henry on lähedalt läbi käinud juhtivate poliitikutega, sehkendanud mees- ja naiskirjanikega; ta on tundnud kõiki,

Скачать книгу