LITMIR.BIZ

Скачать книгу

heitis pilgu Eloise’ile, kes saatis talle sellise heatahtliku naeratuse, millega kostitas tavaliselt väikesi lapsi ja väga rumalaid täiskasvanuid.

      „Loomulikult,” vastas Francis uuesti Adelaide’i poole pöördudes ning pööramata vähimatki tähelepanu Eloise’i ilmselgele imetluse puudumisele. „Kuhu te läksite? Otsisin teid kõikjalt. Oleksin peaaegu valvureid alarmeerinud.”

      „Läksin tallidesse.”

      „Kui oleksite soovinud ratsutama minna, mu daam, oleks teil pruukinud vaid öelda. Oleksin teile suurima heameelega saatjaks tulnud.”

      Polnud kahtlustki, et ta oleks püüdnud Adelaide’i sadulast saada, et teda oleks mugavam võrgutada.

      „Ma polnud ratsutamiseks sobilikult riides ja see polnud ka mu eesmärk,” vastas Adelaide. „Mulle mõjub hobuste selts rahustavalt.”

      Kassipojad olid olnud ootamatuks lõbuallikaks ning mis puutus lord Armand de Boisbastoni saabumisse...

      „Kahtlen, kas hobused oskavad hinnata teie imelist ilu ja võlusid nii nagu mina,” ütles Francis meelitaval toonil ja jumaldaval ilmel.

      „Jumal, päästa mind lipitsevate, lollide...” jõudis Adelaide mõelda, kui läheduses kostis tuttav, pisut kähe meeshääl: „Kurat ja põrgu, kui see pole mitte söör Francis de Farnby.”

      Adelaide’i nägu lõi ootamatult kuumama, kui lord Armand de Boisbaston neile lähenes, saatjaks Randall FitzOsbourne.

      Lord Armand oli võtnud ült mantli ja soomusrüü. Nüüd kandis ta musta läikivat nahast tuunikat, selle all pitskaelusega valget särki ja jalas musti villaseid pükse ning porist puhastatud saapaid. Ta rihm oli lai, samuti nahast, ning küljel rippus tupes laiateraline mõõk.

      Tänu juustele ja riietusele nägi ta välja veelgi metsikum – või nagu mees, kes ei näinud vajadust teistele mulje avaldamiseks uhkeid riideid kanda.

      Mängu üle arutlenud õukondlased vaikisid ja Eloise ei osanud kuskile vaadata.

      „Te oleks mind nähes nagu üllatunud, Francis,” ütles lord Armand Adelaide’i kõrval seisma jäädes. „Mul on rõõm näha, et te nii hea välja näete, kuid nii kaugel lahinguväljast on kergem head tervist säilitada. Olge kena ja tutvustage mind neile kahele kaunile daamile.”

      Ta pilk suundus Adelaide’ile ja kuigi ta ei ilmutanud vähimalgi määral, nagu ta oleks Adelaide’iga tuttav, läbistas Adelaide’i mingi tuttavlikkuse, isegi läheduse erutus ja soojus, mis polnud talle sugugi meelepärane. Tema ei soovinud ju kõigest hingest meeste heakskiitu. Tema oleks näinud parema meelega, et lord Armand teda vihkab või et ta vähemalt ei meeldi lordile.

      „Leedi Eloise de Venery ja leedi Adelaide D’Averette,” ütles Francis kokku surutud huulte vahelt. „Mu daamid, lubage, et esitlen teile lord Armand de Boisbastoni, kelle edevus ja enesekindlus pole saanud ilmselt kannatada vaatamata hiljutisele vangistusele ja sellele, et andis käest lossi, mida pidi kaitsma.” Ta vaatas tähendusrikkalt Adelaide’ile otsa. „Ma hoiatan teid, mu daam, olge selle mehe mesise keele suhtes ettevaatlik.”

      Kuidas julgeb Francis pilgata meest, kes on riskinud eluga oma kuninga eest, samal ajal kui tema ise ei teinud midagi ohtlikumat, kui osales vaid mõnel turniiril? „Teist ta küll väga mesiselt ei tundu rääkivat, mu härra,” märkis Adelaide väga magusalt.

      Francise näkku ilmus korts, just nagu poleks Adelaide’i sõnad olnud talle meele järele või ajanuks need ta segadusse. „Seda sellepärast, et mina pole kaunis daam. Kuid Armand de Boisbastoni reputatsioon on üldteada.”

      „Seda tõesti,” kuulutas Randall FitzOsbourne. Sõnad pahvatasid tal suust nii, nagu oleks ta võinud plahvatada, kui neid endast välja ei saa. „Ta on kõige parem ja vapram rüütel kogu Inglismaal!”

      „Meelitad mind liialt, Randall,” protesteeris lord Armand naeratusega, milles polnud vähimatki tagasihoidlikkust. „William Marshall on parim ja vapraim rüütel kogu Inglismaal ja ka Euroopas. Kui minul oleks natukenegi tema osavust ja au, siis oleksin õnnega koos.”

      „Au?” põlastas Francis. „Minu teada jätsite selle Normandiasse.”

      Lord Armandi pruunides silmades lahvatas viha. „Vähemalt oli minul, mida kaotada.”

      „Kas te solvate mind, mu lord?” küsis Francis.

      Kas Francis siis ei märganud teise mehe näojoontes raevu, mõtles Adelaide. Kulmude vahel vihajoont? Kas ta tahtis tõesti selle mehega tüli norida?

      „Tegin vaid tähelepaneku, mis tugines teie sõnadele minu Normandias olemise kohta,” vastas lord Armand rahulikult, hääletoon vastuolus ta ilmselge raevuga. „Mina ei saa vastutada selle eest, kuidas teie seda tõlgendate. Tundub, et te olete mu äraolekul üsna tundlikuks muutunud, Francis. Võib-olla olete liiga kaua õukonnas olnud.”

      „Teie olete aga unustanud, kuidas õukonnas riietuda. Minu teenrid on ka paremini riides kui teie. Kas teil pole isegi nuga, millega oma väljakasvanud sasipundart piirata?”

      „Kuna pidin andma peaaegu kogu oma vara pärast kuninga eest võitlemist oma vabaduse eest, pole mul paremaid riideid. Ja mis puutub mu juustesse...”

      Lord Armand heitis pilgu Adelaide’ile ja naeratas siis Eloise’ile. „Kas ma näen tõesti nii kohutav välja?”

      Eloise punastas ja langetas pilgu ning raputas pead.

      Järgmiseks pöördus Armand Adelaide’i poole. „Ja teie, mu daam? Kas teie leiate samuti, et mu juuksed on välja kasvanud sasipundar?”

      Adelaide püüdis mitte unustada, et ta on õukonnas teatud põhjusel, ning päris kindlasti polnud see nägusa mehe lummusesse langemine. Kui Eloise või leedi Hildegard või mõni teine daam õukonnas ihkab lord Armandi, võivad nad ta saada.

„Ei,” vastas Adelaide. „Kuid need annavad teile üsna metsiku välimuse. Kas järgmiseks võib arvata, et värvite oma näo siniseks nagu piktid¹? Või hakkate viikingite kombel sarvedega kiivrit kandma? Kas teie ebatavalisel soengustiilil on mingi põhjus, mu härra, või meeldib teile lihtsalt teisi šokeerida ja olla tähelepanu keskpunktis?”

      Francis lagistas naerda, kuid ilme lord Armandi näos tekitas Adelaide’is kõheda tunde.

      „Võib-olla kunagi, mu daam,” vastas Armand, „räägin teile, miks ma pole lõiganud juukseid sellest ajast saadik, kui mind vangi võeti. Kuid kahtlen, kas te saaksite sellest aru.”

      Adelaide punastas piinlikkusest ja tahtis vabandust paluda, kuid ei söandanud. Ta pidi oma reputatsiooni säilitama, kuigi ei teinud seda erilise heameelega.

      „Ärge pöörake ta jutule tähelepanu, mu daam,” ütles Francis. „Ja teie, mu lord, peaksite kuninga hoolealusega rääkides sõnu valima.”

      Lord Armand polnud vähimalgi määral mures. „Rääkige, Francis, kus teie olite sel ajal, kui mina de Pontelle’i krahvi vangikongis istusin?”

      Francis ajas selja sirgu. „Ka mina teenisin kuningat.”

      „Olen kindel, et mingil viisil kindlasti,” vastas lord Armand, pilge nii hääles kui silmades. „Kõik me ei saa ju lahingus relvi kanda.”

      „Ja mõned meist suudavad vaid vaevu kõndida,” nähvas Francis vaadates Randall FitzOsbourne’i poole, kes tõmbus näost erkpunaseks.

      See oli tõesti löök allapoole vööd. Randall FitzOsbourne’i vigastus oli tal juba sünnist saati.

      Lord Armandi näos püsis naeratusevirve, kuid ta silmadesse ilmus uuesti raev ning ta käsi läks mõõgapidemele. Samuti Francise oma.

      Eloise läks näost valgeks ja Randall FitzOsbourne murelikuks. Kuid Adelaide oli täiesti kindel, et võitluses lööks lord Armand Francist ning Francis oli alanduse ära teeninud.

      „Kas mu õukondlastega

Скачать книгу