Sõnum - Дмитрий Глуховский

Скачать книгу

null, üks, üks. Kutsub. Kostis vingumist. Süda peksis. Ta ei arvanud, et läheb ärevile. Milleks ärevus?

      Ta oli endale seda päeva nii palju ette kujutanud. Nii palju sellele mõelnud. Kui koloonias tuli kannatada, mõtles ta sellele trepikojale, sellele koodlukule. Tagasitulekule. Oli asju, mis tuli alla neelata, et tagasi tulla. Et jälle normaalseks muutuda.

      Kuidas?

      Õpingud lõpule viia. Ema rääkis telefonis: sa ei tohi lasta end neil sandiks teha. Nad võtsid sinult nii palju aastaid, aga sa oled veel noor. Me ajame kõik joonde. Kui sa suutsid üks kord Moskva Riiklikku Ülikooli ilma altkäemaksuta sisse saada, suutsime su kuidagimoodi ette valmistada, suudad ka tagasi minna. Kui mitte filoloogia, mitte MRÜ, siis midagi muud. Sa oled andekas, sul on paindlik mõistus, ära ainult lase sellel kivistuda, tarduda. Ära loomastu. Sul on kaitsekiht. See tõukab kogu jäleduse eemale. Mis sinuga vanglas ka ei juhtuks, ära lase seda enda sisse. Nagu see poleks seal sina. Nagu see oleks roll, mida sa pead mängima. Tõeline sina on peidus põuetaskus ja ootab õiget aega. Ära ainult ürita, jumala pärast, kangelast mängida. Tee, mis kästakse. Muidu murravad ära, Iljuša. Teevad katki või löövad päris maha. Süsteemist ei saa võitu, kuid võib muutuda nähtamatuks ja see unustab su. Tuleb oodata, kannatada. Tuled tagasi ja me ajame kõik korda. Kui naabrid hakkavad viltu vaatama, kolime sinu ihaldatud Moskvasse. Seal ei tunne keegi kedagi nägupidi, seal on inimeste mälu päevapikkune. Sa leiad endale veel neiu, las olla see Verka, temast võib isegi aru saada. Tule ainult elusalt, tervena tagasi. Kasvõi joonistama, olgu peale, mine! Kahekümne seitsme aastane – kõik on alles ees!

      Fonolukk vaikis.

      Nii, veel üks kord. Null. Üks. Üks. Äkki läks toidupoodi? Hapukoort pole või leiba. Ilja vaatas nõutult ringi: tal polnud koduvõtit. Ta ei saanud ilma emata tagasi.

      Ta sikutas jäist ukselinki.

      Astus paar sammu tagasi. Leidis oma akna kolmandal korrusel. Tuulutusaken näitab musta pilu – õhutab kööki –, aga teistes akendes peegeldub taevas voolava tsemendina. See tiheneb. Kas pole aeg tuld süüdata? Naabritel juba põleb.

      „Emps! Eemaa!”

      Kas ema on ikkagi välja läinud? Kui kaua Ilja siin nüüd seisma peab? Või peaks ümberkaudsed toidupoed läbi käima? Leiba pole ja kurat sellega! Oleks võinud ta ära oodata, ta oleks ise lipanud. Kaks ööpäeva teel, peakolu sügeleb, soolikad on keerdus, häda tuli ka veel peale, kuni ta jaamast kõmpis.

      „Ema! E-ma!!! Oled sa kodus?!”

      Aknad olid tinased.

      Äkki hakkas hirmus.

      Null-kaksteist.

      „Kes on?” kähistati sealt.

      Jumal tänatud.

      „Tädi Ira! See olen mina! Ilja! Gorjunov! Jah! Ema ei tee miskipärast lahti! Tulin tagasi! Lasti välja! Kõik istusin ära! Kas teete ukse lahti?”

      Naabrinaine vahtis teda algul uksesilmast. Ilja seisis spetsiaalselt lambi alla, et tädi Ira võiks tema südamiku pealekasvanud aastaringidest ära tunda.

      Lukk krigises. Naine astus mademele: püksid, lühikeseks lõigatud juuksed, paistes nägu, daami sigarett. Depoo raamatupidaja.

      „Ilja. Iljuška. Mis nad sinuga teinud on.”

      „Ega te ei tea, kus ema on? Ta ei võta toru ja nüüd …”

      Tädi Ira klõpsutas välgumihkliga. Veel kord. Põsed vajusid lohku. Ta vaatas korrustevahelist prügitoru – vältis Ilja silmi.

      „Üleeile … Tal hakkas südamega halb. Suitsetad?”

      „Suitsetan. Ja mina helistan … Kas ta viidi haiglasse? Millisesse? Kas ta ei võtnud telefoni kaasa?”

      Tädi Ira andis talle peenikese, valge, kuldrõngaga sigareti.

      „Kiirabi ütles, et infarkt. Ulatuslik.”

      Naine tõmbas terve sigareti riginaga endasse. Süütas esimese sabast teise.

      „Kas …” Ilja raputas pead. Suitsetamiseks ei jätkunud õhku. „Kas?… Reanimatsioonis? Sellepärast?”

      „Ja siis nad … Ühesõnaga, nad püüdsid. Aga sõitsid kaua. Siin pole ju maadki.”

      Naine oli vait. Ta ei tahtnud välja öelda, tahtis, et Ilja saaks kõigest ise aru.

      „Me ju alles … Me ju alles rääkisime üleeile … Kui ma välja sain … Helistasin talle … Ta ütles … Umbes lõuna paiku …”

      „Just, lõuna paiku. Aga mina koputasin tema uksele umbes kell viis … Läksin lihapoodi. Mõtlesin, et võtan talle ka midagi. Noh ja … Uks ei olnud lukus, ta istus põrandal, riided seljas. Helistasin kohe kiirabisse!”

      „Kas teda pole enam? Tädi Ira!”

      Ilja naaldus seinale.

      „Ma räägin neile: miks te nii aeglaselt tulite!” Naabrinaine tõstis häält. „Teid kutsuti ju ammu! Nemad vastu – oli teine väljakutse, samuti kiire, me ei saa end ju lõhki rebida? Magnettorm, kõik vanurid on audis. Mina neile: mis need vanurid siia puutuvad? Häbi peaks teil olema! Naine on kõigest kuuekümne aastane! Pole kuutkümmetki!”

      „Kus. Kuhu viidi.”

      „Meie omasse, siia. Linna omasse. Lähed? Ta tuleb ju ära tuua. Matused korraldada. Matustega on palju sekeldamist, sina ei tea, aga mina matsin vanema õe, sa ei kujuta ettegi. Nendele maksa, nondele maksa, kõigile maksa!”

      „Lähen. Mitte praegu. Ma … Pärast.”

      „Nojah, sul ju pikk tee selja taga! Astud ehk sisse? Kõht on tühi?”

      „Kuidas ma koju saan?”

      „Kuidas … Uks on lahti. Kes teab, kus tal võtmed on. Astud sisse?”

      „Ei.”

      Ilja keeras oma ukse poole. Kuulatas. Tädi Ira ei kavatsenudki lahkuda, tal oli huvitav. Aga Ilja ei suutnud veel lingist haarata.

      „Ma rääkisin temaga ju üleeile.”

      „Tead, nii ongi. Oli inimene ja enam pole. Ta kaebas ju tihtipeale südant. Aga pistab tableti keele alla ja läheb üle. Kes praegusel ajal terve on! Mul endal pole ka justkui midagi viga, aga kui ilm ära keerab, hakkab pea lõhkuma.”

      „Ma astun pärast läbi. Kiirabi eest … Kogu südamest.”

      Ilja tõukas ust. Astus korterisse. Pani esikus tule põlema. Tegi jope eest lahti. Riputas nagisse. Sulges ukse. Torkas sussid jalga. Sussid ootasid. Seisis natuke. Vaja oli edasi minna.

      „Ema?” ütles ta sosinal. „Emps.”

      Ta tegi sammu ja astus ema magamistuppa. Voodi oli kortsus, madrats maha libisenud.

      Ilja raamitud foto oli maha kukkunud, Ilja lamab selili. Naeratab – enda üle uhke, vinniline, rõõmus. Sai filoloogiasse sisse. Kõik rääkisid, et kui pihku ei pista, siis ei võeta, aga selliste küpsuseksami tulemustega ei tihatud mitte võtta. Ema valmistas ta ette.

      Kummutisahtel on lahti tõmmatud. See, kus on ema rahakarp. Ilja heitis pilgu – raha pole. Kõik on ära võetud.

      Ta läks oma tuppa.

      Tühi. Ema ei ole seal, Iljad ka mitte.

      Raamatud on riiulil vales järjekorras, ulme on klassikaga läbisegi, nagu oleks ka raamatute vahelt peidikut otsitud. Laual on Ilja vana joonistus, ta tegi pliiatsiga illustratsioone Kafkale. „Metamorfoosidele”. Pliiats on siinsamas. Ta istus siin enne toda ööd, joonistas. Enne kinnivõtmist. See leht on siin lebanud seitse aastat, üldse on kõik peale raamatute täpselt samamoodi, nagu oleks Ilja lihtsalt ülikoolis.

      Jäi üle kiigata kööki. Kui köögis ka ei ole, siis pole kusagil.

      Köögis oli külm. Kardin oli tuulest punnis. Must päts täksitud lillelisel vakstul, igaks juhtumiks sobilik nuga, tuuldunud, valge pekiga Ljubitelskaja vorst, vorstinahk kui kortsus rõngake. Elutul pliidipõletil on hiigelsuur emailkastrul.

      Ilja

Скачать книгу