LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pobiseb Kent, tõstmata pilku hommikulehe spordilehekülgedelt. Tema loeb lehte õhtul. See ajab Britt-Marie hinge vaikselt kisendama.

      „Kui sulle maitseb, siis oleks tore, kui sa seda ütleksid,” sõnab Britt-Marie ja pühib laudlinalt peoga nähtamatut puru.„Appikene, Britt-Marie, ma ju ütlesin, et väga hea!” õiendab Kent mõistmatult vastu, näppides samal ajal telefoni. Britt-Marie tõuseb püsti ja pühib nähtamatu puru valamusse. Siis võtab ta nõud nõudepesumasinast välja ning sorteerib söögiriistu.

      Kent paneb oma taldriku valamu kõrvale, vaatab tekstitelevisioonist jalgpallitulemusi ja läheb magama. Britt-Marie võtab magamistoa põrandalt tema särgi ja paneb pesumasinasse. Siis peseb ta pesu ja koristab ning paigutab Kenti pardli vannitoas ümber. Kent väidab hommikuti, et tema pardel on ära peidetud, ja karjub „Briiitt-Mariiie!”, sest ta ei leia seda üles, aga tegelikult Britt-Marie üldsegi ei peida seda. Ta paigutab ümber. See on hoopis teine asi. Mõnikord paigutab ta pardli ümber sellepärast, et seda on vaja teha, ja mõnikord selleks, et kuulda, kuidas Kent hommikul tema nime karjub. Sest talle meeldib kuulata, kuidas Kent tema nime karjub.

      Siis möödub päev ja Kent tuleb hilja koju, sööb õhtust, vaatab tekstitelevisioonist jalgpallitulemusi ja läheb magama. Britt-Marie peseb tema särgi puhtaks. Ta soovib, et mees paneks üks kordki selle ise pesukorvi. Ta soovib, et mees ütleks üks kordki, et toit on maitsev, ilma et Britt-Marie peaks küsima. Õhtusöögil peab olema mõte.

      „Väga maitsev oli.” See on mõte.

      3

      Kell on 16.55. Britt-Marie seisab üksi tööbüroo ees tänaval, sest oleks ebaviisakas liiga vara kohale jõuda. Tuul sasib õrnalt tema juukseid. Ta igatseb nii väga oma rõdu järele, et peab silmad nii kõvasti kinni pigistama, et meelekohad hakkavad valutama. Tal on kombeks öösiti Kenti oodates rõdul askeldada. Kent ütleb alati, et ärgu ta oodaku. Britt-Marie ootab ikkagi. Ta näeb rõdult Kenti autot ja kui mees uksest sisse astub, on soe söök laual. Kui Kent on nende voodis magama jäänud, korjab Britt-Marie tema särgi magamistoa põrandalt üles ja paneb pesumasinasse. Kui särgikrae on must, puhastab Britt-Marie seda enne pesemist äädika ja soodaga. Ta ärkab hommikul vara, teeb endale soengu ja koristab kööki, puistab rõdukastidesse soodat ja peseb kõiki aknaid Faxiniga. See on Britt-Marie aknapesuvahend. See on veel parem kui sooda.

      Leidub inimesi, kes väidavad, et aknaid ei pea iga päev pesema, aga kui Britt-Marie on aknad puhtaks pesnud, ärkab Kent üles, ja kui Kent ärkab, algab päev. Britt-Marie ei suuda ette kujutada, et päev algaks mustade akendega.

      Hotellitoas, kus Britt-Marie nüüd elab, on aknad nii puhtad, et ta pidi poodi minnes kardinad ette tõmbama, et linnud vastu akent ei lendaks. See oleks hirmus, mõtleb Britt-Marie, sest siis tuleks aknad uuesti üle pesta, aga tema viimane pudel Faxini on just tühjaks saanud. Ta ei tunne end täisväärtusliku inimesena, kui tal ei ole käepärast vähemalt ühte enam-vähem täis Faxinipudelit. Siis võib igasuguseid asju juhtuda.

      Ta kirjutas oma tabelisse „osta Faxini”. Ta kaalus koguni hüüumärgi lisamist, et asja tõsidus saaks korralikult ära märgitud. Aga ta hoidis end vaos. Siis läks ta sellesse võõrasse toidukauplusse, kus mitte miski ei paikne tavapärases kohas. Ta küsis ühelt seal töötavalt noormehelt Faxini. Too ei teadnud, mis see on. Kui Britt-Marie hing hääletult kisendas ja Britt-Marie kuuldavalt seletas, et see on tema aknapuhastusvahend, kehitas noormees õlgu ja soovitas hoopis teist aknapuhastusvahendit. Siis sai Britt-Marie nii vihaseks, et võttis oma tabeli välja ning lisas sinna hüüumärgi.

      Ostukäru tõrkus ja sõitis üle Britt-Marie jala. Britt-Marie pani silmad kinni, hammustas põski ja igatses Kenti järele. Ta leidis soodushinnaga lõhe ning valis kartuleid ja köögivilju. Väikeselt riiulilt, millel oli silt „Kontoritarbed”, võttis ta hariliku pliiatsi ja kaks pliiatsiteritajat ning pani kärusse.

      „Kas sa oled liige?” küsis noormees, kui ta kassasse jõudis.

      „Mille liige?” küsis Britt-Marie umbusklikult.

      „Lõhe on soodushinnaga ainult liikmetele,” ütles mees.

      Britt-Marie naeratas kannatlikult.

      „Tavaliselt käin ma teises toidukaupluses, mõistate? Selles toidukaupluses on minu mees liige.”

      Noormees ulatas ühe voldiku.

      „Sa võid ennast siin liikmeks registreerida, see käib kähku. Kirjuta siia oma nimi ja elukoha aadress ja …”

      „Jääb ära!” ütles Britt-Marie.

      Muidugi hoolivalt. Üldsegi mitte kurjalt. Aga kuskil peab ometi olema piir. Kas inimene peab laskma oma nime ja aadressi registrisse kanda nagu mõni terrorist, ainult selleks, et lõhet osta? Britt-Mariel ei ole tõesti plaanis kedagi selle lõhega ära tappa. Ta kavatseb seda ahjus küpsetada ning kartulite ja aedubadega serveerida. Inimese moodi.

      „No sorry, aga sa pead siis lõhe eest täishinna maksma,” ütles noormees.

      „Hah,” ütles Britt-Marie.

      Noormehel oli ebalev ilme.

      „Kui sul ei ole nii palju raha, siis ma võin …”

      Britt-Marie ajas silmad pärani. Ta tahtis meeleheitlikult häält tõsta, aga hääl ei kandnud.

      „Kullapai, mul on raha küllalt. Rohkem kui küllalt,” tahtis ta karjuda ja seejärel rahakoti kassalindile visata, aga piirdus vaid sosina ja raha ulatamisega.

      Noormees kehitas õlgu ja võttis raha vastu. Britt-Marie tahtis öelda, et tema mees on ettevõtja ja ta võib endale vabalt lubada täishinnaga lõhet. Aga noormees oli juba hakanud järgmist ostjat teenindama.

      Justkui poleks Britt-Marie oluline.

      Täpselt kell 17.00 koputab Britt-Marie tüdruku kabineti uksele. Tüdruk avab ukse, üleriided seljas.

      „Hah. Te hakkate kuhugi minema,” märgib Britt-Marie.

      Tüdruk on sellise näoga, nagu tunneks ta end süüdistatuna.

      „Ma … tähendab, me paneme nüüd kinni … nagu ma ütlesin, pean ma …”

      „Millal te siis tagasi tulete?” küsib Britt Marie.

      „Mida?” ütleb tüdruk.

      „Ma pean ju teadma, millal ma kartulid keema panen,” ütleb Britt-Marie.

      „Kartulid?” ütleb tüdruk.

      „Kartulid on igatahes taimetoit,” pahvatab Britt-Marie, nagu süüdistataks nüüd teda.

      Tüdruk hõõrub sõrmenukkidega kulme.

      „Jajah, okei. Palun vabandust, Britt-Marie. Aga nagu ma üritasin sulle öelda, pole mul …”

      „See on teile,” ütleb Britt-Marie ja ulatab hariliku pliiatsi.

      Kui tüdruk selle hämmeldunult vastu võtab, ulatab Britt-Marie ka pliiatsiteritajad – ühe sinise ja ühe roosa. Ta nookab kordamööda nende poole ning seejärel täiesti eelarvamustevabalt tüdruku poisipea poole.

      „Nojah, nüüdsel ajal pole just lihtne ära arvata, kumba te eelistate. Nii et ma ostsin mõlemat värvi teritaja.”

      Tüdruk ei paista päris hästi aru saavat, keda Britt-Marie„teie” all mõtleb.

      „T…änan. Vist.”

      „Palun näidake nüüd, kus köök on, kui see just liiga palju tüli ei tee, muidu läheb mul kartulitega kiireks,” seletab Britt-Marie heasoovlikult.

      Tüdrukul on esialgu ilme, nagu ta tahaks hüüatada:„Köök?”, aga viimasel hetkel ta neelatab ja näib lõpuks taipavat nagu väike laps vanni ääres, et vastupunnimine teeb protseduuri ainult pikemaks ja piinarikkamaks. Siis hingab ta nii sügavalt sisse, et mantlinööbid naksatavad, ja annab lihtsalt alla.

      „Aga

Скачать книгу