ТОП просматриваемых книг сайта:
Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk. Люси Уорсли
Читать онлайн.Название Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk
Год выпуска 0
isbn 9789949855605
Автор произведения Люси Уорсли
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Edward ja Victoire olid tulnud Sidmouthi väidetavalt sooja ilma ja tervistavate mereveevannide pärast.14 Suvel oli Sidmouth õitsev kuurort, mille tegi populaarseks kümbluste moeröögatus, nagu kirjutas üks reisijuht. Linnas elas veidi vähem kui kolm tuhat inimest, kuid hooaegadel elanikkond paisus: augustis võis linnas viibida kolmsada headest perekondadest külalist.15 Aga tõeline põhjus, miks Edward Sidmouthi valis, olid võlad. Ta oli palganud ühe Exeteri advokaadi otsima sobivat maja, mida saaks väljaspool hooaega soodsa hinnaga rentida.16
Peale külmuse oli Woolbrook Cottage liiga väike kogu teenijaskonnale, kes tuli majutada mujale linna. Sidmouthi poepidajad rõõmustasid. Kaheksateistkümne abielukuu jooksul oli Edward külvanud Victoire’i üle kingitustega, mille eest maksti laenatud rahaga: klaver, ehted, kübarad, musliin, parfüümid ja pitsid.17 Nüüd võtsid kohalikud kaupmehed järjekorda, et oma teeneid pakkuda, ning Sidmouthi kingsepale John Taylorile sai osaks au valmistada Victoria esimene kingapaar. Tegelikult tegi ta koguni kolm paari, kõik neli tolli pikad: ühe beebile kandmiseks, teise endale ja kolmanda andis ta linna pottsepale, et see valmistaks selle järgi keraamilise koopia müügiks. Aja jooksul sai kuninganna Victoriast seni kõige enam müünud monarh, ning see protsess oli juba alanud.
Külmast hoolimata arvas Edward, et tütrel läheb hästi. Ta oli kuuekuuselt rinnast võõrutatud. Kaheksakuuselt oli ta juba aastase lapse suurune ja tal oli vähimagi ebamugavuseta tulnud kaks piimahammast.18 „Mu väike tütar,“ kirjutas Edward, „on tugev ja terve; kardan, et liigagi terve mõne mu pereliikme arvates, kes peavad teda sissetungijaks.“19 Siinkohal vihjas ta vimmale, mida ta nooremaid vendi, beebivõiduajamise kaotajaid, arvati tüdruku vastu tundvat. Kui Victoria oleks surnud, liikunuks nende pojad troonipärilusjärjekorras ülespoole.
Ent Victoire tundis lapsi paremini kui Edward. Tüdrukukest lähemalt uurides leidis ta tütre olevat rahutu ja kurguvalus. Laps hakkas ilmutama sümptomeid, et ta soovib oma pisikest tahtmist saada.20 Victoire leidis, et tema „tasku-Heraklesega“ on keerulisem kui kahe esimese lapsega. „Ma olen selle pisikesega liiga ärevil,“ tunnistas ta, „lapsikul moel, nagu oleks ta mu esimene ... mu kallis kullake on mind täielikult mu tavapärasest eluviisist välja rebinud.“21 Victoire’ile oli Sidmouth sünge aeg.22
Siis jäi haigeks ka Victoire’i tütar Feodore, kes oli nüüd kaheteistkümnene. Kuid mõlema tüdruku haigus oli vaid eelmäng sellele, mis ootas ees. 7. jaanuaril oli Edward läinud oma sõbra ja nõuandja John Conroyga vihmase ilmaga jalutama. Conroy, kuus jalga pikk nagu Edward isegi, oli olnud sunnitud armeest 1816. aastal erimeelsuste tõttu lahkuma. Temast sai selle asemel oma endise väeülema kojaülem.23 Nüüdseks oli ta Kentide majapidamises nii kõvasti kanda kinnitanud, et perekond ei kujutlenud, kuidas ilma temata hakkama saada.
Jalutuskäigult naastes, räägib legend, ei vahetanud Edward oma märgi saapaid ja sukki: tütre naeratustest võlutuna lükkas ta selle paraku edasi kuni õhtusöögiks riietumiseni.24 Nii oletatakse, et haiguse põhjus oli armastus tütre vastu. See on armas mõttekäik, ent Edwardil endal ei olnud märgade sokkide teooriaks aega. Tema meelest oli ta tervis hakanud halvenema juba Inglismaa lääneossa saabudes. Edward arvas, et miski Sidmouthi vees oli hakanud tema soolestikus täringut mängima.25 Keegi ei teadnud veel midagi pisikutest või viirustest ning arvati, et haigus pääseb kehasse vee või õhu kaudu. Edwardi häda tõeline põhjus oli viiruslik kopsupõletik, mille tulemuseks oli äge põletik kopsus, mis peagi võttis muret tekitava ulatuse.26
Kuid Edward keeldus oma „külmetusse“ kuigi tõsiselt suhtumast. Otsustanud eirata tõsiasja, et ta on haige, palus ta kapten Conroyd peokülalisi kutsuda.27 Ta tahtis koguni kohutavalt külma tuulega mereveevanni võtta, ent abikaasa ei lubanud.28 Ta keeldus ka kohaliku arsti ravimitest.29 Viimaste hulgas oli elavhõbedasisalduse tõttu äärmiselt ohtlik, lahtistava toimega kalomel, segatuna dr Jamesi palavikupulbriga, mis sisaldas teist mürki, antimoni.30 Kuid mõne päeva pärast sundisid hingamisraskused Edwardi voodisse jääma. Kolmapäeval, 12. jaanuaril lasi Victoire viia mehe voodi soojemasse tuppa. Laupäeval, 15. jaanuaril hakati kuppe panema.
Nüüd saabus tõeline ärevus sellesse viletsasti ehitatud majja, mis on täiesti sobimatu igaühele, kes on haige. „Oh,“ kirjutas Victoire, „olin arsti uutest kinnitustest hoolimata meeleheitel.“31 Hilisematel aastatel meenutas Feodore, kuidas ema vaevu vastu pidas. „Mäletasin hästi kohutavat aega Sidmouthis,“ meenutas ta. „Mäletan, kuidas ma põlvili Jumalat palusin.“32 Ilm oli muutunud tõeliselt vastikuks – „külm on peaaegu talumatu“ – ja kohapeal ei olnud usaldusväärseid arste.
Kupupanemise valus protsess tähendas soojendatud kupuklaaside asetamist patsiendi nahale tehtud haavade kohale, nii et klaaside jahtudes imes õhk neist vere välja. Tegelikult muutis see Edwardi seisundi vaid hullemaks. Vastuseks Conroy pakilistele sõnumitele Londonisse saabus Sidmouthi kadunud kuninganna Charlotte’i arst dr William Maton. See oli halb valik, sest Maton ei osanud prantsuse ega saksa keelt ning Victoire’i inglise keel ei olnud veel kuigi ladus. Ta ei suutnud arstile selgeks teha, et ei soovi oma mehele kuppude panemist või aadrilaskmist. „Nad piinasid teda oma neli tundi,“ väitis Victoire. „See ajas mul peaaegu südame pahaks.“33
Kolmapäeval, 19. jaanuaril, andis dr Maton korralduse lasta patsiendil kahes jaos kuus pinti verd. Kui Edwardile teisest verelaskmisest teatati, hakkas ta nutma.
Ei saa teisiti kui tuleb kaasa tunda Victoire’ile, kes pidi vaatama, kuidas ta abikaasat nii barbaarsel viisil ravitakse, teades ise vaistlikult, et see ei tee head. Ta pidi aitama Edwardi voodist üles ja ehmatas kohutavalt, kui mees minestas ja oksendas. „Tema kallil kehal on vaevalt punkti,“ kirjutas Victoire 20. jaanuaril, mis on jäetud „kuppudest või aadrilaskmisest puutumata.“ „Ma ei suuda ette kujutada, et patsiendile võib olla hea kaotada palju verd, kui ta on juba nii nõrk,“ jätkas ta, „eile oli ta kohutavalt kurnatud pärast kõike seda, mida need julmad arstid temaga tegid.“34
Laupäevaks, 22. jaanuariks oli kriis toonud Sidmouthi tähtsad inimesed: Victoire’i venna Leopoldi ja tema nõuniku parun Stockmari. Stockmar, ise väljaõppelt arst, katsus Edwardi pulssi ja teadis sedamaid, et mees ei jää ellu: tal ragiseb kurgus ja ta on meeleheitel.35
Edward suutis end veel veidike kokku võtta ja selle aja jooksul üritati teda panna testamendile alla kirjutama. See dokument pani Victoire’i ebatavalisse, lausa jahmatavasse olukorda. Abikaasa testament jättis kõik talle. Sisuliselt tähendas see, et ta ei saa midagi, sest nagu üks Edwardi õdedest ohkas: „Edwardil ei olnud selles ilmas midagi peale võlgade.“36 Ent testament jättis Victoire’ile, üksikule naisele ka midagi käegakatsutamatut, kuid üliolulist: vastutuse troonipärija kasvatuse ja hariduse eest. „Määran ja nimetan oma armastatud abikaasa Victoire’i, Kenti hertsoginna,“ kirjutas Edward, „meie kalli lapse ainsaks eestkostjaks mis tahes olukordades ja eesmärkidel.“37
Selle üllatava pöörde taga oli osaliselt Edwardi vanema venna, prints-regendi vastumeelsus ja huvipuudus. Regent, kes oli sel hilisel eluetapil hädas omaenda deemonitega, saatis tõepoolest taotluse saada Edwardi surma korral oma vennatütre eestkostjaks, aga kiri jõudis kohale liiga hilja. Teine põhjus oli Victoire’i agressiivne ja pragmaatiline vend, keda õde nimetas gut, gut, Leopoldiks, Sidmouthis surus Leopold peale oma õe suguvõsa Coburgide nõudmisi Edwardi Hannoveride suguvõsa arvel.