LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olid tähtsad, kuid alamad tundsid veelgi paremini tema eksimatult äratuntavat kujutist, mida sai näha esmalt maalidel ja sajandi edenedes ohtratel fotodel.

      See raamat püüab tekitada ettekujutust Victoria füüsilisest kehast, mitte riivatust huvist, vaid sellepärast, et suur osa tema valitsusaja edust ei peitunud niivõrd tegemises kui lihtsalt olemises. Need pildid tõmbavad endiselt tähelepanu, sest neis on midagi väga vastaskultuurilist. Miks ta ei naerata? Miks ta tundub nii igavlev? Tänapäeval on peaaegu šokeeriv näha naissoost maailmaliidrit nii süngena. Unustame, et kakssada aastat tagasi oli üllatav üldse naist sellisel positsioonil näha.

      Samuti kirjeldab raamat päevi, kui Victoria kohtus inimestega, nagu Florence Nightingale või maharadža Duleep Singh, nende olulisuse tõttu ajastule, millele Victoria on oma nime andnud. Ühegi teise monarhi valitsusaeg ei ole sel määral kujundanud maailma, milles me endiselt elame. Victoria valitses elu lõpus ligi veerandit maailma rahvastikust. Me oleme siiamaani Victoria alamad selles mõttes, et meil on konstitutsiooniline monarhia ja paljud meist jälgivad endiselt huviga kuningakoja sünde, surmasid ja abielusid. Meil on endiselt raske leppida võidetud impeeriumi kaotamisega. Me vaatame Victoria-aegset jalgpalli, sõidame Londonist Birminghami rongiga nagu Victoria-aegsed inimesed, ning kleebime endiselt kirjadele Victoria ajal leiutatud marke, enne kui laseme kirjad postkasti kirjaga „VR“.⁵ Victoria ajastu andis meile avalikud tualetid, metroo, põetajaameti, sigaretid, iga-aastase puhkuse mere ääres. Meile maitsevad endiselt nende hõrgutised alates karrist (üks Victoria lemmikuid) ning lõpetades šokolaadist lihavõttemunade, Oxo rammuleeme, Rose’i laimilikööri, Birdi vaniljekastme ja Cadbury kakaoga.

      Kuidas jääb Albertiga? Varasemad ajaloolased on väga sageli eelistanud teda Victoriale, minu meelest osalt seetõttu, et tal olid omadused, mis on tihti ka ajaloolastel endil ja mida nad seetõttu imetlevad. Ta oli distsiplineeritud, kiretu, loogiline, pigem mõtleja kui tundja. Muidugi oli tal muljet avaldav intellekt. Ent kui väärtustate juhiomadusena emotsionaalset intelligentsust, siis mõistate, et paljuski varjutas Victoria sära Alberti oma, ning saate tema valitsusajast uue narratiivi. Stanley Weintraub jõuab ühes kuninganna kuulsamas biograafias järeldusele, et ta valitsusajast on kõige kauemaks meelde jäänud nukker pikk pärastlõuna tema Alberti surma järgses eraldatuses.⁷ Aga ei, mind ja paljusid teisi huvitab praegu, mil naiste panust ajalukku rohkem tunnustatakse, Victoria naasmine tema kunagisse ägedasse vormi. „Kui prints-abikaasa elas,“ ütles Victoria 1860. aastate algul ühele külalisele, „siis mõtles ta minu eest, nüüd pean ma ise mõtlema.“⁸

      Loodan, et temaga lähemalt tutvudes, saades osa kahekümne neljast päevast kuninganna elus, tekib teil ettekujutus, nagu oleksite isiklikult kohtunud, ja kujundate oma arvamuse vastuoludest Briti ajaloo kõige tuntuma naise südames.

Esimene osa

      1

      Topeltpulm: Kew’ loss, 11. juuli 1818

      Kew’ loss, väike telliskivihoone, mis piilub Londoni lääneosas Kew Gardensis puude vahelt, ei meenuta kuningapaleed. Seda võiks pidada hiiglaslikuks nukumajaks. Kuid tegelikult on maja kurikuulus alates George’i ajastu lõpust George III varjupaiga ja vanglana, kuhu ta tõmbus oma haigushoogude ajaks. Kui George III elaks tänapäeval, ravitaks tal tõenäoliselt bipolaarset häiret, aga eluajal peeti teda hulluks. Kuninga hullus heitis sünge varju tema tuntuima lapselapse kuninganna Victoria elule.

      Oma tervemas ja õnnelikumas nooruses armastasid George III, Victoria vanaema kuninganna Charlotte ja nende viisteist last külastada aedades oma pisikest paleed. „Armas tilluke Kew,“ kutsus lossi Charlotte.¹ Nende koduks oli kaarjate tallidega seitsmeteistkümnenda sajandi kaupmehemaja, mis oli ümber ehitatud kuninglikuks varjupaigaks. Selle asukoht oli ideaalne nautimaks Kew’ botaanilist imedemaad, mis ulatus otse maja eesukseni.

      Kuid laupäeval, 11. juulil 1818 oli meeleolu Kew’ lossis sünge. Pärastlõunal pidi aset leidma kummaline topeltpulm. Kaks George III ja kuninganna Charlotte’i poega pidid samal ajal abielluma kahe Saksa printsessiga, ent valitses pigem kohusetunde kui rõõmu õhkkond.

      Peigmeeste ema Charlotte oli nüüd seitsmekümne nelja aastane. Tema viisteist järeltulijat olid kunagi mänginud rahulolevalt Kew’ aedades, kuid perekonda, mida kunagi oli nimetatud rõõmsaks kambaks, olid sestsaati tabanud õnnetused. Charlotte’i kolm viimast last olid surnud väga noorelt. Tema varem armastav abikaasa oli võõrandunud ning oli vahel, kui ta kaotas kontrolli oma kõne üle ning vajus omaenda segasesse põrgusse, naise vastu koguni jäme ja õel. Täna puudus ta oma poegade pulmast, sest elas meditsiinilise järelevalve all Windsori lossis. Öeldavasti oli ta seal surnutega vesteldes täiesti õnnelik.²

      Peale kaheteistkümne elusoleva lapse oli Charlotte’il hulk lapselapsi, kokku vähemalt neliteist.³ Ometi korraldati pulmapidu, et saada jagu kriisist kuninglikus pärilusreas. George III ja Charlotte’i elavate lapselastega oli seotud probleem, mis põhjustab ka kahtluse nende arvu suhtes: 1818. aastal oli viimane kui neist ebaseaduslik, sündinud väljaspool püha abielu.

      See erakordne olukord oli tekkinud seetõttu, et George III oli range isana soovinud vältida laste sobimatuid abielusid ja 1772. aasta kuninglike abielude seadus muutis ebaseaduslikuks ta järglaste abiellumise ilma tema isikliku loata. Ent selle tahtmatuks tagajärjeks oli, et tema poegi – kuninglikke hertsogeid – heidutas muudatus üldse abiellu astumast. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpuks oli tema seitsmest pojast selle sammu astunud vaid kolm. Vanima, Walesi printsi abielust sündis ainult üks tütar – teine Charlotte –, enne kui liit lõppes lahkukolimisega. Teine vend oli abiellunud salaja, ilma kuningliku loata, ja seetõttu seadus seda ei tunnistanud.

      Kaks vallaliseks jäänud kuninglikku hertsogit, Clarence’i hertsog William ja Kenti hertsog Edward, suundusid nüüd kella neljaks ema majja Kew’s omaenda pulma. Hertsogite topeltlaulatuse oli tinginud nende vennatütre printsess Charlotte’i hiljutine surm sünnitusel. Ainsa legitiimse kuningliku lapselapsena oli surnud printsess olnud oma põlvkonna ainus võimalik monarh.

      Printsess Charlotte’i surm sundis tema onusid täitma troonipäriluse huvides oma isamaalist kohust. Nüüd oodati, et nad lõpetaksid armukeste seltsis mõnusalt keskea suunas tüürimise, leiaksid sobilikud pruudid ja jätkaksid kuninglikku sugu.

      Vaadates oma alumise korruse elutoa lükandakendest poegade saabumist, avanes kuninganna Charlotte’ile kentsakas maastik. See nägus mänguloss asus kuninglikus pargis, kus oli veel mitu nüüdseks hävinud häärberit, printside elukohta. Lähedal asuval jõekaldal seisid George III alustatud, kuid lõpetamata jäänud Kindluspalee poolikud tornid. Lossi kohta on kohaselt öeldud, et selles segamini mõistuse vaimusünnitises võiksid hiiglased või sortsid hoida vangis printsesse.⁴ Thamesi jõega piirnev rohetav maastik oli täis tipitud templeid, ilumaju ja losse ning kuninglikule perekonnale meeldis selles fantastilises aiamaailmas oma puhkehetki veeta.

      Igaüks, kes jälginuks alt aknast välja vaatavat Charlotte’i, oleks pannud tähele tema üles kammitud ja valgeks puuderdatud rabavaid juukseid. Kaasaegsed kommenteerisid sageli tema tõelist mulativälimust ning ta näojooned portreedel näivad tõepoolest vihjavat Aafrikapärandile, mis tal Portugali esivanemate kaudu oli.⁵ Ent tema põsed olid surnukahvatud ja ta tervis sel päeval ohtlikult vilets. Ta oli teinud Kew’s vaid vahepeatuse teel Windsorisse abikaasa juurde, kuid oli jäänud liiga haigeks, et reisi jätkata. Tänased sündmused hargnesid pärast edasilükkamist, mille jooksul oli ta meeleheitlikult püüdnud jõudu tagasi saada.

      Üks Charlotte’i hädade põhjusi oli süda, mis lõi nüüd äärmiselt ebaühtlaselt ja ebakorrapäraselt.⁶ Arstid olid teinud palju pingutusi, et ta selleks üsna masendavaks tseremooniaks valmis seada ning manustada piisavalt kangeid valuvaigisteid, et Charlotte voodist välja ratastooli saada.⁷ Tema haigus oli füüsiline, kuid mingil määral ka vaimne. „Minu meel ja tunded,“ kirjutas ta, mõeldes abikaasa haigusele ja lastele, kes ei vastanud ootustele, „on hullusti vaevatud ... minu jõust ja vaimust ei ole katsumustele vastast.“⁸ Tema varem tohutu suurest teenijaskonnast oli alles jäänud paar pikaajalist ja lähedast liiget, teiste seas riietaja ja vajalik

Скачать книгу