LITMIR.BIZ

      Sissejuhatus

      Mulle lapsepõlvest tuttav klaveripala „Purpursamet kuninganna Victoriale“ oli sünge ja üsna ähvardav matusemarss. Nagu paljud lapsed, kasvasin minagi üles usus, et kuninganna oli mingil teadmata põhjusel kogu elu leinas. Kõige võimsamad ja meeldejäävamad pildid Victoriast kujutavad teda tillukese vanadaamina, kes meenutab pisut kartulit ja on igavesti musta riietunud.

      Viimasel ajal on proovitud seda matuslikku muljet popkultuuris pehmendada: näiteks on eetrisse jõudnud film „Noor Victoria“ ja telesari „Victoria“. Suurel ja väiksel ekraanil on meile näidatud vähem väljapeetud ja kirglikumat noort printsessi, kes armastas tantsida. Kokkuvõttes on tulemuseks nagu kaks Victoriat, kellel ei ole teineteisega selget suhet. Kuidas muutus ta tantsivast printsessist kartuliks?

      See lugu väärib jutustamist, kuid selles raamatus tahaksin esitleda ka kolmandat Victoriat. See väike tusase ilmega ja sünges riietuses vanadaam osutus märkimisväärselt edukaks kuningannaks, kes leiutas monarhiale uue rolli. Ta leidis võimaluse olla austatud suverään ajastul, mil naine troonil tekitas inimestes sügavat ebamugavust.

      Võib-olla olid naised võimul Victoria-aegsete inimeste arvates isegi ebamugavamad kui näiteks Elizabeth I Tudorite või kuninganna Anne Stuartite ajastul. Usun, et Victoria sai sellest üle, arendades välja nutika valitsemisviisi, mida võiks nimetada stereotüüpselt naiselikuks. Ta lähtus loogika asemel vaistust, intellekti asemel emotsioonidest. See osutus monarhiasuguses institutsioonis täiuslikuks. Monarhia kaotas küll oma külma kalgi võimu, kuid suutis žestide ja vaatemängu abil säilitada mõju. Victoria sugu oli just see, mida monarhia vajas.

      Ent mida läks see maksma Victoriale kui inimesele? Usun, et kohutavalt palju. Peale selle, et ta oli kuninganna, oli ta ka tütar, abikaasa ja lesk, ning kõigil nendel eluteesammudel pidi ta üle elama kõikvõimalikke psüühilisi katsumusi, et vastata ühiskonna nõudmistele. Esmapilgul oli Victoria poliitilises mõttes sügavalt konservatiivne. Naiste hääleõigus tekitas temas näiteks tülgastust. Kuid kui vaadata sõnade asemel tegusid, siis muutis ta tegelikult naiseks olemise reegleid.

      Iseäranis pakuvad mulle huvi Victoria leseaastad. Tema noorus oli nii traumeeriv ja dramaatiline, et minevikus on biograafid kippunud keskenduma sellele ning on kirjutatud terve hulga raamatuid noorest kuningannast.¹ Ent viimasel ajal on ajaloolased kaldunud teisele poole ning olen nendega ühel meelel, et Victoria tõeline tugevus ilmnes kõrgemas eas.² Alles küpsena astus ta tormaka, ekstsentrilise ja üsna vaimustavana oma abikaasa varjust välja.

      Biograafidelt küsitakse sageli: kas sinu subjekt meeldib sulle? Victoria puhul on vastata keeruline. Ta võis olla koletis. Ta lapsed võinuksid rääkida tema kui lapsevanema kohutavatest vigadest. Ta võis olla ebajärjekindel, diktaatorlik ja isekas. Aga Victoria enda kohutav lapsepõlv, kuhu jätkus vaid pisut armastust ja helgust, paneb mõistma, et üksnes kivist süda ei haletseks inimest, kes ta oli.

      On ka palju imetlusväärset. Victoria ei istunud kunagi jõude. Ta oli oma iseäralikul moel väga töökas ning sügavalt pühendunud ülesandele, mida ta ei olnud endale ise valinud. Tema amet esitas talle võimatuid nõudmisi ja ometi on temas elurõõmu ja tundlikkust ning energiat, mis paneb talle kaasa elama. Usun, et Victoria elu oli kõike arvesse võttes raske. Mitte materiaalselt, vaid selles mõttes, et pöörane rikkus ja tuntus võib inimest survestada. Tal oli vaja suurt vaimset sitkust. Nii et kas ta meeldib mulle? Vastus on jaatav, algul kõhklevalt, lõpuks veendunult.

      Mulle on meeldinud tema lugu jutustada, kiigates ta ellu läbi kahekümne nelja eri akna. See mõte tuli mulle 2012. aastal, kui mu kolleeg Alexandra Kim – töötasime koos Victoria sünnipaiga Kensingtoni palee kuraatoritena – koostas taotluse, et saada Londoni muuseumist laenuks päevavari. Mustast pitsist päevavari oli seesama, mida Victoria kandis, sõites 22. juunil 1897 läbi Londoni, et näidata end tema teemantjuubelit tähistama kogunenud rahvale. Päevavari oli kingitus alamkoja „isalt“ Charles Pelham Villiersilt, Wolverhamptoni parlamendisaadikult. Villiers oli juubeli ajal üheksakümmend viis, ta oli saanud parlamendiliikmeks, kui Victoria oli kuusteist, kaks aastat enne seda, kui ta sai 1837. aastal kuningannaks. Ta oli üks väheseid elusolevaid inimesi, kes mäletas, milline oli elu enne pika ja kireva Victoria ajastu algust.

      See päevavari oli vaid üks ese näitusel, millega üritasime reprodutseerida Victoria ja tema impeeriumi kõrgaega. Panime intiimsed esemed, nagu päevavarju, kokku suuremamõõtmelistega, nagu hiigelsuur mudel hilisviktoriaanlikust Londonist, mida ta oma tõllaaknast nägi. Meie väljapanek tutvustas sedagi, mida nägid sel päeval tänavatel tema miljonid alamad, kuidas nad pidutsesid, ja sedagi, mida nad kritiseerisid. Pilt Londoni tänavatel marssivatest koloniaalvägedest, keda oli nii palju ja kes olid nii täielikult allutatud, pani osa vaatajaid seadma kahtluse alla brittide õigust kasutada impeeriumi rajamisel sedavõrd palju vägivalda.

      Meie näitus pani mind mõtlema, kuidas Victoria valitsusaeg jättis monarhiale elava pärandi: näituse avas Tema Majesteet kuninganna, ning vaadates värelevaid filmikaadreid teemantjuubeli rongkäigust, kommenteeris ta, kui tähelepanuväärne on, et ta vanavanavanaema tõlla ees oli kaheksa hobust, tõeline saavutus, mida on tänapäeval raske korrata. Muidugi teadis ta seda, kuna oli ise samasugustes rongkäikudes osalenud. See meenutas, et paljud tänase monarhia traditsioonid ja rituaalid „leiutas“ Victoria.

      Teine põhjus, miks otsustasin järgida põhimõtet kirjeldada detailselt üksikuid päevi, oli see, et Victoria puhul oli see harukordsel kombel võimalik. Ta oli viljakas päevikupidaja, kes pani eluajal kirja miljoneid sõnu, vahel kolm-neli tuhat ühe õhtu jooksul, ja nüüd on need tänu Bodleia raamatukogule, kuninglikule arhiivile ja ProQuestile digiteerituna kättesaadavamad kui kunagi varem, talletatud on viimane kui sõna kuninganna mahukatest päevikutest.

      Kuid päevikutest üksi jääb väheks. Raamat kirjeldab ka olulisi päevi Victoria vanemate elus, tema enda sünnipäeva ja päevi, mil sündisid ta lapsed ja tal oli liiga palju tegemist, et sulge kätte võtta. Tasub samuti meeles pidada, et isegi päevikud (või eriti päevikud?) võivad olla valelikud sõbrad. Iga Victoria-aegne naine, kes pidas päevikut, tegi seda ettevaatlikult: paljastatud saladused võisid tuua kaotuse ja häbi. Isegi kirjutades kahtlustas Victoria, et tema sõnu loetakse kunagi. Kuningannal ei ole privaatsust. „Sinust saab naine,“ ütles ema Victoriale, kui ta oli kuusteist, „keda jälgitakse rangemini kui kedagi teist (maailmas). Sa tead seda ise väga hästi.“³

      Seepärast on Victoria päevikutes lõkse, need pakuvad näiteks kiretu naeratusega ülevaadet päevast, kui oli toimunud äge tüli, või on tema varasemad toimetajad meile jala ette pannud, jättes välja asjaolud, mida nad pidasid omal ajal ebaoluliseks. Tuntuim näide on Victoria noorim tütar Beatrice, kes kirjutas ema päevikud ümber ja põletas siis originaalid, jättes välja teatud nimed ja vahejuhtumid. See tähendab, et peame uurima ka valdkondi, kus päevikutel pole kuigi palju öelda. Nagu märgib ajaloolane Paula Bartkey, hävitas Victoria vanim poeg Albert kogu kirjavahetuse Flora Hastingsi afääri kohta, kõik kirjad Disraelile, kui need puudutasid perekonda, ning kogu kirjavahetuse munshi ja tema ema vahel.⁴ Flora Hastings, Benjamin Disraeli ja Victoria indialasest teener

Скачать книгу