LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Rita haaras kätega enese ümbert kinni, vajus põrandale ja puhkes hüsteeriliselt valju häälega nutma. Mööda ta nägu voolasid pisarad ja tatt, ta määris neid kätega laiali, luksus, oigas... Ega mehedki paremad välja näinud. Vladimiril kiskus suu kõveraks, Leonid oli pungil silmadega paigale tardunud, tema parem kulm tõmbles. Vadimi nägu ma ei näinud, ta seisis seljaga minu poole, kuid tema pükstel tagumikust allpool laienes märg plekk, mis laskus pikkamööda piki püksisääri allapoole...

      Mind haaras õud, see pole rollimäng, kõik toimub päriselt. Ükski näitleja ei suuda selliselt vapustust kujutada. Ka ei saa rühm koosneda ühest kliendist, see tähendab minust ja palgatud näitlejate karjast. Issand, kuhu ma olen sattunud?!

      Rõdu piire võttis aegamööda endise asendi. Epohhov hakkas rahulikult rääkima:

      „Olen Nadeždaga sihikindlalt tööd teinud, kuid tal polnud kavas enesekasvatamisega tegelda. Kuus aastat on ta korrutanud, et on juhtunud eksitus. Kuid ma ei võta kunagi Hundilõugadesse inimest, ilma et oleksin kontrollinud tema lugu. Ferapontova, olles elanud siin kuus aastat, pole kriipsuvõrdki paremaks muutunud. Ta pidevalt sõi, ei, hoopis õgis kõike järgemööda, varastas köögis toiduaineid. Sellest harjumusest oli teda võimatu vabastada. Igal õhtul tuli mõni ta rühmakaaslane, vahel ka mitu korraga, minu kabinetti ütlema, et Nadežda on sahvrist toitu võtnud. Kuu aja pärast hakkasin kahtlema, kas informaatorid ikka räägivad tõtt, kas nad pole mitte kokku leppinud, et plusspunkte teenida. Kui teatad korralagedusest või kaaslase halvast käitumisest, on see kiiduväärt. Mind ajas segadusse seegi asjaolu, et Nadežda oli endiselt kõhn. Hakkasin Ferapantovat jälgima ja sain aru: ta varastab toitu, kuid seejärel oksendab WCs, tal on buliimia. Veel paistis Nadežda silma erakordse laiskusega. Kui teda üles ei äratatud, võis ta magada õhtusöögini. Ta ei tahtnud midagi teha, alatasa virises, kaebas raske elu üle.“

      Epohhov lõi käega.

      „Siia sattus ta seepärast, et norutamise või laiskuse patt oli teinud temast mõrtsuka. Kui Nadežda sai kahekümne üheksa aastaseks, tema isa, kes oli tüdinenud amorfse, üksnes õgimisega tegeleva olendi juuresolekust majas, saatis noorema tütre vanema tütre juurde, kes oli just lapsega maha saanud. „Hakkad õepoja eest hoolitsema,“ käskis isa, kes lootis selliselt laiskvorsti tööle panna. Nadeždale tehti ase lastetuppa. Juba esimesel ööl läks ta sahvrisse, võttis sealt kamaluga šokolaadi ja marmelaadi, heitis voodisse, kuid siis hakkas lapsuke nutma. Lapsehoidja pidanuks last rahustama, kiigutama teda, kuid Nadežda otsustas lahendada probleemi teisiti: ta pani vastsündinule padja näo peale, ootas, kuni lapse kisa lakkas, heitis rahumeeli teki alla, sõi šokolaadi lõpuni ja jäi magama.“

      „Kuid te tapsite ta,“ sosistas Ninel Pavlovna. „Vaeseke kukkus alla... On seal kõrge?...“

      „Eks vaadake,“ pakkus peremees.

      Rogatšova kattis näo kätega.

      „Ei, ei.“

      „Allumatuse eest saate kohe kolmkümmend miinuspunkti,“ põrutas Epohhov. „Saate sada miinuspunkti täis ja satute katakombidesse.“

      „Kuhu?“ küsis Rita.

      „Maa alla,“ teatas professor õela naeratusega. „Galeriide labürinti. Andke andeks, daamid ja härrad, ma olen unustanud sellest rääkida. Mu maja seisab iidsel vundamendil, maja all on tohutu suured keldrigaleriid. Kui kaugele need ulatuvad, keegi ei tea. Labürindi plaani ei ole. Kui minu hoolealune – nii ma nimetan vange – on kogunud sada miinuspunkti, saadetakse ta katakombidesse. Kuritahtlikul korrarikkujal seisab ees ülesanne leida väljapääs ja tulla tagasi majja. Mõistate isegi, et luuk, mille kaudu korrarikkuja alla laskub, lukustatakse hoolikalt. Tuleb leida teine tee majja või ronida maapinnale kusagil aias.“

      Epohhov naeratas mürgiselt.

      „Kõikidest, kes maa alla sattusid, on jumala valgust uuesti näinud ainult Garri. Kõik teised on kadunud. Darja Ivanovna, teie paistate julge olevat, vaadake alla ja rääkige kõigile, mis Nadeždast sai. Kuna teil on täna tutvumispäev, teen teile järeleandmise, tuletan veel kord meelde: kui te nüüd vastu hakkate, saate viiskümmend miinuspunkti. Kümme teil juba on, kokku tuleb kuuskümmend. Nii te saate üsna pea katakombidega tuttavaks, küsige Garri käest, kas seal on ikka mugav?“

      „Hullem kui põrgus,“ ütles vanamees võpatades. „Ma ise ka ei tea, kuidas ma sealt välja pääsesin. Kullake, ilmutage kuulekust, teile endale tuleb see kasuks.“

      Olin juba aru saanud, et olen suurde hätta sattunud. Ehk ongi vaateplatvormil seisvad inimesed igavesed lurjused, kuid vangivalvur on ilmselt sadist, ta mõnuleb, vaadates õudust juuresolijate silmis. Boriss peab ennast saatuste valitsejaks, arvab, et võib ühe sõrmeliigutusega saata inimese hauda või kinkida talle elu. Arvan, et Epohhovi psüühika pole päris terve, aga hullumeelsega vaielda on ohtlik. Peale selle tahab Boriss Valentinovitš äsjasaabunuid hirmutada, murda nende tahtejõu, seepärast ongi ta korraldanud õnnetu Ferapontova näidishukkamise. Kui ma langen hüsteerikasse ja keeldun surnukeha vaatamast, saab Epohhov aru, et mina, nagu kõik normaalsed inimesed, olen hirmu küüsis ega ole sugugi teistmoodi kui tavalised naised, ning teeb järelduse, et seda hoolealust tuleb hirmutada sagedamini. Boriss otsustab, et mulle on omased kõik inimlikud nõrkused, et ma värisen üksnes surmale mõeldes, lähen paanikasse, kujutlen kõikvõimalikke moraalseid ja füüsilisi kannatusi, nälga, olme-ebamugavusi, rasket tööd. Sellist isikut on kerge valitseda. Sadist rõõmustab, et on kombanud minu nõrga koha ja hakkab pidevalt sellele rõhuma. Aga kui ma teesklen, et toateenija surm mind ei vapustanud, et juhtunu on mulle isegi meelehead pakkunud, siis ei hakka Boriss Valentinovitš mulle enam koolnuid demonstreerima. Mis mõte sellel oleks, kui ma ei karda kadunukesi üldse ja nad isegi meeldivad mulle.

      „Mis te seisate?“ küsis peremees, silmad pilukil. „Oh neid naisi, langevad minestusse juba surnukehale pilku heites.“

      Võtsin kogu tahtejõu rusikasse, surusin naeratuse näkku ja astusin piirdeaia juurde.

      „Minu meelest tuleb karta elavaid. Ma ei mõelnud surnukehast, vaid sellest, et nähtavasti on kuristik sügav ja ma ei näegi seal Nadežda jäänuseid. Aga kahju.“

      „Kahju?“ Epohhovi kulmud tõusid kõrgele.

      „Ma tajun alati lahkuva hinge energiat, saan sellest lisatoidet.“

      Peremees oli hetkeks pahviks löödud, mina aga kummardusin üle piirde ja jätkasin:

      „Oo! Surnukeha polegi kaugele langenud. Nägu ma ei näe. Nadežda ripub, pea alaspidi, ta on jalgadega mingi kaljueendi taha kinni jäänud. Käed ripuvad, juuksed liiguvad tuules. Jalgu näen ma hästi, ühes jalas on king, teine king on maha pudenenud, seal ta ongi, pisut eemal, lameda kivi peal. Selline musta värvi, kuldse pandlaga... Paljas labajalg on kuidagi pöördes... pole inimesele omases asendis... See on võimatu, elusal inimesel see nii ei õnnestu. Näen varbaid... neil on lakk... türkiissinine... metall-läikega...“

      „Mul on paha,“ sosistas Rita, kätega kõrist haarates, „ma minestan. Kus on WC? Aidake!“

      Peremees ei jõudnud vastata, paksuke paindus keskelt pooleks ja oksendas otse põrandale.

      Boriss Valentinovitš krimpsutas nägu.

      „Leonid, korista ära! Ühtlasi korista ka Rogatšova järel.“

      „Miks mina? Siin on naisterahvaid küll,“ hakkas „rohutirts“ otsemaid õiendama.

      „Kümme miinuspunkti,“ reageeris professor rahulikult.

      „See on ebaõiglane,“ kiunus Derevjanko, „mul on vastik okset puutuda. Ega mina oksendanud. Las lapiga askeldavad need, kes vastu ei pidanud! Ninel ja Rita!“

      „Kümme miinuspunkti,“ kordas Epohhov.

      „Kuulsin juba,“ nähvas Leonid.

      „Kokku on miinus kakskümmend punkti,“ täpsustas peremees.

      „Majas koristavad ikka naisterahvad,“ karjus Leonid, „mehed teevad muid asju.“

      „Mida,

Скачать книгу