LITMIR.BIZ

Скачать книгу

me arvasime toona ka.

      Öösiti katusel.

      Gävlest pole midagi näha ega kuulda olnud.

      Seega on neil veel natuke jäänud.

      Aga parem ei tasu oletada.

      Ma jätkan vastavalt plaanile.

      Ma pole veel lõpetanud.

      Kaugeltki mitte.

      Homme sõidan Västeråsi.

      4

      Sebastian avas hotelli pruuni puitukse. Leti taga seisev noormees muigas, kui ta valvelauale lähenes.

      „Tere hommikust,” lausus too nii ülemeeliku ja laulva häälega, et Sebastian teda juba nende kahe sõna järel vihkas. Ta jõllitas vastu ja läks vaikides edasi.

      „Sulle on külaline.”

      Sebastian peatus. Tema esimene instinkt oli ringi keerata ja ära minna. Sääred teha. Polnud kedagi, kes oleks võinud teda siin külastada. Mitte kedagi peale Magda. Kas naine jõudis enne teda hotelli? Ärkas voodis üksinda, tundis ennast ärakasutatuna, võttis auto, kuna polnud rahul osaga, mis talle anti. Sebastian mõtles kiiresti õhtul ja öösel toimunu läbi. Naisel olid olnud tema raamatud, ta oli temast üsna palju teadnud. Olnud kõvasti huvitatud.

      Liiga huvitatud?

      Kui nii, siis lootis Sebastian, et naine on tulnud tal nägu täis sõimama. Selle võis ta välja kannatada. Tülikaks läheks asi siis, kui naine nõuaks mingisugust jätkamist. Jumal on tunnistajaks, et temal on oma auväärne roll selles, et osa naisi üheöösuhtest liiga palju välja loeb. Viimane neist istus Ursula mõrvakatse eest Ystadi vangla naisteosakonnas.

      „Seal sa oledki.”

      Sebastian keeras ennast hotelli sisemusse viiva koridori poole. Ühe seina ääres oli kaks musta nahktugitooli ja väike madal laud, sellel tasuta ajalehed. Ühes tugitoolis istus keegi naine. Mitte Magda. Sebastian oletas, et üle neljakümne. Õlgadeni ulatuvad tumedad juuksed, sinised silmad ja mantli all kena fguur, pani Sebastian harjumuspäraselt tähele, kui naine ajalehe käest pani ja püsti tõusis.

      „Sa ei tunne mind ära,” nentis naine ja astus Sebastianile vastu, lõbusavõitu muie suul.

      „Ei,” vastas Sebastian ausalt.

      Kas ta oleks pidanud tundma? Kas naine oli eile õhtul raamatupoe üritusel olnud? Siis oleks Sebastian pidanud teda märkama. Ta tundus hoopis huvitavam kui too üsnagi igav Magda, kellega ta oli öö veetnud.

      „Anne-Lie Ulander, me kohtusime Lundis.”

      Sellest polnud endiselt põrmugi abi. Kas ta oli selle naisega maganud?

      Võib-olla. Arvata võib. Loodetavasti.

      Ent see ei seletanud, miks naine kell pool seitse hommikul Salas tema hotellis oli. Millal ta viimati Lundis käis? Aastaid tagasi.

      „Sa aitasid meid seal ühes uurimises,” seletas naine edasi.

      „Sa oled Lundi politseinik,” sedastas Sebastian ja kaotas huvi, kui adus, et ilmselt on külaskäik tööga seotud.

      „Praegu olen ma Uppsalas.”

      „Ahah, no näed siis.”

      „Oled sa hommikust söönud?”

      Sebastian ei olnud. Kui ta pisut pärast kella viit välja hiilis, oli Magda ikka veel maganud. Sebastian oli telefonist kaarti uurinud ja näinud, et tal kuluks hotelli tagasi minekuks napilt nelikümmend minutit. Oli lootnud, et jalutuskäik mõjub talle hästi, laseb tal toda põgusa rahulduse tunnet alles hoida, kuid juba poolel teel läbi pimeda inimtühja linna tundis ta ennast taas tühja ja rusutuna. Ta oli siis pikema ringi teinud, lootes, et jalutuskäigu ajal tõuseb päike, et läheb sõna otseses mõttes valgemaks, ent kui ta pärale jõudis, oli endiselt pime.

      Pime ja masendust tekitav.

      Kuid ta oli otsustanud, et ei jää sinna. Läheb kohe üles oma tuppa, paneb asjad kokku ja registreerib ennast välja. Aga siis ilmus lagedale Anne-Lie.

      „Ma ei söö hommikust,” vastas Sebastian. See ei olnud tõsi, aga ta tõepoolest ei tahtnud oma Salas viibimist pikemaks venitada ega teada, miks üks Uppsala politseinik ta üles oli otsinud.

      „Aga mina söön,” lausus Anne-Lie ja naeratas talle, enne kui ruumis ringi vaatas ja tal käe alt kinni võttis.

      „Kuigi mitte siin.”

      „Ei.”

      Vastus oli lühike ja kiire. Ei jätnud mingit võimalust tõlgendamiseks või vääritimõistmiseks, kuid oli selge, et Anne-Lie nii kergesti alla ei anna.

      „Miks mitte?” küsis Anne-Lie, hääles rohkem uudishimu kui pettumust, ja hammustas suutäie ostetud avokaadovõileiba.

      „Ma ei taha.”

      Lihtne tõde.

      Sebastian pani kohvitassi käest, see oli ainus, mille ta oli tellinud kohvikus, kuhu Anne-Lie ta viis, kus olid ainult nemad ja veel neli külastajat. Aeg oli ikka veel varajane.

      „Kas ma saan midagi teha, et sa meelt muudaksid?” küsis Anne-Lie ja vaatas talle üle porgandimahlaklaasi serva otsa. Tema küsimuses polnud vähimatki märki seksuaalsest alatoonist või kutsest, ning Sebastian otsustas teha näo, et temagi pole midagi välja lugenud.

      „Kuidas sa mind üles leidsid?” küsis ta hoopis.

      „Ma helistasin Torkel Höglundile, tema ütles, et sa ei tööta enam tema juures, et sa kirjutad raamatut. On see õige?”

      Sebastian oli üllatunud. Et Torkel teab. Küllap Ursula on rääkinud. Ta mõtles, kas Torkel küsis huvi pärast või oli Ursula talle seda ilma küsimatagi öelnud. Mitte et sellel mingit tähtsust oleks. Kõikidest vanadest töökaaslastest polnud Torkel see, kellest ta puudust tundis.

      „Siis helistasin su kirjastusse ja sealt öeldi, et sa oled siin,” jätkas Anne-Lie, kui tema küsimusele ei vastatud

      „Miks sa lihtsalt mulle ei helistanud?”

      „Kas sa oleksid vastanud?”

      „Ei.”

      „Oleksid sa tagasi helistanud?”

      „Ei.”

      Anne-Lie naeratas uuesti, Sebastiani avalikult tõrjuv stiil tegi talle nalja.

      „Siiasõit võtab ainult kolmveerand tundi,” sõnas ta õlgu kehitades. „Ma mõtlesin, et sul on raskem mulle isiklikult ära öelda,” jätkas ta, heites pilgu lauale nende vahel. „Eriti siis, kui ma hommikusöögi välja teen.”

      „Ei, ei ole,” pistis Sebastian vahele. „Ma just ütlesin.”

      Anne-Lie naeratus kustus. Ta võttis salvräti ja pühkis suud, enne kui Sebastianile lähemale kummardus. Ta nägu oli nüüd tõsine.

      „Meil on vähem kui ühe kuu jooksul toimunud kaks lõpuleviidud jõhkrat vägistamist ja üks vägistamiskatse. See mees ei lõpeta. Veel rohkem naisi saab haiget. Ta on röövloom.”

      „Paljud on,” nentis Sebastian ja kehitas õlgu.

      „Ja sina ei tunne mingit vastutust selle eest, et katsuda aidata meil neid peatada, kui saad?” küsis Anne-Lie. Taas oli ta hääles siiras uudishimu.

      Sebastian vaatas talle otsa. Tõde oli see: ei, ta ei tunne. Tema ei vastuta maailma eest. Teda ei ajenda soov seda paremaks muuta. Tema vastutab iseenda ja oma tegude eest, pole kunagi mõistnud neid, kellel siis, kui keegi midagi valesti teeb, on „häbi olla rootslane” või „häbi olla mees”, või kes üleüldse teiste pärast häbi tunnevad. Tema ei usu kollektiivset süüd. Kollektiivset vastutust ka mitte. Ta teadis, et see jätab temast just nii egoistliku ja tundetu inimese

Скачать книгу