LITMIR.BIZ

      1

      Tol ööl nägin ma unes, et pöördun tagasi Unustatud Raamatute Surnuaeda. Olin jälle kümneaastane ja ärkasin oma vanas toas tunde peale, et mu ema nägu on mind hüljanud, ning teadsin, nii nagu vaid unes teatakse, et kogu süü selles lasub minul ja üksnes minul, sest ma ei väärinud seda mälestust ega olnud suutnud ema eest kätte maksta.

      Peagi tuli tuppa isa, kelle minu ahastavad oiged olid üles ajanud. Isa, kes unenäos oli alles noor ja teadis vastuseid kõigile küsimustele, kallistas mind lohutuseks. Hiljem, kui esimestes päikesekiirtes hakkas aimuma koiduhämune Barcelona, läksime õue. Mingil põhjusel, mis jäigi mu eest varjatuks, saatis isa mind üksnes väravani. Seal lasi ta mu käest lahti ja andis mõista, et selle teekonna pean ma läbi tegema üksi.

      Hakkasin astuma, aga mul on meeles, kuidas riided, kingad ja isegi nahk mind rõhusid. Iga samm nõudis üha suuremat jõupingutust. Ramblasse jõudes märkasin korraga, et linn on vakatanud igikestvasse hetkesse. Inimesed olid poolelt sammult seiskunud ja näisid tardunud nagu mõnel vanal fotol. Lendu tõusnud tuvi tiivalöögist oli laotusele joonistunud hägus kaar. Õietolmukübemed püsisid liikumatuna õhus justnagu hajus valguskuma. Canaletase joogifontääni veejuga pärlendas tühjuses ja meenutas kristallpiiskadest kaelakeed.

      Aegapidi, otsekui teeksin katset vee all edasi liikuda, õnnestus mul end tolle ajas peatunud Barcelona kütkeist valla päästa, kuni viimaks jõudsin Unustatud Raamatute Surnuaia lävele. Lõpuks ometi kohal, tõmbasin kurnatuna hinge. Ma ei suutnud kuidagi taibata, mis nähtamatu koorem see on, mida ma enda järel lohistan ja mis mul vabalt liikuda ei lase. Haarasin koputist ja kolkisin ust, aga keegi ei teinud lahti. Tagusin ja tagusin rusikatega vastu massiivset puitu. Valvur ei teinud minust väljagi, niipalju oli igatahes selge. Viimaks vajusin hingetuna põlvili. Alles siis, kui hakkasin juurdlema mu samme kammitseva nõiduse üle, rabas mind korraga kohutav selgus: nii see linn kui ka minu saatus jäävad igavesti kinni sellesse tardunud lumma ja mulle ei meenugi enam iial ema nägu.

      Olin juba kogu lootuse jätnud, kui korraga taipasin. See metallitükk pidi olema peidus minu koolipintsaku sisetaskus – koolipintsaku, millele olid sinise niidiga tikitud minu nimetähed. Võti. Arutlesin endamisi, kui kaua see oli seal minu teadmata juba varjul olnud. Võti oli tõmbunud roostekarva ja tundus peaaegu niisama raske kui minu südametunnistus. Isegi mõlema käega õnnestus see mul vaid suurivaevu lukuauku upitada. Võtme pööramiseks pidin kokku võtma kõik oma jõuvarud. Hakkasin juba alla vanduma, kui lukk andis järele ja suur raske uks vajus sissepoole valla.

      Käänuline koridor, mida kirjas küünlaleekide võbelev mustrivõrk, kadus vana häärberi sisemusse. Sukeldusin hämarusse ning kuulsin, kuidas uks mu selja taga kinni langeb. Siis tundsin ära selle koridori, mille varjulisi seinu katvatelt freskodelt puurisid mind pilguga inglid ja muud muinasjutulised olendid, kes näisid iga minu sammu peale liigatavat. Läbi koridori sammudes jõudsin võlvkaareni, millest pääses ruumikasse krüpti, ning seisatasin lävel. Labürint kõrgus mu ees lõputu terendusena. Seda igavest linna, mis moodustus kõigist maailma raamatutest laotud astmete, käikude, sildade ja kaarte spiraalist, kattis hiiglaslik kuppel.

      Seal, selle ehitise jalamil, ootas mind ema. Ta lebas avatud sarkofaagis, käed rinnal risti, nahk niisama kaame nagu see valge kleit, mis ta ihu kattis. Ema huuled olid kinni pigistatud ja silmad suletud. Osavõtmatuna lebas ta selles kadunud hingede viirastuslikus puhkepaigas. Sirutasin käe välja, et tema palgeid silitada. Tema nahk oli külm nagu marmor. Siis avas ta silmad ning tema mälestuste kammitsais pilk puuris minu omasse. Kui tema tumenenud huuled paotusid ning ta kõnelema hakkas, veeres tema hääle kurdistav kõma mulle mürinal peale nagu kaubarong ja lennutas mu maast lahti, paisates mind õhku ja jättes lõputusse langemisse, sellal kui tema sõnade kaja maailma kokku sulatas.

      Sa pead rääkima tõtt, Daniel.

      Ärkasin võpatades oma poolhämaras magamistoas, üleni külma higiga kaetud, tajudes Bea ihu enda kõrval. Ta embas mind ja silitas mu nägu.

      „Juba jälle?” pomises ta.

      Noogutasin ja tõmbasin sügavalt hinge.

      „Sa rääkisid. Unes.”

      „Mida ma ütlesin?”

      „Ei saanud aru,” valetas Bea.

      Vaatasin talle otsa ja ta naeratas mulle kaastundlikult, nii vähemalt tundus, aga võimalik, et see oli kõigest kannatlikkus.

      „Maga edasi. Äratuskellani on veel poolteist tundi ja täna on teisipäev.”

      Teisipäev tähendas, et oli minu kord Julián kooli viia. Panin silmad kinni ja teesklesin uinumist. Neid paari minuti pärast avades nägin enda kohal Bea pilku.

      „Mis on?” küsisin ma.

      Bea kummardus mu kohale ja suudles mind õrnalt suule. Ta lõhnas kaneeli järele.

      „Minul ei tule ka und,” andis ta mõista.

      Hakkasin teda kiirustamata lahti riietama. Harutasin ta linade vahelt välja ning tahtsin need just põrandale lükata, kui korraga kuulsin magamistoa ukse tagant kellegi kergeid samme. Bea peatas mu vasaku käe tungimise tema reite vahele ning ajas end küünarnukkidele.

      „Mis on, kullake?”

      Pisike Julián uuris meid ukse vahelt, näol kartlikkuse- ja rahutusevari.

      „Minu toas on keegi,” pomises ta.

      Bea tõi kuuldavale ohke ja sirutas käed tema poole välja. Julián jooksis ema kallistavate käte vahele ja mina loobusin lihalike rõõmude lootusest.

      „Kas Helepunane Prints?” uuris Bea.

      Julián noogutas süüdlaslikult.

      „Issi läheb nüüd kohe sinu tuppa ja peksab ta sealt jalaga välja, et tal ei tuleks enam kunagi pähe sinna tagasi ronida.”

      Meie poeg heitis mulle lootusetu pilgu. Milleks siis on üldse olemas isad, kui mitte sellise haardega kangelaslikeks ettevõtmisteks? Naeratasin talle ja pilgutasin silma.

      „Jalaga,” kordasin nii raevuka liigutusega, kui üldse suuteline olin.

      Juliáni näole ilmus naeratusealge. Ta hüppas voodist välja ja pistis mööda koridori padinal oma toa suunas jooksu. Tema tuba meenutas nii väga minu oma sel ajal, kui olin temavanune, et juurdlesin hetkeks, ega ma ometi endiselt unenäolõksus ole. Istusin voodiservale ja panin öölambi põlema. Julián elas keset mänguasju, osa neist minult päritud, peamiselt aga siiski keset raamatuid. Ei läinud kaua, kui leidsingi madratsi alla peidetud süüdlase. Võtsin selle musta köidetud raamatukese pihku ja avasin esimeselt leheküljelt.

      Vaimude labürint VII

      Ariadna ja Helepunane Prints