Leedi ja lord - Nicola Cornick

Скачать книгу

ohkas, üritades ikka veel luuki kokku tõmmata, aga see oli põikpäiselt kinni kiilunud. Raske sametkardin lõi ümber tema küünarnuki kõrval riiulil seisva sinise-valge portselanvaasi. Ta vaatas, kuidas vaas aegluubis üle serva kaldus, tema sõrmede eest läbi lipsas ja avatud aknast alla terrassile kukkus. Lucy põrnitses tardunult pimedusse. Vaikus. Kedagi ei tulnud. Ta nägi laialipaiskunud kilde kuuvalgel kividel.

      „Sa pead minema ja killud kokku korjama.“ Alice’i hääl oli tungiv sosin. „Muidu nad leiavad need ja saavad teada, et me piilusime.“

      „Mine ise,“ sõnas Lucy pahaselt.

      „Mina ei lükanud vaasi ümber,“ väitis Alice.

      „Mina ka mitte!“ Ehkki nad olid mõlemad kuusteist, oli oht, et sellest kujuneb lapsik tüli. „Mine sina,“ kordas Lucy. „Sinu mõte oli aknast välja vahtida nagu mõni kergemeelne plika.“

      „Kui ma vahele jään, saan jälle riielda,“ ütles Alice. Järsku tundus tema särav nägu noor ja murelik ning Lucy tundis sisemuses torget, mis meenutas väga haletsust. „Sa tead, et isa korrutab mulle pidevalt, et emal oleks häbi selle pärast, kui üleannetu ma olen.“

      Lucy ohkas. Ta tundis, et vastupanu nõrgeneb. Ta ei teeks kunagi midagi, mis Alice’ile häda kaela tooks. See oli nendevaheline kokkulepe, mis sidus neid väga tihedalt – õed ja parimad sõbrad igavesti. Lucy ohkas taas ning võttis siis hommikumantli ja toakingad.

      „Kui sa Mustast tornist alla lähed, jõuad kähku kohale ja keegi ei näe sind,“ soovitas Alice.

      „Ma tean!“ nähvas Lucy. Siiski tundis ta kerget ärevust, kui küünla võttis ja ust paotas, et välja hiilida. Ta läks vaikselt mööda koridori tornitrepi poole. Forresi loss ei hirmutanud teda. Ta oli siin kasvanud ning tundis iidse hoone kõiki nurki, saladusi ja kummitusi, ent ta kartis lihast ja luust inimesi, mitte üleloomulikku. Ta ei tohtinud vahele jääda. Ta ei sattunud iialgi pahandustesse, ei teinud kunagi midagi valesti. Alice oli tormakas, see, kes aina endale häda kaela tõmbas. Lucy oli hea laps.

      Ent kui neiu trepi alumises otsas raskel uksel riivi eest tõmbas ja ukse lahti lükkas, lubas ta endal hetke õhtut nautida. Tuul oli näol leebe, tuues kaasa mere ja astelherne seebist lõhna. Kaugete lainete müha segunes mändide sahinaga. Kuu oli kitsas sirp ja tumedas taevas kullakarva. Korraks tabas Lucyt hullumeelne mõte joosta üle muru mere poole, et tunda jahedat liiva varvaste vahel ja külma vee loksumist paljaste säärte vastas.

      Muidugi ei tee ta seda kunagi. Ta oli selleks liiga hästi kasvatatud.

      Lucy kummardus ohates sinivalgeid kilde kokku korjama. Teenijad panevad kahtlemata vaasi kadumist tähele ja teatavad sellest. Isa oleks ärritunud, sest see oli üks kadunud hertsoginna lemmikvaase. Ta esitaks küsimusi ja nõuaks vastuseid – valesid. Lucy ja Alice peaksid tunnistama, et nemad lõhkusid selle ära, aga mitte seda, et see juhtus siis, kui nad üritasid aknast noormehi vahtida. Lucy lootis, et isa ei ole temas väga pettunud.

      „Kas ma aitan teid?“

      Lucy võpatas ja pöördus ning killud kukkusid uuesti maha. Robert Methven seisis seljaga mere poole, näoga tema suunas. Lähedalt oli mees sama pikk ja laiaõlgne kui aknast vaadates.

      „Ma ei teadnud, et siin on kedagi,“ pahvatas Lucy.

      Ta nägi, et mees naeratab. „Palun vabandust,“ ütles Methven. „Ma ei tahtnud teid ehmatada.“ Ta kummardus, korjas vaasitükid üles ja ulatas tõsise näoga Lucyle.

      „Pange need balustraadile,“ soovitas ta, „enne kui need uuesti maha pillate.“

      „Oo ei,“ vastas Lucy. „Ma pean minema. See tähendab…“ Aga ta ei üritanudki ukse poole kiirustada. „Mida te siin pimedas teete?“ küsis ta siis.

      Mees kehitas ükskõikselt õlgu. „Seltskond ei ole päriselt minu maitse.“

      „Wilfred,“ nentis Lucy. „Mul on kahju, et ta nii vastik on.“

      „Mul pole sellest eriti midagi,“ sõnas Robert Methven. „Aga ma ei veedaks vabatahtlikult tema seltsis aega.“

      „Mina ka mitte,“ ütles Lucy, „ja ta on mu sugulane.“

      „Ei vea teil,“ sõnas Methven. „See tähendab, et teie olete…“

      „Lucy,“ vastas Lucy. „Lucy MacMorlan.“

      „Meeldiv kohtuda, leedi Lucy.“

      „Ja teie olete Robert Methven,“ sõnas Lucy.

      Mees kummardas.

      „Te olete tore,“ lausus Lucy.

      Mees naeratas tema üllatunud hääle peale. „Tänan.“

      „Kas me peaksime olema vaenlased?“ uuris Lucy.

      Mehe naeratus laienes. „Kas te tahate, et oleksime?“

      „Oi ei,“ tähendas Lucy. „See on kauge minevik.“

      „Kauge minevik hoiab vahel kõvasti olevikust kinni,“ tähendas Robert Methven. „Meie suguvõsad on teineteist aastasadu vihanud.“

      „Isa meelest on vihavaenu pidamine rumal,“ teatas Lucy. Ta vaatas kuuvalguse mängu mehe näol, nägi, kuidas see rõhutas siledaid ja kumeraid pindu, tõi mõned jooned esile ja varjas teisi. See oli kummaliselt paeluv. Ta tundis sügaval sisimas kummalist tuksatust.

      „Sellepärast ma täna siin olengi,“ lausus Robert Methven. „Et jätta minevik seljataha.“ Ta nookas neiu käes olevate kildude poole. „Kuidas see juhtus?“

      „Oh…“ Lucy punastas. „Aken oli lahti ja kardin tõmbas selle kaasa.“

      Methven naeris. „Mu vend Gregor ja mina satume alatasa sääraste asjade pärast pahandustesse.“

      „Ma ei usu teid,“ vastas Lucy. Ta vaatas mehe pikka kogu tumeda öötaeva taustal. „Te olete liiga täiskasvanud, et pahandustesse sattuda.“

      Robert Methven naeris. „Võiks nii arvata, aga mu vanaisa on türann. Me rikume pidevalt tema reegleid.“

      Lucy tundis järsku, et teravad killud lõikavad peopesadesse ja paljastel varvastel hakkab õhukestes siidkingades külm. Ta arutles, mida ta ometi teeb, vesteldes ööriietes õues Robert Methveniga.

      „Pean minema,“ ütles ta uuesti.

      Mees ei üritanudki teda kinni pidada, aga naeratas. „Head ööd, leedi Lucy,“ lausus ta.

      Uksel Lucy seisatas ja pöördus. „Te ei reeda mind, ega?“ küsis ta ettevaatlikult. „Ma ei tahaks pahandustesse sattuda.“

      Mees naeris. „Ma ei reedaks teid iialgi.“

      „Lubate?“ küsis Lucy.

      Methven tuli tema juurde. Lucy tundis sigari ja värske õhu lõhna ning nägi mehe valgeid hambaid, kui viimane naeratas. Neiul hakkas pea kergelt ringi käima ja tal polnud aimugi, miks.

      „Ma luban,“ ütles mees.

      Siis ta kummardus ja suudles Lucyt. See oli kerge ja üürike, aga Lucyl jäi hing kinni ning ta oli sedavõrd vapustatud, et korraks ei suutnud ta üllatusest liigutadagi ja vaasikillud olid ununenud.

      „Oli see teie esimene suudlus?“ küsis Robert. Lucy kuulis tema hääles naeru.

      „Jah.“ Lucy vastas millelegi mõtlemata, liiga aus ja süütu, et kekutama hakata.

      „Kas see meeldis teile?“

      Lucy kortsutas kulmu. Tema sees möllasid uued hämmastavad aistingud, et neid hoobilt kirjeldada, aga ta teadis, et see, mida ta tundis, ei olnud pelgalt meeldimine.

      „Ma ei tea,“ vastas ta.

      Mees naeris. „Kas te tahaksite seda korrata, et saaksite otsustada?“

      Lucy sees tekkis ootamatu üleannetu elevus ja ta sosistas vastuseks: „Jah.“

      Mees võttis killud väga ettevaatlikult tal käest ära ja asetas kivibalustraadile. Ta pani käed neiu ümber

Скачать книгу