LITMIR.BIZ

      Proloog

      Šotimaa, Forres Castle, juuni 1803

      See õhtu oli lausa maagiline.

      Kuusirp säras taevas ja meri oli kui hõbedaselt läikiv niit. Tuul sahistas mändide okstes ja tõi kaasa kergelt soolaka lõhna.

      „Lucy! Tule vaata!“

      Leedi Lucy MacMorlan keeras voodis külge ja tõmbas teki tihedamini ümber kõrvade. Tal oli soe ja mõnus ning ta ei soovinud tekikookonist lahkuda, et akna all tuule käes väriseda. Pealegi ei tahtnud ta koos õde Alice’iga loitsu lugeda. Need olid rumalad ja ohtlikud ning tooksid neile mõlemale ainult häda kaela.

      „Ma ei tule voodist välja,“ vastas ta soojas varbaid kõverdades. „Ma ei taha abikaasat.“

      „Muidugi tahad.“ Alice tundus kärsitu. Kuueteistkümneaastast kaksikõde huvitasid ballid, kleidid ja mehed. Samal õhtul veidi varem oli Alice lossi aias kolm korda ümber vana päikesekella jooksnud, lugedes samal ajal iidse armuloitsu sõnu, mis näitaks talle noorkuu ajal meest, kellega ta abiellub. Lucy oli püsinud raamatukogus, lugedes Hume’i teost „Moraalsed ja poliitilised esseed“. Nüüd, pärast päikeseloojangut, ootas Alice oma loitsu tulemust.

      „Muidugi sa abiellud,“ kordas Alice. „Mida muud sul teha oleks?“

      Lugeda, mõtles Lucy. Lugeda, kirjutada ja õppida. See oli palju lõbusam.

      „Kõik abielluvad.“ Alice rääkis nagu täiskasvanu, nii kogenult. „Me peame sõlmima liite ja saama lapsi. Seda hertsogite tütred teevad. Kõik ütlevad nii.“

      Abielluda. Saada lapsi.

      Lucy kaalus seda kainelt nagu kõiki asju. Oli tõsi, et neilt oodati seda, ja kahtlemata oleks nende ema seda tahtnud. Ema oli surnud, kui Lucy ja Alice olid alles väikesed, aga kõik ütlesid, et ta oli olnud oma põlvkonna teemant, Stratharnoni krahvi elegantne tütar, kes oli teinud särava partii ja sünnitanud täiusliku pesakonna lapsi. Lucy ja Alice’i vanem õde Mairi oli kaheksateist ja juba abielus. Lucyl polnud midagi abielu vastu, aga ta lootis kohtuda mehega, kes on huvitavam kui raamat, ja see oli keerulisem, kui pealtnäha tundus.

      „Lucy!“ Alice’i hääl muutus teravaks. „Vaata! Oh, vaata, mõned härrad tulevad terrassile konjakit jooma! Keda ma esimesena näen? Temast saab mu tõeline armastus.“

      „Sa oled napakas, kui sellist rumalust usud,“ porises Lucy.

      Alice ei lasknud end sellest häirida. Ta ei kuulanud kunagi, kui oli millegi pärast elevil. Nende isa oli korraldanud sel õhtul pidusöögi, aga nooremad tütred käisid alles koolis ega olnud kutsutud. Tekkis vaikus. Lucy kuulis läbi avatud akna alt kostvaid hääli, mehelikku naeru. Ninna tungis sigarisuitsu lõhn. Kivil kõlises klaas.

      „Oh!“ Alice tundus olevat põnevil. „Kes see on? Ma ei näe ta nägu selgelt…“

      „Sellepärast, et ta on su poole seljaga,“ torises Lucy. Ta üritas magada, aga see oli võimatu, kui Alice jutustas. „Pea meeles loitsu. Kui ta on seljaga sinu poole, on see vale, mitte tõeline armastus.“

      Alice häälitses ükskõikselt. „See on üks lord Purnelli poegadest, aga milline?“

      „Nad kõik on sinu jaoks liiga vanad,“ lausus Lucy. Ta tõmbas õlad kühmu, et õe jutuvada summutada. „Ära lase kellelgi end näha,“ hoiatas ta. „Isa vihastab koledal kombel, kui kuuleb, et üks tema tütardest kõõlus öösärgis aknast välja. Sinu maine on rikutud enne, kui debüüdi teha jõuad.“

      Alice ei kuulanud. Ta ei kuulanud kunagi, kui ei tahtnud kuulda. Ta oli nagu liblikas, särav ja muretu, kes hõljub ringi ega pane midagi tähele. „See on Hamish Purnell,“ ütles ta kuidagi pettunult. „Tema on juba abielus.“

      „Ma ju ütlesin, et see on rumalus,“ nentis Lucy.

      „Oh, nad vaidlevad!“ Alice’i häälde tekkis taas elevus. Ta oli muutlik nagu tuulelipp, pettumus ununes hetkega. Ta heitis pilgu Lucyle ja lükkas akna rohkem lahti, nõjatudes kivist eendile. „Lucy!“ sisistas ta. „Tule vaata!“

      Lucy oli tabanud terrassilt kostvates häältes muutuse. Ühel hetkel oli kõik kena ja viisakas, järgmisel oli kuulda raevu, isegi vägivaldsust, mis väreles üle tema ja ajas ihukarvad püsti. Ta libistas end voodist välja ja läks üle põranda akna all pingil põlvitava Alice’i juurde, keha vibuna pingul, et vaadata, mis all toimub.

      Terrassil nende all seisid vastamisi kaks meest. Nad olid Lucy poole küljega, nii et ta nägi mõlema nägu. Ta tundis ära nõbu Wilfredi sujuva härrasmeheliku hääle, milles kõlas kerge pilge.

      „Miks te täna siia tulite, Methven? Te olete eikeegi, noorem poeg. Ma ei suuda uskuda, et onu teid siia kutsus.“

      Tema hääles oli põlgus ja tahtlik provokatsioon. Keegi naeris. Teised mehed nihkusid lähemale, piirates neid kahte nagu hundikari, kes haistab võitlust.

      „Oh,“ ütles Alice. „Kui ebaviisakas ja kohutav Wilfred on! Ma vihkan teda!“

      Lucy oli samuti nõbu Wilfredi algusest peale vihanud. Wilfred oli kaheksateist, Cardrossi krahvitiitli pärija ning ta nautis oma staatust ja sugulussidemeid Forresi hertsogiga. Noormees oli veetnud aasta Londonis, kus ta kuulujuttude järgi kulutas kogu raha alkoholile, kaardimängudele ja naistele. Wilfred oli peenutsev, ennast täis ja mühaklik ning siin, oma sugulaste ja jüngrite keskel, tundis ta end julgena.

      „Võib-olla kutsus hertsog mu sellepärast, et tal on paremad kombed kui tema vennapojal,“ vastas teine mees. Tema hääl oli karedam kui Wilfredi veniv kõnepruuk ja selles oli ka kerge šoti aktsent. Ta ei taganenud Wilfredi ähvarduste ees. Mees pöördus ja Lucy nägi järsku kuusirbi valgel tema nägu. See oli jõuline, põsesarnad, laup ja lõug olid järeleandmatult karmid. Ta oli laiaõlgne ja pikk, ent teda silmitsedes mõistis Lucy, et ta on noor, mitte rohkem kui üheksateist või kakskümmend.

      Terrassil seisvat meestesumma läbis kahin. Õhustik muutus. See oli nüüd avalikumalt vaenulik, ent midagi oli veel – kerge ebakindlus, peaaegu hirm.

      Alice paistis seda samuti tajuvat. Ta oli tõmbunud paksude sametkardinate varju.

      „See on Robert Methven,“ sosistas ta. „Mida tema siin teeb?“

      „Isa kutsus ta,“ vastas Lucy sosinal. „Ütles, et ta ei kavatse aega vihavaenu pidamise peale raisata. Tema meelest on see metslaste komme.“

      Forreste ja Methvenite klann olid ammusest ajast vihavaenlased. Forresid ja nende sugulased Cardrossi krahvid olid olnud Šoti kuningad nii kaua, kui keegi mäletas. Methvenid olid maanteeröövlid põhjast, Orkney viikingite krahvide järeltulijad, kes järgisid oma seadusi. Lucy ei teadnud Methvenitest muud, kui et nad olevat sama metsikud ja lihtsad kui nende esiisad. Ta vaatas Robert Methveni nägu, mis oli kuuvalges nii selge ja terav, ning tundis, kuidas midagi ürgset mööda selgroogu väreles.

      Mitmeid põlvkondi vihavaenlased… See oli neil veres, lugudes, mida oli talle jutustatud imikust peale. Klannidevahelised lahingud võisid ju olla mineviku jäänuk, aga neid polnud unustatud ja vana vimm ei kadunud niisama lihtsalt.

      „Ühel päeval,“ ütles Wilfred, „võtan ma tagasi maa, mille teie suguvõsa meie klannilt varastas, Methven, ja ma sunnin teid selle eest maksma. Ma vannun seda.“

      „Ootan seda innukalt.“ Robert Methvenile tundus see nalja tegevat. „Seni võiksime juua hertsogi suurepärast konjakit.“

      Ta astus Wilfredist mööda, nagu ei huvitaks see jutuajamine teda enam. Wilfred jättis tobeda mulje, kui tormas temast mööda, et oma tähtsust rõhutada ja esimesena uksest sisse astuda. Methven kehitas ükskõikselt oma laiu õlgu.

      Alice lasi kardinatel ette vajuda. „Mul on külm,“ porises ta. „Lähen nüüd voodisse.“

      Lucy sirutas käe ja tõmbas aknaluugi kinni. See oli Alice’i puhul tüüpiline – jätta korrastamine tema hooles. Alice’iga oligi see häda, et ta oli hoolimatu ja mõtlematu ning Lucy pidi alati tema korraldatud segadusi klaarima.

      „Hamish Purnell…“ kuulis ta Alice’it pomisemas ja samal ajal teki alla pugemas. „Noh, ta on

Скачать книгу