LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sünteetiline giid. Ma ei ole inimene.“

      Langdon ei suutnud seda kohe omaks võtta. Giidi diktsioon ja grammatika olid täiuslikud ning kui pisut kohmetu naer kõrvale jätta, oli ta elegantseim kõnemees, kellega Langdon oli kohtunud. Pealegi oli nende tänaõhtune vestlus puudutanud laia ja nüansirohket teemaringi.

      Mind jälgitakse, taipas Langdon, otsides pilguga seintelt varjatud videokaameraid. Ta kahtlustas, et on enese teadmata osaline mingis kummalises „eksperimentaalkunsti“ teoses – kavalalt lavastatud absurditeatris. Nad tegid minust roti labürindis.

      „See tekitab minus pisut ebamugavust,“ teatas Langdon, sõnad tühjas galeriis vastu kajamas.

      „Vabandust,“ ütles Winston, „see on mõistetav. Ma ootasin, et see uudis võib osutuda teile raskeks seedida. Usun, et just seetõttu palus Edmond, et tooksin teid siia, eraldatusse, teistest eemale. Teistele külalistele seda infot ei avaldata.“

      Langdoni pilk uuris hämarat ruumi, et avastada, kas seal on veel keegi.

      „Nagu te kahtlemata teate,“ jätkas hääl, kõlades Langdoni ebamugavustundest võõrikult häirimatult, „on inimese aju binaarne süsteem – sünapsid kas annavad särtsu või ei, nad on kas sees või väljas – nagu arvutilüliti. Ajul on üle saja triljoni lüliti, mis tähendab, et aju ehitamine ei ole niivõrd tehnoloogia kui mahu küsimus.“

      Langdon vaevalt kuulas. Ta kõndis jälle, pilk suunatud märgile „Väljapääs“, mille nool osutas galerii kaugemasse otsa.

      „Professor, ma mõistan, et on raske aktsepteerida, et minu hääle inimlikud jooned on loonud masin, kuid tegelikult on kõne lihtne osa. Isegi üheksakümmend üheksa dollarit maksev luger teeb inimhäält jäljendades üsna head tööd. Edmond on investeerinud miljardeid.“

      Langdon peatus. „Kui te olete arvuti, siis öelge mulle järgmist. Kus sulgus Dow Jonesi tööstuslik keskmine 24. augustil 1974?“

      „See oli laupäev,“ vastas hääl otsekohe. „Turud ei avanenudki.“

      Langdon tundis kerget judinat. Ta oli valinud selle kuupäeva meelega. Üks tema eideetilise mälu kaasnähte oli, et kuupäevad kinnistusid igaveseks ta mällu. Sel laupäeval oli olnud tema parima sõbra sünnipäev ning Langdon mäletas endiselt pärastlõunast basseinipidu. Helena Wooley kandis siniseid bikiine.

      „Kuid,“ lisas hääl, „eelmisel päeval, reedel, 23. augustil, sulgus Dow Jonesi tööstuslik keskmine 686,80 punkti juures, langusega 17,83 punkti ehk 2,53 protsenti.”

      Langdon oli hetkeks kõnevõimetu.

      „Olen rõõmuga valmis ootama,“ helises hääl, „kui tahate seda oma nutitelefonist kontrollida. Kuigi olen sunnitud märkima selle iroonilisust.“

      „Aga… ma ei…“

      „Sünteetilise intellektiga seotud raskus,“ jätkas hääl kerge briti aktsendiga, mis tundus nüüd veelgi kummalisem kui enne, „ei ole kiire juurdepääs andmetele, mis on tegelikult üsna lihtne, vaid võime eristada, kuidas andmed on omavahel seotud ja läbi põimunud – usun, et teie olete selles hiilgav. Ideede omavaheline side? See on ka üks põhjus, miks härra Kirsch soovis oma võimeid just teie peal katsetada.“

      „Katsetada?“ küsis Langdon. „Mind?“

      „Üldse mitte.“ Jälle see kohmetu naer. „Mind. Näha, kas ma suudan teid veenda, et ma olen inimene.“

      „Turingi test.“

      „Täpselt nii.“

      Turingi test, meenutas Langdon, oli eksperiment, mille pakkus välja koodimurdja Alan Turing, et hinnata masina võimet käituda viisil, mis on inimese käitumisest eristamatu. Inimesest kohtunik kuulas masina ja inimese vahelist vestlust ja kui kohtunik ei suutnud otsustada, kumb osaleja on inimene, peeti Turingi test läbituks. Turingi etalonkatse sooritati 2014. aastal Londonis Kuninglikus Ühingus. Sestsaati oli tehnoloogia pimestavas tempos edasi arenenud.

      „Täna õhtul,“ jätkas hääl, „ei ole ükski meie külaline seni midagi kahtlustanud. Kõik veedavad suurepäraselt aega.“

      „Pidage, kas kõik vestlevad siin täna õhtul arvutiga?“

      „Tehniliselt räägivad kõik minuga. Ma olen suuteline ennast üsna lihtsalt jagama. Teie kuulete minu vaikimisi häält, mida eelistab Edmond, kuid teised kuulevad teisi hääli või keeli. Teie profiili põhjal Ameerika meessoost teadlasena valisin teie jaoks oma vaikimisi briti aktsendiga mehehääle. Ennustasin, et see tekitab suuremat usaldust kui näiteks noor lõunaosariikide hääldusega naine.“

      Kas see asi nimetas mind äsja šovinistiks?

      Langdonile meenus mitme aasta eest netis ringelnud populaarne klipp: ajakirja Time bürooülemale Michael Schererile oli helistanud teleturunduse robot, kes mõjus nii kõhedakstegevalt inimlikult, et Scherer oli postitanud kõnesalvestise internetti kõigile kuulamiseks.

      See oli aastaid tagasi, mõistis Langdon.

      Langdon teadis, et Kirsch oli nikerdanud aastaid tehisintellektiga, ilmudes aeg-ajalt ajakirjade kaantel, et ülistada erinevaid läbimurdeid. Nähtavasti esindas tema sünnitis „Winston“ Kirschi praegust taset.

      „Saan aru, et kõik see toimub kiiresti,“ jätkas hääl, „aga härra Kirsch palus, et näitaksin teile seda spiraali, mille juures te nüüd seisate. Ta palus, et siseneksite spiraali ja liiguksite keskpunkti välja.“

      Langdon kiikas kitsast kaarkäiku ja tundis, kuidas lihased tõmbuvad pingule. Kas see oli Edmondi ettekujutus heast naljast? „Kas te võiksite lihtsalt öelda, mis seal on? Ma ei ole eriline suletud ruumide austaja.“

      „Huvitav. Seda ma teie kohta ei teadnud.“

      „Klaustrofoobia ei ole asi, mida ma oma netibiograafiasse paneksin.“ Langdon vaikis, suutmata ikka veel mõista, et räägib masinaga.

      „Teil ei tarvitse karta. Ruum spiraali sees on üsna suur ja härra Kirsch palus konkreetselt, et te näeksite keskpunkti. Ent enne kui te sisenete, palus Edmond, et te võtaksite peakomplekti ära ja paneksite siia põrandale.“

      Langdon silmitses kõrguvat kuju ja kõhkles. „Te ei tule minuga kaasa?“

      „Ilmselt mitte.“

      „Teate, see kõik on väga kummaline ja ma ei ole just…“

      „Professor, arvestades, et Edmond tõi teid teisest maailma otsast siia üritusele, ei tundu just suur palve, et kõnniksite lühikese maa selle kunstiteose sisse. Lapsed teevad seda iga päev ja jäävad ellu.“

      Langdonit ei olnud kunagi varem noominud arvuti, kui see ikka oli seda, kuid lõikaval märkusel oli soovitud mõju. Ta võttis seadme peast, asetas selle ettevaatlikult põrandale ja pöördus avause poole spiraalis. Kõrged seinad moodustasid kitsa kanjoni, mis kaardus pimedusse.

      „Läheb lahti,“ ütles Langdon eikellelegi.

      Ta hingas sügavalt sisse ja astus avausse.

      Teerada kaardus aina edasi ja edasi, kaugemale kui Langdon oli kujutlenud, lookles üha sügavamale, ning varsti ei olnud professoril enam aimugi, kui palju pöördeid ta oli teinud. Iga päripäeva pöördega muutus käik kitsamaks ja Langdoni laiad õlad riivasid nüüd peaaegu seinu. Hinga, Robert. Tundus, nagu võiksid längus metallplaadid iga hetk sissepoole variseda ning ta terasetonnide all lömastada.

      Miks ma seda teen?

      Hetk enne seda kui Langdon oleks ringi pöördunud ja tagasi suundunud, lõppes käik äkki ja ta leidis end avaras ruumis. Nagu lubatud, oli kamber oodatust suurem. Langdon astus kiiresti tunnelist välja, hingas paljast põrandat ja kõrgeid metallseinu silmitsedes sügavalt välja ning mõtles taas, kas see on mingi põhjalikult ette valmistatud vemp.

      Kusagil väljas klõpsatas uks ja kiired sammud kajasid kõrgetel seintel vastu. Keegi oli astunud lähemast uksest galeriisse. Sammud lähenesid spiraalile ning hakkasid siis ümber Langdoni tiirutama, muutudes iga ringiga valjemaks. Keegi

Скачать книгу