LITMIR.BIZ

Скачать книгу

koer ära kutsuda. „Mitte igaühel ei lähe sõjaväeelust tsiviilellu hüppamine ideaalselt.” Ta vaatas ringi. „See elu näeb siin ütlemata rahulik välja. Ikka küllaltki suur muutus.”

      „Ma usun, et talle üsna meeldib siin,” kordasin, rõhutades sõnu viisil, et kui roheline külaline pole viimane molkus, saab ta aru vihjest, et targem on teema rahule jätta.

      „Tore,” ütles ta. „Aga sina? Kuidas sulle siin meeldib.”

      Avasin vastamiseks suu ja panin selle siis sama kähku kinni. Sest, nojah. See oli küsimus.

      Kusagil inimkonna koloonias elamine kõlab ideena palju põnevamalt kui reaalsus. Inimesed, kes sellest midagi ei tea, kujutavad teinekord ette, et kolonistid liiguvad kogu aeg planeedilt planeedile. Et nad näiteks elavad ühel, töötavad teisel ja lähevad puhkust veetma kolmandale; see viimane võiks siis olla naudinguplaneet Kurordia. Kahjuks on reaalsus palju igavam. Enamik kolonistidest elavad kogu oma elu oma koduplaneedil ega saa sealt kunagi välja ülejäänud universumit uudistama.

      Ei ole võimatu planeedilt planeedile liikuda, kuid selleks peab olema põhjus. Tavaliselt näiteks, et sa oled kaubalaeva meeskonna liige ja vead tähtede vahel puuvilju ja vitstest punutud korve. Või oled saanud tööle Kolooniate Liidu juures ja alustanud tähtedevahelise bürokraadi hiilgavat karjääri. Või kui oled sportlane, toimuvad iga nelja aasta tagant Kolooniate olümpiamängud. Ja teinekord teeb mõni kuulus muusik või näitleja mööda planeete tuuri.

      Kuid enamasti sa sünnid ühel planeedil, elad seal, sured sellelsamal planeedil ja su vaim jääb sinnasamasse su järeltulijaid nöökima. Ma ei usu, et selles oleks tegelikult midagi halba – sest on ju nii, et enamik inimesi ei lähe igapäevast elu elades enamasti kunagi oma kodust kaugemale kui paar tosinat kilomeetrit, eks ole? Ja need, kes reisida tahavad, ei näe enamasti ka suuremat osa oma planeedist. Ja kui sa ei ole näinud oma planeedi vaatamisväärsusi, siis palju sa tegelikult saad kaevata selle üle, et pole näinud mõnda teist planeeti?

      Aga see kehtib sellisena huvitava planeedi puhul.

      Kui see lugu kunagi Huckleberryle tagasi jõuab: ma armastan Huckleberryt, tõesti väga armastan. Ja ma armastan Uus-Goad, linnakest, kus me elasime. Lapsele on talupoeglik põllumajanduskoloonia kõige lahedam koht üles kasvada. Taludes on elu, seal on kitsed ja kanad ja nisu ja sorgo ja saagikoristuse tähistamine ja talvised peod. Ei ole veel leidunud kaheksa- või üheksa-aastast last, kellele see kõik poleks kirjeldamatult lõbus. Aga siis saad sa teismeliseks ja mõtled, mida võiks oma eluga peale hakata, ja siis vaatad ringi, et mis võimalused sul seal on. Ja siis kõik need talud ja kitsed ja kanad ja kõik need inimesed, keda sa oled tundnud kogu elu ja neidsamu sa näedki kogu oma elu… siis hakkab tunduma, et seda on sutsuke vähevõitu täiusliku elukogemuse jaoks. See maailm on seesama. Selles asi ongi – sina oled muutunud.

      Ma tean – see natuke teismelise ängi ei tee mind kuidagi erinevaks mistahes teisest kolkateismelisest läbi kogu teadaoleva universumi ajaloo. Kuid kui isegi Missouris, provintsikeskuses, on umbes sama palju maagiat ja romantikat kui kompostihunnikus, pole ehk liialdus soovida midagi rohkemat?

      Ma ei ütle, et Missouris oleks midagi valesti (ka kompostil pole häda midagi ja tegelikult on seda ju väga vaja). Võib-olla oleks parem öelda seda niipidi, et need on sellised paigad, kuhu on hea tagasi tulla, kui sa oled saanud küllalt suurest linnast või suurest kurjast universumist. Oma emmest teadsin ma kindlalt, et ta armastab Huckleberryt. Aga enne siiatulekut oli ta erivägede sõdur. Ta ei räägi eriti palju sellest, mida ta nägi ja tegi, aga isiklikust kogemusest tean sellest natuke. On raske ette kujutada, kuidas ta kogu aeg seda tegi. Usun, et tema võib küll öelda, et on piisavalt universumit näinud.

      Mina nägin ka natuke universumit, enne kui me tulime Huckleberryle. Kuid erinevalt Jane’st – erinevalt emmest – olen ma väga kaugel tundest, et Huckleberry on kõik, mida ma elult tahan.

      Aga ma polnud sugugi kindel, kas ma tahaksin seda kõike rääkida sellele rohelisele kutile, kes oli hakanud natuke kahtlane tunduma. Rohelised taevast kukkuvad mehed, kes hakkavad uurima su pere ja su enda psühholoogilist seisundit, peavadki tütarlastele kahtlustäratavad tunduma. Eriti, kui ma järsku taipasin, et ma ei tea tolle tüübi nime. Ta oli tunginud päris sügavale mu pereellu, ütlemata, kes ta selline on.

      Võib-olla ta lihtsalt unustas selle, üldse midagi halba mõtlemata – lõpuks polnud see ju mingi ametlik vestlus –, kuid seda kõike kokku oli piisavalt, et panna mul kõik häirekellad tööle, ja ma otsustasin, et ta on ühe päeva kohta juba piisavalt tasuta infot saanud.

      Roheline mees vaatas mind tähelepanelikult, oodates, et ma vastan. Vastasin oma parima ükskõikse õlakehitusega. Ma olin viisteist aastat vana. Parim aeg õlakehitusteks.

      Ta tõmbus pisut tagasi. „Mulle tundub, et su isa pole kodus.”

      „Mitte veel.” Ma kontrollisin oma PDA-st ja näitasin talle. „Tema tööpäev lõppes mõni minut tagasi. Ilmselt jalutab ta koos emmega kodu poole.”

      „Hästi. Ja su ema on siin konstaabel, eks?”

      „Õige.” Jane Sagan, vesterni piirialade seadusesilm. Miinus piiriala. See sobis talle. „Kas sa tundsid emmet ka?” küsisin. Erijõud olid hoopis teine asi kui tavaline jalavägi.

      „Ainult kuulu järgi,” ütles ta ja jälle oli selles mingit kunstlikku ükskõiksust.

      Kuulge, miski ei anna sind rohkem ära, kui ebaõnnestunult ükskõiksuse teesklemine. Minu roheline sõber eksis imevähe ja mul tekkis tunne, et muutub tüütuks, kuidas ta üritab mult infot välja pressida.

      „Ma arvan, et lähen jalutan veidi,” ütlesin. „Emme ja issi on ilmselt juba üsna lähedal. Ütlen neile, et sa ootad neid siin.”

      „Ma tulen kaasa,” pakkus roheline mees.

      „Pole vaja.” Viipasin meie veranda ja sealsete ripptoolide poole. „Sa tulid reisilt. Istu ja puhka.”

      „Olgu. Kui sa julged mind siia jätta, kui ise ära lähed…” Ma arvan, et ta proovis nalja teha.

      Naeratasin talle. „Sellest pole midagi. Sa ei jää üksi.”

      „Jätad mulle siia koera.” Ta istus.

      „Hulga parem. Ma jätan su siia koos oma kahe sõbraga.” Ja siis ma hüüdsin Hickoryt ja Dickoryt, et nad välja tuleksid, tõmbusin ukse eest kõrvale ja jälgisin oma külalist, et miski tema ilmes kaduma ei läheks, kui need kaks välja tulevad.

      Ta oleks peaaegu püksi teinud.

      Mis, kõike arvesse võttes, oli saavutus. Obinlased – seda Hickory ja Dickory on – ei ole just päris ämbliku ja kaelkirjaku ristandid, kuid sellele piisavalt lähedal, et lüüa kõik häirekellad käima ka selles aju osas, mis ütleb, et nüüd tuleb ballast lahti lasta. Natukese ajaga harjud sa nendega ära. Aga, nagu öeldud, see võtab natuke aega.

      „See on Hickory,” ütlesin, osutades endast vasakule, ja seejärel osutasin paremale. „Ja see on Dickory. Nad on obinlased.”

      „Jah, ma tean,” ütles mu külaline toonil, millega väga väike loom üritab teeselda, et sellest pole midagi, et suured kiskjad on ta nurka ajanud. „Uh. Nii. Need on sinu sõbrad.”

      „Parimad sõbrad.” Tundus, et see tuli välja piisavalt kerglaselt ja ajuvabalt. „Ja nad armastavad külastajaid lõbustada. Neil on hea meel sulle seltsiks olla, kuni ma lähen oma vanematele vastu. Eks ole ju?” Seda ütlesin ma Hickoryle ja Dickoryle.

      „Jah,” laususid nad koos. Hickory ja Dickory on enamasti üsna vähese jutuga; kui nad on seda stereos, lisab see vaimustavalt tontliku nüansi.

      „Palun öelge külalisele tere.”

      „Tere,” ütlesid nad uuesti stereos.

      „Uh,” poetas roheline mees. „Tere.”

      „Tore, kõik on sõbrad.” Ma laskusin verandalt alla. Babar hülgas oma rohelise sõbra, et minuga tulla. „Ma siis läksin.”

      „Oled ikka kindel, et sa ei taha, et ma kaasa tulen?”

Скачать книгу