LITMIR.BIZ

Скачать книгу

see mürsk siis teeb? Kolksab korraks ja põrkab eemale. Aga mürsu kuju muudeti. Mõeldi välja selline asi mis näeb välja nagu hiiglaslik viskenool. Stabilisaatorid ja puha. See valatakse volframi ja lahjendatud uraani sulamist. Kõige suurema tihedusega metallidest. See lendab väga kiiresti ja väga kaugele. Ja nimeks pandi talle pikkvarras-penetraator.”

      Duffy heitis mulle pooleldi suletud laugude alt kiirpilgu ning üheaegselt naeratas ja punastas. Mina naeratasin talle vastu.

      „Seejärel nime muudeti,” ütlesin. „Nüüd kutsutakse seda APFSDS. Ma rääkisin teile sellest lembusest sõnade algustähtede vastu. Armour Piercing Fin Stabilized Discarding Sabot.4 Üldjuhul on see asjandus varustatud omaenda väikese raketimootoriga. Vastase tanki tabades on APFSDS omandanud tohutu kineetilise energia. Kineetiline energia muundub kuumusenergiaks, täpselt nii nagu keskkooli füüsikakursuses õpetatakse. Volframnool põletab end sekundi murdosa jooksul soomusest läbi ja saadab vastase tanki sisemusse sulametalli joa, mis tapab tankistid ning õhib ja süütab põlema kõik, mida seal õhkida ja süüdata annab. Väga tore nipp. Nii või naa, te tulistate ja võite kohe ka tabamuse kirja panna, sest isegi kui vastase soomus on liiga paks või kui te asute liiga kaugel, tungib see värk nagu viskenool osaliselt sisse ja killustab, see tähendab, lõhub soomuse sisekihi ja paiskab tanki hulga tulikuumi sakilisi metallitükke, nagu käsigranaat. Vastase tankistid kistakse lõhki nagu konnad köögikombainis. Tegu oli oivalise uue relvaga.”

      „Aga too mees ookeanis?”

      „Ta sai endale tollelt šantažeeritavalt kutilt selle asjanduse joonised,” vastasin ma. „Ükshaaval ja pika aja jooksul. Me hoidsime tal silma peal. Teadsime täpselt, millega ta tegeleb. Ta kavatses müüa need Iraagi luurele. Iraaklaste soov oli, et järgmisel korral oleksid võimalused võrdsemad. Aga USA armee ei tahtnud lasta sel juhtuda.”

      Eliot silmitses mind ainiti: „Nii et selle mehe tapmine korraldati?”

      Ma raputasin pead. „Me saatsime välja kaks sõjaväepolitseinikku, kes pidid ta vahistama. Täiesti tavaline operatiivtoiming, seaduslik ja avalik, uskuge mind. Aga see ebaõnnestus. Ta pääses minema. Kavatses üldse kaduda. Ja USA armee tõepoolest ei tahtnud, et see juhtuks.”

      „Nii et siis korraldati tema tapmine?”

      Ma vaatasin jälle üles taevasse. Ega vastanud.

      „See polnud tavaline toiming?” küsis Eliot. „Või oli?”

      Ma ei öelnud midagi.

      „See oli mitteametlik,” sõnas Eliot. „Kas nii?”

      Ma ei vastanud.

      „Aga ta ei surnud,” lausus Duffy. „Mis ta nimi oli?”

      „Quinn,” vastasin ma. „Selgus, et ta on kõige vastikum tegelane, kellega mul on tulnud kokku puutuda.”

      „Ja teda te nägitegi laupäeval Becki autos?”

      Ma noogutasin. „Autojuht sõidutas ta Filharmoonia juurest minema.”

      Edastasin neile üksikasjadeni kogu minu valduses oleva info. Kuid sel ajal, kui me rääkisime, saime kõik kolmekesi aru, et see info on täiesti kasutu. Oli mõeldamatu, et Quinn võiks kasutada oma kunagist identiteeti. Nii et ainus, mida ma sain neile pakkuda, oli umbes viiekümneaastase silmatorkamatu välimusega valge mehe füüsiline kirjeldus, peamisteks erisusteks kaks 22-kaliibrise tulirelva haavaarmi otsmikul. See oli küll parem kui mitte midagi, aga nende jaoks ilmselt liiga vähe.

      „Miks tema sõrmejäljed ei klappinud?” küsis Eliot.

      „Tema koopiad olid arvutist kustutatud,” sõnasin. „Nagu poleks teda kunagi olemas olnudki.”

      „Ja miks ta ei surnud?”

      „Summutiga 22-ne,” vastasin. „Meie tavaline relv salajaste lähioperatsioonide puhul. Aga mitte kuigi tugevajõuline.”

      „Kas see mees on endiselt ohtlik?”

      „Armee jaoks mitte,” vastasin ma. „Ta on ammu maha kantud. See kõik oli kümme aastat tagasi. APFSDS-id on varsti muuseumis. Nagu ka too Abramsi tank.”

      „Milleks siis teda jälitada?”

      „Sest sõltuvalt sellest, mida ta mäletab, võib ta olla ohtlik selle inimese jaoks, kes läks teda maha võtma.”

      Eliott noogutas. Aga ei öelnud midagi.

      „Kas ta nägi välja nagu mõjukas mees?” küsis Duffy. „Laupäeval? Seal Becki autos?”

      „Ta nägi välja jõukas,” vastasin ma. „Kallis kašmiirvillast mantel, nahkkindad, siidisall. Ta nägi välja nagu mees, kes on harjunud sõitma autojuhiga . Ta lihtsalt hüppas masinasse, nagu teeks ta seda kogu aeg.”

      „Kas ta tervitas juhti?”

      „Seda ma ei tea.”

      „Meil on vaja ta pildile paigutada,” lausus Duffy. „Me vajame konteksti. Kuidas ta käitus? Ta kasutas Becki autot, aga kas jäi mulje, et tal on selleks õigus? Või mõjus ta kellenagi, kes on Becki suhtes lihtsalt vastutulelik?”

      „Tal nagu olnuks sellele autole õigus,” vastasin ma. „Ta käitus nii, nagu kasutaks ta seda igal päeval nädalas.”

      „Äkki on ta Beckiga võrdne?”

      Ma kehitasin õlgu. „Ta võib olla Becki ülemus.”

      „Parimal juhul partner,” sõnas Eliot. „See meie LA tüüp ei sõidaks kohtuma mingi käsualusega.”

      „Ma ei kujuta ette, et Quinn võiks olla kellegi partner,” laususin ma.

      „Milline ta oli?”

      „Tavaline,” vastasin ma. „Intelligentse ohvitseri mõttes. Valdavalt.”

      „Kui mitte arvestada spioneerimist,” lausus Eliot.

      „Jah,” ütlesin ma. „Kui see välja arvata.”

      „Ja põhjusi, miks oldi sunnitud ta mitteametlikult kõrvaldama.”

      „Jah, see kah.”

      Duffy oli vaikseks jäänud. Ta mõtles pingsalt. Ma olin üsna kindel, et ta mõtleb sellest, mil viisil ta saaks mind ära kasutada. Ja minul polnud selle vastu midagi.

      „Kas jääte Bostonisse,” küsis ta siis. „Kust me teid leida võime?”

      Ma ütlesin, et jään, ning nad lahkusid, ja nii lõppeski viies päev.

      Ma leidsin ühest päev läbi spordivõistlusi näitava telekaga baarist piletitega äritseja ning veetsin suurema osa kuuendast ja seitsmendast päevast Fenway Parkis, vaadates, kuidas Red Sox5 üritab end hooaja algul koduväljakul maksma panna. Reedeses mängus oli seitseteist vooru ja kohtumine lõppes väga hilja. Nii et kaheksandal päeval ma põhiliselt magasin ja läksin õhtul tagasi Filharmoonia juurde, et rahvast jälgida. Vahest oli Quinnil mõne kontserdisarja tarvis hooajapilet. Kuid ta ei ilmunud välja. Lasksin mälus silme eest läbi selle, mis pilguga ta oli mind vaadanud. Siin võis põhjuseks olla üksnes too tobe nügimine kõnniteel. Aga võib-olla ka midagi rohkemat.

      Susan Duffy helistas mulle uuesti laupäeva, üheksanda päeva hommikul. Nüüd oli tal teistugune hääl. Ta rääkis nagu inimene, kes on jõudnud palju üle järele mõelda. Nagu inimene, kes on välja mõelnud plaani.

      „Kell kaksteist hotelli vestibüülis,” ütles ta.

      Duffy sõitis kohale autoga. Ta oli üksi. Tema masin oli Taurus, ehitatud vastama üksnes kõige elementaarsematele nõuetele. Auto oli seest määrdunud. Valitsuse omand. Duffyl olid jalas kahvatusinisest riidest teksad ja ilusad kingad, seljas kandis ta kulunud nahkjopet. Tema juuksed olid äsja pestud ning üle lauba taha kammitud. Mina ronisin Tauruse kaassõitjaistmele, Duffy põrutas risti üle kuue sõidurea ning juhtis masina otse Mass Pike’ile6 viiva tunneli suhu.

      „Zachary

Скачать книгу