Vera - Anne Swärd

Скачать книгу

laitsid Ivani mõtet pulmad saarel pidada, ent ta jäi endale kindlaks. Kas saar või mitte midagi. Juba ainuüksi mõttena tundus see teostamatu: toimetada üle külmunud mere nii kaugele nii palju rahvast, pealegi veel läbi territooriumi, mis alles äsja oli sõjapiirkond. Tänase päeva kangelased kõvas lumetuisus on surmapõlgavad sõudjad. Teed rajav jäämurdja on ohvitserist venna Karli teene – tänu oma ametikohale sai ta tõmmata niite, mis tegi võimatu võimalikuks. See on temapoolne panus katastroofi.

      See, et käes on võimalikest halvim aastaaeg, pole Ivani süü, vaid selle tagajärg, et perekond püüdis kuni viimase hetkeni seda abielu edasi lükata. Pulmad kujunevad igas mõttes skandaalseks, aga keegi ei saa väita, et need polnud ilusad – rabaval talvisel taustal, võimsast valgest mereavarusest laval. Tuiskav lumi, sellest läbi aimuv päike ja kummaline valgus saadavad meid terve tee, kuni saare kohal hakkab paistma kergelt ebamaine kuma. Ent selleks ajaks on mu loor juba nii jäätunud, et näen vaid jääkristalle, ja kõik on nii läbi külmunud, et tundub, justkui oleksime libisemas teisele poole elu ja surma lahutavat õhukest piiri.

      Emand Ceder astub esimesena maale, sõudjad aitavad teda. Külmast kangelt, kuid pidulikult astub ta valgele saarele, oravanahk nagu mantel õlgadel ja põsed kahvatus näos külmast õhetamas. Saar on kaetud krudiseva lumekooriku ja härmatisega. Libedatel kontsadel tasakaalu hoides viivad minu tulevase mehe vennanaised mind viimaseks ülevaatuseks ühte enam-vähem köetud kõrvalruumi. Punaselt hõõguvatele põskedele puudrit, rohkem ripsmetušši, rohkem huulepulka, kasukas seljast ja sooblimüts peast, väike tilk šerrit, et keel üles sulaks ja suu oma lõpliku jah-sõna saaks öelda.

      Saal on laulatuse puhuks kaunistatud küünalde ja talviste lilledega, siin on siniseid anemoone, kahvatuid maikellukesi, väänlevaid aasia tulikaid. Ühelgi külalisel ei tule mõtetki kasukaid, muhve ja mütse maha koorida, ka siseruumides on jäiselt külm. Otsekui jumalat ja kogu vaatemängu trotsides jätavad ka mehed karvamütsid pähe.

      Laulatusruum on täis juba puruks tallatud rooside õielehti, ja priiskamine on alles alanud. Seejuures on normikaartide aeg värskelt meeles. Siiani on raske paljutki kätte saada, kuid pulmamenüüst ei tohi seda aru saada. Pulmamenüü on Vannale nädalate viisi unetuid öid põhjustanud.

      Kui tseremoonia on umbes poole peal, annab pastor Ivanile ja mulle märku näoga kokkutulnute poole pöörata. Võib-olla nad ootavad, et ma löön pilgu tagasihoidlikult maha, kuid vaatan kindlalt otse ette. Mind üllatavad külaliste läikivad pilgud, on need udused külmast või laulatusruumi neitsilikust ilust, või hoopis sellest, et Ivan kunagi nende tunded ära põlgas? Või meenub neile mind nähes midagi ... mehele pandud tütar, või hoopis nende endi pulm; hirmutav pulmaöö, võibolla vastabiellunute mesinädalate õnnelik aeg, midagi kibemagusat? Minust endast on pisarad kaugemal kui kunagi varem. Mul ei tuleks pähegi kõigile neile inimestele oma tundeid näidata. Kunagi varem pole ühes ruumis olnud korraga nii palju muretust ja nii palju pisaraid. Ent jääkuninganna silmad on kuivad. Tunneb ta kergendust oma viimast poega abiellu saates? „Keeldujat” poega, kes on alati juba ammu enne seda, kui abieluplaanid üldse kuju võtta jõuavad, piduri põhja vajutanud. Viimane vallaline järeltulija, kui mitte arvestada juba tükk aega tagasi ära jooksnud tütart, ehkki teda nähtavasti enam ei mainita. Nad ei räägi temast kunagi, kuigi vähemalt ema peaks tütrest sellisel päeval nagu täna puudust tundma. Aga Fredrika kogu tähelepanu on nüüd Ivanile suunatud. Ta ei heida mulle ühtegi pilku, mu väike valges kindas käsi on jäigalt Ivani suures kämblas, peagi kannan ma Fredrikaga sama perekonnanime ja tema poja maine on minu kätes.

      *

      See juhtub pulmaööl. Olen äsja Cederite perekonda tulnud, tagaukse kaudu, abieluks nimetatava kitsa prao kaudu. Ent sel õhtul ei lähe miski nii nagu plaanitud, on nii külm, et pulmatorti pole võimalik lõigata, booli sisse tekivad jäätükid, šampanjamullid külmuvad ära ning meeste üle pea kammitud ja pumatiga võitud juuksed tarduvad läikivateks kiivriteks. Pruudikimbu õrnad liiliad tõmbuvad külmast mustaks ja habras loor rebeneb nagu ämblikuvõrk, kui ma läbi pruutpaari auvärava lähen. Lumetormi tõttu pikemaks veniv pidu kestab kogu öö, peagi ulub saare ümber nii tugev jäine tuul, et isegi sõjaväe jäämurdja ei pääse jääst läbi. Külalised peavad vapralt edasi jooma ja naha soojaks tantsima, ning kuna kellaaeg on juba hiline, piduroad teevad uniseks ja alkohol voolab ojadena, on teenijatel tükk tegemist, et külalisi ärkvel hoida. Kui keegi külmas pidusaalis magama jääb, võib asi halvasti lõppeda, maja ehitati omal ajal lühikesteks suvisteks külaskäikudeks ja ehkki ruum on praegu rahvast täis, on see jäiselt külm. Seinapalkide vahelt pragudest tungib lumetorm sisse.

      Oleme tormi ja pakase vangid. Külalised kipuvad öösel ära külmuma – on talvine pööripäev, aasta kõige pikem, pimedam ja külmem öö – ja kuna Ivani perekond soovimatu abielu sõlmimisega kuni viimase hetkeni viivitada püüdis, olen ma nüüdseks juba nii rase, et võin iga hetk lõhkeda.

      See algab pruutpaari valsist. Tants on rahulik ja ometi nii pingeline. Selgub, et Ivan on hea tantsija, mul tarvitseb vaid talle järgneda, täpselt samamoodi olen talle järgnenud meie esimesest kohtumisest saadik. See on esimene kord, kui me teineteisele nii lähedal oleme, esimene kord, kui ta mind üldse käte vahel hoiab. Tema käsi, joodud alkoholist juba soe, minu pihal. Varjamatud pilgud segavad mind keskendumast, meid uuritakse häbenematult, kuidas me teineteist puudutame, kuidas me liigume, teineteisele otsa vaatame. Justkui selleks, et mõõta minu talle antud jah-sõna tõesust. Kõik võõrad pilgud ja tundmatud inimesed. Minu elust pole siin ühtegi hinge.

      Viimase takti helid jõuavad vaevu vaibuda, kui Maurits mulle järsku küüned sisse lööb. Valveta jäänud silmapilgul ja salamahti ilmub ta välja ning rabab minust kinni, haarab mu metalselt kõva korsetipiha käte vahele ja ütleb, et peigmehel on aeg oma pruuti ka teistega jagada.

      Ivan ei peaks mind oma vennaga minna laskma, aga mida ta tegema peaks, juba õhtu alguses tantsupõrandal stseeni korraldama? Kui ma tantsukeerises teda pilguga otsin, pole teda kuskil näha. Nähtavasti liitus ta napsilaua ja pulmatordi ümber tungleva summaga või läks õue, tuiskava lume kätte suitsetama ja vett viskama. Igal juhul jätab ta mind oma venna kätte, oma saatuse hooleks, mille nimi hetkel on Maurits ja mis keerutab mind nii ägedalt üle põranda, et korseti ribid ähvardavad kinnistest lahti tulla ja teravatest metalloradest kaitseringina mu ümber laiali laotuda. Kõik on mind Mauritsi eest hoiatanud ja põhjuseks pole vist üksnes tema kergelt saatanlik ilu. Koguni tema enda naine ja ema on mind hoiatanud. Ja Vanna, žestide abil, mida pole võimalik valesti tõlgendada. Sellest õhtust saadik, kui me esimest korda kohtusime, olen hoolikalt teda vältinud, aga võibolla olen teda siiski alahinnanud? Praegu olen ma kerge saak, sest pruut ei tohi tantsust kunagi keelduda, ta peab kõikide peol olevate meestega tantsima, nagu Irene mulle õpetas. Ent tema enda mees Maurits rikub põhjalikult etiketti, sest kui ta mind kord juba kätte on saanud, ei lase ta mind enam kellegi teise jaoks vabaks. Kuidas ma ka ei looda, et keegi mind tema karmist haardest päästaks, siis seda ei juhtu.

      Kui see, mis hiljem järgneb, on Mauritsi teadlik plaan, siis on see lausa kuratlik. Ta teab väga hästi, millises seisukorras ma olen. Isegi juhul, kui ta tahab seda pulma lõpetada kakluse ja oma vennale skandaali tekitamisega, peaks ta ohtusid mõistma. Ohtlikult vara sünnituse esilekutsumine igasugusest abist nii kaugel on mäng eludega. Sel hetkel on ta vist liiga purjus, et niimoodi kalkuleerida, aga võib-olla on see osa plaanist? Üritan mõne teise venna tähelepanu püüda, kuid keegi neist ei tule mulle appi. Ka mitte Irene, ehkki ma panen tähele, et ta näeb meid. Ivani ei paista kuskil, Mauritsi hoolimatute manöövrite käigus näen ma kogu ruumi panoraampildina.

      Teen viimase katse end vabaks väänata ja pääsen lõpuks lahti, kuulen, kuidas ta tasakaalu kaotab ja minu selja taga orkestrisse kukub, kui ma tantsupõrandalt ära lähen. Kiirustan pruudikambrisse lootuses, et ta ei tule mulle siia järele, sest ust ei saa seestpoolt riivi panna. Ent on juba liiga hilja. Ristluudes kogub aeglaselt jõudu plahvatuslik valu. Peagi on see nii tugev, et ma ei saa seda ignoreerida, kuigi aeg pole veel käes ... See kõik ei pidanud nii minema.

      *

      Põrgu on ilmselt pidu, mis iialgi

Скачать книгу