LITMIR.BIZ

Скачать книгу

selle üle on võimalik läbi rääkida.

      Ta naeratab. Ta on advokaat. Läbirääkimised kuuluvad mängu juurde.

      Rick Ütleme näiteks, et kolmsada?

      Mina Kas Seattle’is on niisugune honorar?

      Rick Usu mind, Seattle’is saab selle raha eest nii mõndagi.

      Mina Rick, kui suur on kõige suurem summa, mille sa oled mõnele naisele maksnud?

      Rick Viissada. Kuid see oli …

      Mina (vahele segades) Korruta kahega.

      Rick (rabatult) Kas sa räägid tõsiselt?

      Mina Ei, ei räägi. Ma olen tavaline tüdruk, kes on tulnud linna peale, et lõbutseda – ja just nimelt seepärast olengi ma tuhat dollarit väärt. Aga kui sa oled ümber mõelnud …

      Ma hakkan teadliku hooletusega kotti haarama, lootes sealjuures, et ta ei näe, kui tugevasti mu käsi väriseb.

      Rick Ei, oota. Tuhat … sobib.

      Mina Mis on su toa number?

      Rick Kaheksasada neliteist.

      Mina Viie minuti pärast ma koputan sellele uksele. Ära korrusekorrapidajale otsa vaata.

      Ta tõuseb püsti.

      Rick (imetlevalt) See trikk lauaga oli päris osav. Sa korjasid mu üles otse baari töötajate nina all.

      Mina Need asjad õpitakse selgeks. Kui tahetakse lõbutseda.

      Liftini jõudes vaatab Rick tagasi. Ma kostitan teda noogutuse ja ühisele saladusele viitava kerge naeratusega.

      Naeratus kustub niipea, kui sulgunud uksed mu tema pilgu eest varjavad. Ma võtan koti ja hakkan välisukse poole minema.

      Kaon siit märkamatult.

      Väljas on sadu viimaks ometi lõppenud ja tuletõrjehüdrandid kõnnitee ääres kannavad kõik valget lumeparukat. Veidi maad edasi ootab tänaval must kustutatud tulede ja töötava mootoriga väikeauto. Ma tõmban tagumise ukse lahti ja istun sisse.

      Ricki abikaasa on ligikaudu neljakümne viiene ja tema üksjagu väsinud, kuid kallist raha maksnud väljanägemine annab mõista, et arvatavasti kuulus ka tema muusikamaailma, enne kui hakkas täitma Ricki äriõhtusöökide emanda ülesandeid ja talle lapsi sünnitama. Ta istub taga Henry kõrval ja väriseb hoolimata soojast õhust, mida küttesüsteem salongi puhub.

      „Kas kõik läks hästi?” küsib Henry vaikselt.

      „Suurepäraselt,” ütlen ma ja võtan kotist väikese videokaamera. Virginia aktsendist olen ma nüüd loobunud. Ma räägin abikaasale oma tavalise briti häälega: „Kuulge, ma ütlen teile üht asja, mida ma niisuguses olukorras alati ütlen, ehk seda, et tegelikult te ei pea salvestust vaatama. Te võite lihtsalt koju minna ja proovida mingisugusele kokkuleppele jõuda.”

      Ja tema ütleb seda, mida nad alati ütlevad: „Ma tahan teada saada.”

      Ma annan kaamera tema kätte. „Lühikokkuvõte on niisugune, et ta kasutab prostituute korrapäraselt. Ja ka mitte üksnes siis, kui on kodust ära. Ta rääkis, et on maksnud Seattle’is kuni viissada dollarit. Ja mulle pakkus ta äsja tuhat.”

      Naise silmad täituvad pisaratega. „Jumala eest. Jumala eest.”

      „Mul on tõesti kahju,” lausun ma piinlikkust tundes. „Kui te tahate minna ja temaga kõnelda, siis ta ootab mind kaheksasaja neljateistkümnendas numbris.”

      Tema silmad võivad küll olla pisarais, kuid ühtlasi lõõmavad need ka vihast. Jäta see meelde. „Ojaa, muidugi kõnelen ma advokaadiga. Aga see on lahutusadvokaat. Mitte tema.”

      Ta pöördub Henry poole. „Ma tahaksin nüüd minema hakata.”

      „Muidugi,” kostab too rahulikult. Kui me autost välja astume – Henry selleks, et istuda rooli taha, ja mina selleks, et minna oma teed –, ulatab Henry mulle diskreetselt ümbriku.

      Nelisada dollarit. Ühe õhtu töö eest ei ole see paha.

      Ja lõppude lõpuks see Rick oligi ju lontrus. Ta ajas mulle kananaha ihule. Ta oli ülbe ja pealetükkiv ning ühtaegu ka suli. Ta väärib kõiki neid asju, mida naine õige pea tema pihta pilduma hakkab.

      Nii et miks see, mida ma äsja tegin, mul sellal, kui too väikeauto määrdunudhallis lumes eemaldub, südame pahaks ajab ja minus tülgastust tekitab?

      1 „Casablanca” – tõlkija osundus [ ↵ ]

      2

      Nüüd te panete siis imeks, kes ma säherdune tegelikult olen ja millega ma siin New Yorgis tegelen. Ehk teisisõnu, milline on minu taust.

      Nimi: Claire Wright

      Vanus: 25 (võib mängida 20 kuni 30 aasta vanust)

      Pikkus: viis jalga ja seitse tolli

      Kodakondsus: Briti

      Silmade värvus: pruunid

      Juuste värvus: vahelduv

      Tõsiasjad on niisugused. Aga need teid ju tegelikult ei huvita. Te soovite teada, mida ma tahan. Sest see ongi kõige esimene reegel kõige esimesel päeval ja kõige esimene asi, mida õpitakse: „Sinu kui tegelaskuju määrab ära see, mida sa ihaldad.”

      Ma rääkisin Rickile tõtt – rääkisin ära vähemalt selle osa tõest. Ma tahan olla teised inimesed. Ma ei ole eales tahtnud olla midagi muud.

      Ligikaudu pooled õppeasutused ükskõik millises maailma kümne parima lavakunstikooli nimistus on New Yorgi omad. Juilliard, Tisch, Neighborhood Playhouse, kui nimetada kas või mõndagi. Kõikides nendes õpetatakse variatsioone ühest ja sellestsamast lähenemisest, mille juured on suure vene näitleja Konstantin Stanislavski tegevuses. Lähenemine seisneb rolli emotsionaalsesse tõesse sukeldumises seni, kuni sellest saab üks osa sinust endast.

      New Yorgi lavakunstikoolides ei õpetata näitlemist. Nendes õpetatakse kellekski saamist.

      Kui sul veab nii hästi, et sa esimesest voorust läbi pääsed ja sind kutsutakse New Yorki esinemisproovile, kui sul veab nii hästi, et sulle pakutakse koolis kohta, kui näitlemine on olnud kogu sinu elu sellest ajast saadik, kui sa olid üheteistkümnene tüdrukuke ja põgenesid üksteisele järgnevate kasuperede kodude üksluisuse eest teesklemisega, et sa oled keegi teine kusagil mujal …, siis sa ei ole mitte ainult üks tuhande hulgast, vaid sa oleksid ka peast põrunud, kui sa seda kohta vastu ei võtaks.

      Ma esitasin avalduse Actors Studio kursustele pääsemiseks hetkelise mõttevälgatuse ajal – seal oli nimelt õppinud Marilyn Monroe, kes kasvas samuti üles mitmes kasuperes –, tegin esinemisproovi läbi veidra veendumusega, et see on määratud sündima, ja võtsin koha paugupealt vastu.

      Mulle maksti isegi stipendiumi. Sellest jätkus, et tasuda osa õppemaksust. Ei jätkunud aga maailma ühes kõige kallimas linnas elamisega kaasnevate kulude katmiseks.

      Õppuri elamisloa tingimuste kohaselt ma tohtisin töötada, kuid ainult juhul, kui minu töökoht asub linnakus. Linnak oli Pace’i Ülikooli kitsas moodne kvartal raekoja ja Brooklyni silla läheduses. Osalise tööajaga töö leidmiseks ei ole seal tavaliselt just palju võimalusi.

      Mul õnnestus saada ajutine ettekandjakoht Hell’s Kitcheni baaris, kuhu ma kihutasin kolmel õhtul nädalas pärast õppetööd. Omanikul oli aga käepärast lõputu tagavara noori naisi, kelle hulgast valida, ja tal ei olnud mõtet ühtegi nendest liiga kauaks ootama jätta. Nii võis ta juhul, kui maksu- või immigratsiooniamet kontrollima tuli, alati väita, et nende paberid on postis. Kahe kuu pärast ütles ta mulle sugugi mitte ebasõbralikult,

Скачать книгу