LITMIR.BIZ

      Originaali tiitel:

      JP Delaney

      Believe Me

      Ballantine Books

      2018

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure

      Copyright © 2018 Shippen Productions

      This translation published by arrangement with Ballantine Books, an imprint of Random House, a division of Penguin Random House LLC

      © Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2019

      ISBN 978-9985-3-4513-9

      ISBN 978-9985-3-4622-8 (epub)

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2019

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda Printon AS

      MICHAELILE

      Sa oled näitleja oma armide najal.

      Shelley Winters

      Ükski inimene ei saa kauemat aega jääda kahepalgeliseks – üks nägu iseenda jaoks ja teine teistele väljanäitamiseks –, ilma et ta lõppude lõpuks päriselt sassi ei lähe ega teagi enam, missugune siis see tema päris õige pale on.

      Nathaniel Hawthorne, „Tulipunane kirjatäht”^[1.]

      1 Tõlkinud Lydia Mölder [ ↵ ]

      PROLOOG

      Külalistelt palutakse, et nad lahkumise päeval numbri keskpäevaks vabastaksid.

      Kella üheteistkümneks on hotelli Lexington kuues korrus peaaegu tühi. Tegemist on Midtown Manhattaniga, kus isegi turistide päevakava on tihedalt galeriide, kaubamajade ja vaatamisväärsustega täidetud. Kõik hilised magajad on üles ajanud lärm, mida tekitavad üksteisega hispaania keeles lobisevad toatüdrukud, kes voorivad lifti kõrval paikneva pesulao vahet, et valmistada numbreid ette järjekordseks pärastlõunaseks külalistetulvaks.

      Koridoris siit-sealt paistvad tagastatud hommikueinekandikud näitavad, millised numbrid veel koristamist vajavad.

      Rõdusviidi ukse kõrval ei ole kandikut.

      Igal hommikul toimetatakse koos tervitustega hotellilt kõikidesse numbritesse New York Timesi kokkuvolditud eksemplar.

      Rõdusviidi puhul on tervitused tagasi lükatud. Ajaleht lebab puutumatuna uksematil. Selle kohal ripub ukselingi küljes silt „MITTE SEGADA”.

      Consuela Alvarez jätab rõdusviidi viimaseks. Kui kõik teised numbrid on korda tehtud, ei saa ta seda enam edasi lükata. Ta koputab alaselga läbivast valust võpatades – ta on vahetanud sellel hommikupoolikul välja juba tosin voodipesukomplekti ja küürinud puhtaks tosin dušikabiini – oma võtmekaardiga uksele, hüüab: „Koristaja!” ja jääb vastust ootama.

      Vastust ei tule.

      Esimene asi, mida ta numbrisse sisenedes tähele paneb, on külmus. Kardinate vahelt puhub sisse jäine tuul. Ta laksutab akna alla minnes halvakspanevalt keelt ja sikutab ruloopaela. Toa ujutab üle hall valgus.

      Kogu number on segamini aetud. Ta lööb akna pisut demonstratiivse liigutusega kinni.

      Voodis lamav inimene ei liiguta ennast.

      „Ma palun … Te peate nüüd üles tõusma,” lausub Consuela kohmetult.

      Tekk ja lina on lausa näole tõmmatud. Need muudavad just nagu lumekihtide alla maetud keha piirjooned sujuvamaks.

      Selle segaduse – pikali kukkunud lambi, katki läinud veinipokaali – keskel ringi vaatavat Consuelat tabab ootamatu eelaimdus. Eelmisel aastal pandi teisel korrusel toime enesetapp. See oli üks sant lugu. Üledoosi manustanud poiss oli vannitoas. Ja hotell oli viimase toani broneeritud – nad pidid numbri kella viieks puhtaks tegema ja järgmise asuka jaoks valmis seadma.

      Nüüd uuesti vaadates näeb ta, et täna paistavad rõdusviidi juures mitu asja ebatavalised ja isegi kummalised. Kes heidaks magama, jättes vaibale klaaskillud, millele ta võib hommikul tõustes peale astuda? Kes magaks, tekk üle pea tõmmatud? Consuela on näinud palju hotellinumbreid ja see vaatepilt tema ees tundub olevat kuidagi ebaloomulik.

      Koguni lavastatud.

      Consuela lööb risti ette. Ta asetab käe närviliselt voodiriietele selle koha lähedal, kus peaks olema õlg, ja raputab.

      Viivu pärast puhkeb seal, kuhu ta käega surub, valgel linasel riidel õitsele punane lill.

      Ta teab nüüd, et midagi on valesti – et midagi on väga halvasti. Ta puudutab voodit uuesti ja surub sedapuhku kõigest ühe sõrmega. Taas ilmub linale punane õieleht, mis on nagu läbi kuivatuspaberi imbuv tint.

      Consuela kogub oma vapruse kokku ja tõmbab voodiriided vasaku käega ühe ropsuga pealt.

      Ta ei jõua nähtut veel seedimagi hakata, kui teine käsi tõuseb uuesti risti ette lööma. Aga sedapuhku ei vii lauba poole kerkiv käsi seda liigutust lõpule, vaid langeb hoopiski värisedes alla, et summutada Consuela kisendust.

      1

      Minu sõber ei ole veel välja ilmunud.

      Just nimelt niiviisi te võiksite arvata, kui näeksite mind passimas selle suurfirmalikult vinge New Yorgi hotelli baaripukil ja püüdmas oma Neitsi Maarjaks nimetatud kokteiliga õhtu lõpuni läbi ajada. Kõigest veel üks kallimat ootav noor peenema töö tegija. Vahest ehk pisut stiilsemalt riides kui mõned teised naised siin. Ma ei näe välja nii, nagu ma oleksin äsja kontorist tulnud.

      Baari teises otsas joob ja naljatleb oma mõtete rõhutamiseks üksteisele käega õlale patsutades salk noormehi. Üks nendest – nägus, elegantselt rõivastatud ja sportlik – püüab kinni minu pilgu. Ta naeratab. Ma pööran silmad ära.

      Varsti pärast seda vabaneb baari tagumise seina lähedal üks laud ning ma viin oma joogi sinna ja võtan istet. Seal leiab ootamatult aset järgnev stseenike.

      SISEVÕTE, HOTELLI DELTON BAAR, LÄÄNE 44. TÄNAV, NEW YORK – ÕHTU

      Mees (sõjakalt) Vabandust?

      Minu ees seisab keegi. Ligikaudu neljakümne viiene ärimees, kelle kallis argiülikond annab mõista, et ta on midagi enamat kui tavaline kabinetitüütus, ja kelle kraele langevad Wall Streeti jaoks pisut liiga pikad juuksed.

      Ta on vihane. Väga vihane.

      Mina Jah?

      Mees See on minu laud. Ma käisin kõigest tualettruumis.

      Ta osutab sülearvutile, joogiklaasile ja ajakirjale, mis on mul kuidagiviisi kahe silma vahele jäänud.

      Mees See on minu jook. Need on minu asjad. Peaks olema üsna selge, et selles lauas istub keegi.

      Ümberringi pöörduvad pead meie suunas. Aga vastandumist ei tule ja keegi ei hakka oma New Yorgi stressi välja elama. Ma juba tõusengi ja tõmban koti õlale. Lasen draamast õhu välja.

      Mina Palun vabandust, ma ei saanud aru. Ma otsin endale teise koha.

      Astun sammu võrra eemale ja vaatan abitult ringi, kuid baar on täis ja minu varasem istekoht on läinud. Seda teist kohta ei ole kusagil.

      Ma märkan silmanurgast, et mees võtab minust mõõtu, lastes pilgul libiseda üle Jessile kuuluva Donna Karani jaki – see on kallis jakk, mida Jess hoiab esinemisproovide jaoks – ning pehme tumeda kašmiirvillast kampsuni, mis tõstab esile minu kahvatut nahka ja tõmmusid juukseid. Ja taipab, kui tobeda vea oleks ta äärepealt teinud.

      Mees

Скачать книгу