LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Kas nii ei öelda?”

      Ilmselt ei meeldinud talle keelevigu teha.

      Tõsine hästiriietatud mees sekkus:

      „Kuna meie perekäitumise tulemusena on sõnad „kärjeisa” ja „kärjeema” meie sõnavaras olemas, peaks tohtima ka „kärjelaps” öelda. Kuigi minu arust on see Rootsis esimene kord sihukest sõna kasutada. Igatahes sellises kontekstis.”

      „Mis asi see „kärjeisa” siis on?” küsis parukamees ja näis kahtlustavat, et ta ise on üks sihuke.

      „Ema uus mees,” vastas venelanna lühidalt.

      „Ah soo,” ohkas parukamees kergendatult. „Jah, lastega naistest hoitakse muidugi eemale. See on teada-tuntud tõde.”

      „Kuigi minu arust,” sõnas tõsine hästiriietatud mees, „sai jutt alguse hoopis millestki muust. Minu arust algas see härra Waldemar Mörneri täielikust võimetusest geneetilistesse koodidesse uskuda.”

      „Ärme nüüd niimoodi ka ütleme,” lausus parukamees joviaalselt.

      Hästiriietatu ignoreeris teda ja pöördus naeratades noore naise poole.

      „Võime ju juhust kasutada ja üllatusstrippariga katsetada,” ütles ta leebelt.

      „Niklas, sa ei taha ometi öelda,” hüüatas Hjelmiks kutsutud mees, „et sa oled kogu see aeg kättemaksu haudunud.”

      „Ainult natukene,” tunnistas hästiriietatu ja tõi kuuldavale ootamatult heleda poisikesenaeru. „Kuigi see on ka mäng, detektiivimäng. Oskus juhtlõnga leida. Sest sihukesi on juba üksjagu ette tulnud. Praegu on kah üks nihuke.”

      „Okei,” ütles noor naine rahulikult. „Üllatusstrippar on valmis.”

      Hästiriietatu kinnitas pilgu noorele naisele ning tegi kavala näo pähe:

      „Missugune või missugused lastest on minu omad?”

      Noor naine vaatas talle hämmastunult otsa ja laskis siis silmad üle saali. Fotograaf järgis tema pilku. Lapsi oli palju, aga neid oli üsna lihtne eristada. Üks tumedapäine kaheksa-aastane poiss. Neli pruuni last, kelle mustanahaline ema otsekohe silma torkas. Neli väga blondi heledanahalist last. Ei, viis, kui nende hulka arvata ka too suur tüdruk, kes ühe laua ääres istus ja koos teise umbes endavanuse tuhmblondi tüdrukuga mossitas. Siis veel väike pamp tõmmu mehe kõhul ja kaks üsna pikliku näoga pisikest plikat, kes ringi paterdasid ja teineteist kõristitega tagusid.

      Noor naine vaatas tükk aega lastekarja ja rehkendas. Fotograaf klõpsis ühe pildi. Taustaks kavalalt muigav grupp. Sellest sai päeva paremuselt kolmas pilt.

      Siis keeras naine ringi ja lausus:

      „Laua ääres istuv tüdruk,” ütles ta. „See tuhmblond, pahur.”

      Hästiriietatu lõi käed võiduka plaksuga kokku. Hjelmiks kutsutud mees lükkas plastprillid laubale ja sõnas:

      „Teatavas mõttes on see õige. Just nimelt sellest jutt alguse saigi. Sellest, et mina hooplesin sellega, et sain oma tütre Tova niikaugele, et ta minuga kaasa tuli. Täiesti ebatõenäoline saavutus.”

      Noor naine vaatas teda ja kibrutas laupa. Keeras siis ennast küsivalt hästiriietatu poole, kes vaimustatult käsi hõõrus. Ta silmitses noort naist tükk aega – piisavalt kaua, et too jõuaks ärrituse märke ilmutada.

      See oli signaal.

      „Need pisikesed mustad,” ütles noor naine.

      Siis naersid nad kõva häälega. Kõik.

      Naine ise kõige valjemini.

      „On aeg millekski hoopis muuks,” lausus parukamees ja voltis taskust välja õngitsetud kortsunud paberilehe lahti.

      „Jan-Olov!” hüüdis ta absurdselt valju häälega. „Mul on aeg mõni hea sõna öelda! Tänuks nende aastate eest!”

      Kaamerasilm püüdis nüüd peoperemehe enda kinni. Suumis ligemale, mees seisis kümmekond meetrit eemal loosungi all, käsi ümber hästi säilinud vanema naise. Sellest tuli eriti paljuütlevat näoilmet kujutav pilt.

      Päeva paremuselt teine pilt.

      Parukamees astus nõtke sammuga toolile, et sealt edasi laua peale ronida. Kahjuks oli tooli ühe jala all väike tuletõrjeauto, nii et see tuntava kiirusega kõrvale libises. Parukamehe parem jalg oli juba laual ja vasak libises kaugemale ning ta jäi asendisse, mida võiks spagaadiks nimetada. Siis tõmbas ta vasakut jalga enda poole, sai selle laua alla ning venitas ägedalt ülespoole. Terve laud kerkis ja hõljus hetkeks otse tema kohal, kui ta paari meetri kõrgusel õhus horisontaalasendis oli.

      Sel hetkel tegi fotograaf päeva parima pildi.

      4

      MÕTETE LUGEMINE, MÕTLES TA. Kas see on tõesti võimalik? Ja kas sel juhul kestab see ikka edasi? Kas kusagil istub keegi, suumib tema mõtteid ja naerab nende väiksuse üle? Selle üle, kuidas need korduvad?

      Sest praegusel ajal oli tema peas üksainus mõte.

      Päise päeva ajal oli see natuke naeruväärne. Siis suutis ta endamisi selle üle naerda. Ent öösiti sai sellest pigem piin. Siis ei olnud naerule ruumi.

      Üldse mitte mingit ruumi.

      Kitsas. Praegusel ajal oli kõik kitsas. Kusagil ei ole ruumi. Öösiti libisesid seinad nii lähedale.

      Ta ei olnud eluilmaski enne arestimaja ligigi saanud. See mahtus vaevu tema kujutluste maailma. See toimus kusagil mujal. Ühiskonna varjuküljel. Seal, kuhu tavaliste inimeste pilgud iialgi ei ulatu.

      Ja iseennast võis ta kindlasti tavaliseks inimeseks pidada. Eramu Bagarmossenis. Ei midagi ekstravagantset. Üpris tavaline teismeliste lastega perekond ja liigagi usin suhtlemine naabritega. Ajakirjanik, kes otseselt silma ei paista. Auamet pärast paarikümmet aastat ühe Stockholmi kõmulehe juures. Umbes nagu kuldkell.

      See, mis pidi nii lihtne olema. Lõpuks ometi tõeliselt lahe tööots. Drastiliselt vähenenud toimetusetöö, ei mingeid tüütuid reportaažisõite mööda riiki, ei mingeid raisatud puhkepäevi. Ülepea vähem pingutamist. Kaks televeergu nädalas ja see katab peaaegu kogu tema täiskohaga töö.

      Need rohkem kui kümme aastat, mis pensionini jäänud on, veereb elu nagu hernes. Mõnus kadestamisväärne elu.

      Ta ei olnud mingi intellektuaal, ei mingi kultuurisnoob, ei mingi vaimuaristokraat. Ta oli täiesti tavaline ajakirjanik, kes põlgas kultuurilehekülgi ja pidas neid kalliks priiskamiseks. Ta kasutas iga päev niinimetatud „kultuurileheküljevõtet”, mis tähendas seda, et inimene on omandanud erilise tehnika, kuidas kultuurist isegi sellele mõtlemata mööda lapata.

      Jah, ta oli ülimalt tavaline mitmekülgne ajakirjanik, kelle väärtushinnangud klappisid tema enda arvates üsna hästi Rootsi avalikkuse omadega. Ta oli valge, keskea lõpuaastates keskklassi mees, kelle naine talle iga päev süüa teeb, kes kaitseb sõjaväge, ärimehi ja tööstureid, kellele meeldib jalgpalli ja sporti televiisorist vaadata ning räimepüüki tegelikkuses näha, kes kulutab aeg-ajalt mõne sajalise V65 peale ja kes on veendunud, et vähemalt üheksakümmend viis protsenti kuritegudest panevad riigis toime narkarid ja immigrandid. Tal oleksid pidanud olema kõik eeldused selleks, et elu veereks nagu see pakutud hernes.

      Umbes nagu Bingo lotoga saadud võit.

      Okei, ta ei olnud oma elus kuigi palju televiisorit vaadanud. Riigitelevisioonist filme, sporti ja mõningaid koguperesaateid. Tema hääl oli mõeldud olema „rahva” hääl targemate asjatundlike kolumnistide kõrval. Küllap oli toimetus ette kujutanud mõnesugust kergekäelist õigustust kerglase meelelahutuse kaitseks.

      Umbes nii nagu nende enda ajalehes.

      Ja siis hakkas ta telerit vaatama. Palju. Ta vaatas telerit ööpäev läbi. Kõiki kanaleid. See kuulus tema töö juurde. Digiboks oli ametihüve.

      Rootslase märg unistus.

      Ja ometi läks nii, nagu läks.

      Ise

Скачать книгу