Ära ahvatle mind - Lori Foster

Скачать книгу

varbad läksid kingades kõverasse ja ta pulss hakkas kiiremini lööma. Püüdes varjata oma reaktsiooni mehe puudutamise peale, ta naeratas. „Tundub nii.“

      Mees võttis oma suure, tööst kareda käega naise palju väiksema käe ja Honor kangestus.

      Taevane arm, sa vist arvad, et mind pole kunagi varem puudutatud.

      Honori hääl oli liiga kõrge, kui ta küsis: „Kas ma saaksin su naisega tuttavaks?“

      „Ma pole abielus.“ Mees laskis ta käe aeglaselt lahti. „Aga sina?“

      „Me mõlemad oleme vallalised,“ ütles Lexie kiiresti.

      Jason heitis pilgu autole ja kortsutas jälle kulmu. „Kas te mõlemad kolite siia?“

      „Ainult mina.“ Honor tundis uut indu. Ja ta peopesa kiheles mehe puudutusest. „Lexie arvas, et peab tulema ja aitama mul raskeid asju tõsta.“

      Jason ja Hogan vaatasid kõhklevalt Lexiet.

      „Mul tuli üks mõte,“ ütles Lexie. „Ma mõtlen, et… kas see koht on elatav?“

      „Ma ütleks, et ei,“ vastas Jason, hõõrudes habemetüügast lõual. „Aga siin te nüüd olete.“ Ta astus Honorist mööda ja avas kastiauto tagaosa ning nägi väikest diivanit ja toole, väikest söögilauda koos toolidega, magamistoamööblit, taimi ja kastivirna.

      Nende taga naeris Hogan. „Nii et te kahekesi pidite selle kõik maha laadima?“

      Lexie astus temast mööda. „Miks mitte? Me panime selle sinna.“

      Osaliselt oli see tõsi. Honor ja Lexie olid kõik kastid autosse pannud, aga vanad korterikaaslased olid kamandanud oma kallimad raskemaid asju autosse tõstma. Nad oli väsinud Honori hilisõhtustest tulekutest ja ilmselt oli neil hea meel, et ta sealt lahkus. Appitulek aitas seda kiirendada.

      „Mitte mingil juhul,“ ütles Colt nende juurde tulles. „Te mõlemad olete nii pisikesed.“

      „Mul on mööbliplatvorm.“ Honor osutas kokkupandavale metallist kolimisplatvormile veoki nurgas, ta oli lootnud, et see aitab neil kergemini mööblit maha laadida. „Kaubikufirma soovitas seda ja tõesti see kulus ära.“ Kastide liigutamisel.

      Käed puusas, uuris Jason seda kõike. „See ei aita diivani puhul.“

      „Me võime selle ise ära teha,“ ütles Colt.

      See kõlas uskumatult lootusrikkalt. Aga Honor oli meestega alles äsja tutvunud. Ta poleks saanud neid mitte mingil juhul appi paluda ega tahtnud, et Colt paneks oma onu sellisesse olukorda. „Pole midagi, tõesti.“ Mõtlemata asja korralikult läbi, veenis ta: „Me saame ise sellega hakkama, pole probleemi.“

      Jason ei teinud ta protestist väljagi, kissitas päikese tõttu silmi ja küsis Coltilt: „Sul polnud mingeid plaane?“

      „Kellega? Ma ei tunne siin kedagi.“

      Honor tundis noormehele kaasa. Ta oli ka ise pidanud kunagi olema võõras kohas, ja see oli olnud vastik. „Kui kaua sa oled siin elanud?“

      „Umbes kuu aega.“ Poiss sirutas käed välja. „Aga ainsad inimesed, kes siin on, need on iidvanad.“

      „Küll sa kohtad nooremaid, kui kool algab.“ Hogan silmitses kaubiku nägu kriitilise pilguga. „Me pidime aitama su onul…“

      Jason segas vahele, öeldes: „Ma pean igal juhul uue osa ostma.“ Ta pilk libises kaubikult Honori majale. „Enne kui alustame, peame tee puhtaks tegema.“

      „Ei, tõepoolest,“ püüdis Honor jälle vastu vaielda, olles kohutatud mõttest meestele midagi peale sundida. „Mul pole tarvis…“

      „Tavalise muruniidukiga seda ära ei tee.“ Colt heitis oma õuele kiire pilgu. „Aga ma võin suurema tuua.“

      Hogan nõustus. „Eesõuega ei lähe eriti kaua aega. Tagaõu on teine asi.“

      „Jäta see teiseks päevaks,“ ütles Jason. „Ma kahtlen, kas see tagumine uks üldse avaneb.“

      Kuni kolm meest plaani pidasid, pöördus Honor abitult Lexie poole.

      Ta sõber lõi rusikaga õhku. „Haaravad kohe asjast kinni,“ sosistas ta. „Veab sul.“

      „Ma ei saa…“

      „Saad küll,“ sõnas Lexie.

      Honor oli segaduses ja raputas pead ning kõrgendas häält, et teda kuuldaks, pöördudes meeste poole. „Tõesti, seda pole vaja teha.“

      „Meil pole selle vastu midagi,“ ütles Colt ja sammus oma garaaži poole.

      Ilmselt seda muruniidukit tooma.

      „Võti on?“ Hogan hõõrus käsi kokku. „Lähme vaatame, millega meil siin tegemist on.“

      Lexie kummardus Honorile lähemale ja sosistas: „Üks samm korraga, mäletad? Usalda mind selles asjas.“

      Honor tahtis vastu vaielda. Esimene mulje oli tähtis, ja meestele jäi selline mulje, et Honor ei suuda oma kolimisega hakkama saada. Need olid võõrad mehed, nad ei võlgnenud talle midagi.

      Aga Lexie oli abi üle elevil ja Colt tundus tahtvat härjal sarvist haarata. Ent Jason… Honori pilk libises mehele, kelle ilmest polnud võimalik midagi välja lugeda.

      Kuid mehe sõnad olid üsna lihtsad.

      Ta sirutas käe välja, peopesa ülespoole, et saada võtit. „Mida varem alustame, seda varem saame tehtud.“

      Tunni ajaga oli eesõu puhas ja tagaõues teerada, nii et Honor sai sealt vähemalt sissesõiduteele. See polnud aga oluline, kui kooldunud ust korda ei saada, ent Honor oli liiga vastu, niisiis ei tahtnud Jason peale käia. Honor Brown oli juba niigi segaduses, et nad olid nii varmalt talle appi tulnud.

      Segaduses ja miskipärast murelik.

      Colt võis ülejäänud osa õuest hiljem korda teha. Kui kõige hullem rohi oli maha niidetud, võis Honor seda korras hoida tavalise muruniidukiga.

      Ainult et kaubikus polnud ta muruniidukit näinud.

      Kõik muu oli olemas. Mööbel, rõivad, nõud ja mõned iluasjad.

      Honor oli keskmist kasvu naine, üsna õbluke, aga töötas väsimatult meestega koos ja nõudis, et tassib ise sisse kastid, mis olid ta õblukestele õlgadele liiga rasked – ehkki Hogan või Colt oleks need ilma igasuguste probleemideta kolmekaupa ära viinud.

      Huvitav käitumine.

      Oli juuni keskpaik, ilm oli päikesepaisteline ja kuum ning higi pärlendas Honori siledatel põskedel ja meekarva juuste salgud olid kleepunud ta meelekohtadele ja kuklale.

      Jason ei saanud jätta märkamata, et Honor on pagana seksikas. Ta polnud sedasorti mees, kes kogu aeg seksile mõtleks, aga nähes naist nii kuuma ja niiskena, eriti kui tal oli töötades näol see rahulolev naeratus… noh, temagi oli ainult inimene ega saanud sinna midagi parata, et ta mõtted liikusid ihuliste tegevuste suunas – ta teadis, et see on parim viis, kuidas higistamist esile kutsuda.

      Mitmes mõttes tundus Honor Brown naiivne ja süütu. Aga ta otsustavuses oli midagi niisugust, mis selle mulje hävitas. Mehel oli tunne, et kui vaja, saab naine ise väga hästi hakkama. Kindel oli see, et kui keegi neist tahtis ta koormat endale võtta, muutusid ta silmad trotslikuks.

      Ka see tekitas iha.

      Honori pisut pikem, blondim, julgem sõber Lexie oli mõistlikum ja pakkis lahti asju, mida teised tuppa tõid.

      Jason oli üllatunud, nähes maja seestpoolt. See oli üks paras urgas, aga palju puhtam kui mitu kuud tagasi, mil ta seda viimast korda nägi. Ämblikuvõrgud, surnud putukad, purunenud mööbel ja rämps oli nüüd läinud. Ilmselt oli Honor eelmisel nädalal käinud seda küürimas. Miks Jason polnud teda näinud, seda ta ei teadnud. Ta pidi olema siin olnud siis, kui tema ja Colt kalal käisid ja Hogan kohtus oma advokaadiga.

      Lõunaajaks olid nad kõik asjad maha laadinud ja mõned

Скачать книгу