ТОП просматриваемых книг сайта:
Kindral Naki. Elmar Valmre
Читать онлайн.Название Kindral Naki
Год выпуска 0
isbn 9789949728633
Автор произведения Elmar Valmre
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Elmar Valmre
Kindral Naki
Peeter on süüdi
Peeter kükitas aias sõstrapõõsa taga; kõhnad jalad üleni porised, punased juuksed sassis ja silmad piilumas teravalt tänavale.
Kindlasti pidi Sepa Hilda ema jõudma varsti siia. Teisiti see ei võinud ju ollagi, sest tema, Peeter, oli just äsja tõuganud väikese Sepa Hilda maha. Ja Hilda oli kukkunud õnnetult: laubaga vastu kivitreppi. Laubale oli tekkinud sügav haav, verd oli joosnud ohtralt, ja Hilda oli läinud nuttes ema juurde.
Peeter oli rõõmus, et ta kõhnad jalad suutsid joosta nii kiiresti. Muidu oleks tal läinud halvasti. Nüüd ta sai aga põgenema, sai joosta siia aeda varjule. Muidugi ei jää Hilda ema tulemata. Tuleb, väike Hilda käe kõrval, ja kaebab kõik ära. Käsib Peetrit nuhelda, sest see pole esimene kord, kus Peeter teeb väikesele Hildale haiget. Peeter on seda teinud ka varemini, peaaegu alati, kui kedagi polnud nägemas, sest Peeter armastab kolkida neid, kes on temast väiksemad ja nõrgemad: need ei saa talle anda vastu. Seevastu hoidub Peeter aga targu eemale suurematest poistest, sest nendega on tülitsemine hädaohtlik. Peeter on seda kogenud ja teab, mis see tähendab. Aga Hildale võib kartuseta teha haiget.
Nii hea on teda tõugata maha, kiskuda juukseist, rebida tema nukku jalust, seda nukku, millel silmad liiguvad nagu elaval inimesel. Viimasel juhul on Hilda kõige õnnetum. Ainuke halb asi on, et Hilda kaebab alati emale kõik ära ja see tuleb siis otsemat teed Peetri ema juurde. Ning Peetri ema on siis kuri. Tal on toas kapi otsas vitsakimp. Seda on Peeter saanud sagedasti tunda ja see pole kaugeltki magus, just vastuoksa: on väga kibe.
Peeter on vait ja ootab. Tal ei tule kaua oodata. Varsti läheb Hilda majauks lahti ja Hilda, pea ümber valge rätt, väljub koos emaga. Nad tulevad siiapoole. Peeter surub end maa ligi ega hingagi. Hilda ühes emaga tulevad hooviväravast sisse. Siin Hilda puhkeb jälle nutma. Ema rahustab teda:
„Ära nuta, Hilda. Niisugune metsaline… aga küll ta saab… Ma tahan näha, kas minu laps ei või ometi kordki mängida oma maja ees! Alati on see metsaline tal kallal. Ma tahan nüüd vaadata, kaua niisugune asi kestab…“
Viimased sõnad ta ütleb kriiskavalt, nägu punane. Võõraste ilmumine on äratanud tähelepanu: üks kui teine majaelanik avab akna ja vaatab välja. Hilda nutab aina kõvemini. Ja seal… Peeter kisub end kerra ja on vait nagu hiir, – seal tema ema tuleb uksele. Ta ilme on kohkunud. Hilda ema tõukab Hilda enda ette ja algab:
„Vaadake, mis Peeter on jälle teinud! Lapse pea on lõhki! Jumala õnn veel, et silmad on terveks jäänud…“
Peetri ema vaikib alul, siis küsib:
„Oli see tõesti jälle Peeter?“
„Kes siis? Teist niisugust, kes on alati endast väiksemate kallal, pole terves agulis. Kui tal on suurematega tegu, siis on kõrvad kohe ligi pead, aga endast väiksemate tüdrukute kallal on nagu hunt. Nii on ju võimatu elada! Minu laps pole igaühel peksta… Ja oleks veel, et üks kord, siis võiks öelda, et kogemata. Aga alati! Nagu ma oma lapse välja lasen, nii ta juba luurab ja jookseb kallale. Ega mina üksinda kaeba, küsige kelle käest tahate. Teie teate isegi, mitu korda ta on poemehe akna kiviga sisse löönud… Aga ma ütlen: see on viimne kord, sellele asjale peab tulema lõpp! Kui teie teda ise ei suuda kasvatada, siis juba leidub keegi, kes taltsutab selle metsalise…“
Öelnud seda, Hilda ema võtab Hilda käe ja nad hakkavad aeglaselt minema värava poole. Hilda nutab ikka veel. Peetri ema seisab nagu post paigal, nägu kahvatu, silmad märjad, ega lausu sõnagi. Siis pöördub ümber ja läheb tagasi tuppa. Teised majaelanikud vahivad ikka veel aknal.
Kui Hilda on oma emaga hoovist väljunud, hingab Peeter sügavasti ja julgeb end juba liigutada. Ta teab, et nüüd ei tohi minna ema silma alla: ema on praegu väga kuri. Tuleb oodata õhtuni, siis on ema viha lahtunud. Peeter ju tunneb oma ema…
Seepärast Peeter ei lähegi tuppa. Ta hiilib neljakäpukil aianurgas oleva prügikasti juurde. Vaatab ringi, ja nähes, et majaelanikud on uuesti aknad sulgenud, ronib kähku üle prügikasti. Prügikasti tagant läheb lai tolmune tee, mis lahutab aguli jõeäärsest heinamaast. Peeter jookseb üle tee, hüppab paljaste jalgade välkudes üle kraavi ja kaob pika luhaheina sisse.
Peeter leiab Naki
Kõndinud tükk maad rohu sees lookleval teerajal, mida mööda käivad suplejad agulist jõe äärde, Peeter pöördub vasakule. Ta otsustab minna oma kuningriiki. Tema kuningriik on heinamaa keskel kasvav lepatukk. Selle lepatuka keskel, lagedal platsil, mis moodustab taldrikutaolise lohu, asetseb suur, umbes poolteist meetrit kõrge ja kahemeetrise läbimõõduga kivi, mis on kuningalossiks ja ühtlasi ka kindluseks. Ja kuningaks on Peeter.
Tema valitseb siin piiramatu võimuga. Tema käsutuses on kogu lepatukk: noored, väiksemad lepad on sõdurid; vanad suuremad on ohvitserid. Lohu servale on Peeter kandnud kokku suure hunniku väiksemaid kive. Peab ju olema kahurikuule, kui tahetakse sõdida.
Ja Peeter sõdib sagedasti. Peetri puumõõk on riisunud nii mõneltki lepalt hulga lehti. Sest rahu ajal on lepad Peetri sõdurid, sõja puhul Peeter on ise terve sõjavägi ja lepad on siis vaenlased, kellele tuleb anda mõõka tunda.
Peeter tunneb hästi sõjatehnikat. Vaenlase lähenemisel ta käsutab kahurid tööle (ta lennutab kive lepatukka, nii et lehed lendavad ja oksad murduvad). Siis annab käsu rünnakuks, tormab mõõka vibutades vägeva hurraa-hüüdega lepatukka, raiub paremale ja vasakule, ja pöördub võitjana oma lossi tagasi.
Sõdimine on huvitav. Ka täna tahab Peeter sõdida. Ta kiirendab samme, et jõuda rutemini pärale. Varsti ta ongi lepatukas, astub julgelt edasi, tõugates puuoksi kätega kahele poole: ta on ju oma regioonis.
Korraga ta peatub. Süda rinnus hakkab kiiremini peksma. Keegi võõras on julgenud tungida tema kuningriiki. See on väike pruuni-valget kirja koerake, kes on roninud kivile ja istub seal rahulikult.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.