LITMIR.BIZ

Скачать книгу

raksus ja möirgas, ühinesid peagi lähenevad sireenid Chrissie karjetega.

      Naine oigas agoonias.

      Kui Robbie püüdis haarata tal käest, mis oli nüüd mustaks tõmbunud konks, nägid nad tema randmete ümber söestunud nööre.

      2

      Rampart, New York

      Ramparti üldhaigla intensiivravipalatis voolas hapnik tasase mõõdetud rütmiga läbi hingamistoru, mis oli ühendatud põlenguohvriga.

      Väikesel ekraanil naise voodi kohal jälgiti tema südant, vererõhku ja teisi elutähtsaid näitajaid.

      Voodi kõrval seisis veenitilguti.

      Naine oli pealaest pahkluudeni mähitud marlisidemetesse ja ta oli tugevate rahustite mõju all, et leevendada piinavat valu, mida tekitasid kolmanda astme põletused, mis võtsid enda alla enam kui 85 protsenti tema kehast.

      Naine oli kaotanud juuksed, kõrvad, näo, peaaegu kogu naha.

      Tema jalad olid söestunud tombud, käed söestunud küünised.

      Naise vigastused olid surmavad. Ta ei ela ööd üle, oli arst öelnud Ramparti politseijaoskonna uurijale Ed Brennanile.

      Sellest alates oli Brennan oodanud koos intensiivraviõega naise voodi kõrval, lahkumata sealt kordagi.

      Ta oli olnud kodus, kui talle helistati.

      Edi naine oli nende poja magama pannud. Ed oli valmistanud paismaisi ja nad vaatasid parajasti filmi „Otsijad“ lõppu, kui tema mobiiltelefon helises.

      „Heledanahaline naine, kahekümnendate eluaastate keskel,“ oli politseinik Martin talle üürgavate sireenide saatel teatanud. „Leidsime ta vana matmispaiga lähedalt. Hullusti põlenud. Nad viivad ta üldhaiglasse – nad ei usu, et ta välja veab. Ed, paistab, et ta oli kinni seotud.“

      Brennan tormas haiglasse lootusega saada ohvrilt surmaeelne avaldus.

      Arst juhtis Brennani kõrvale pärast seda, kui vältimatu abi töötajad olid teinud naise heaks kõik, mis suutsid.

      „Meil pole tagatist, et ta uuesti teadvusele tuleb.“

      Brennan vajas naise abi, et too aitaks tal lahendada seda, mis peagi saab mõrvajuhtumiks.

      Oodatud tundide jooksul oli Brennan palatilõhnaga ära harjunud. Neil polnud naise isikut tõendavat dokumenti. Sõrmejälgede võtmise võimalust polnud ja tal ei paistnud olevat rõivaid või ehteid. Kui oligi, siis olid need ära põlenud. Tuleb üle vaadata kohalikud, osariigi ja üleriigilised kadunud isikute juhtumid.

      Kõige häirivam tahk loo juures olid nöörid.

      Brennan vaatas uuesti telefonist fotosid, mille Martin oli sündmuspaigalt saatnud.

      Ta võpatas uuesti.

      Siis keskendus ta söestunud nööridele.

      Paistis, et naine oli olnud nendega kinni seotud.

      Ta oleks saanud tulekahju puhkedes hoonest põgeneda.

      Mille ja kelle eest põgeneda?

      Kui põleng saab veega kustutatud ja kõik jahtub, on vaja sinna kriminalistid saata.

      „Uurija?“ lausus haiglaõde.

      Söestunud jäänuk sellest, mis oli kunagi olnud naise parem käsi, liikus.

      Õde vajutas nupule voodi kohal ja arst tuli kohale, kontrollis monitori ja kummardus naise kohale.

      „Ta hakkab teadvusele tulema,“ sõnas arst. „Me eemaldame hingamisvooliku, nii et ta saab rääkida, kuid pidage meeles: tema kõri ja kopsud on kahjustatud.“

      Brennan mõistis.

      See võib olla tema ainus võimalus.

      Kui toru oli eemaldatud, hakkas monitor piiksuma, kui naine õhku ahmis. Tema eest hoolitsemine võttis viivu aega ja piiksud jäid harvemaks. Siis noogutas arst Brennanile, kes astus lähemale ja valmistus telefoniga videosalvestust tegema.

      „Ma olen uurija Ed Brennan. Kas te saate mulle oma nime öelda?“

      Möödus pikk vaikusehetk, mida katkestas kurguhäälne kurin.

      Brennan kogus end ja vaatas enne jätkamist arstile otsa.

      „Kas te saate mulle öelda nime või seda, kus te elate?“

      Kostis ragisev ohe, seejärel ei midagi.

      „Proua, kas te suudate mulle midagigi öelda?“

      Naine hakkas läkastava rämeda häälega sõna moodustama.

      „Šeaal… oo…“

      „Andestage, proua. Proovige uuesti.“

      „Seal… on…“

      Brennan vaatas arsti ja õe otsa, pilgutas silmi, et keskenduda, kui naine üritas tõsta oma mustaks tõmbunud kätt, justkui tahaks teda lähemale tõmmata.

      „Seal on… seal on teised…“

      Naine langetas käe.

      Mõõdikud kõlasid hoiatavalt ja näidikute jooned muutusid ühtlaseks.

      3

      Rampart, New York

      Brennan keeras oma eraldusmärkideta Impala vuhinal McDonald’si sissesõiduteelt välja ja suundus sündmuspaigale.

      Ta lonksas musta kohvi, kuid suutis ampsata vaid väikese suutäie mustikamuffinist. Ta oli sisimas ikka veel pingul haigla, ohvri ja tolle surres lausutud sõnade pärast: Seal on teised.

      Millega meil siin tegemist on?

      Brennan oli teavitanud oma seersanti ja ülemust. Kindlasti oli neil tegemist kahtlase surmaga. Ohvri isiku kindlakstegemine on ülioluline. Kohtuekspertiisi odontoloog Syracuse’ist oli teel siia, et koostada ohvri hambakaart. Nad esitavad kõik andmed: pikkus, kaal, umbkaudne vanus, röntgenipildid, DNA, et võrrelda neid kõigi piirkondlike ja osariigi andmebaasidega, kadunud isikute juhtumitega, ja kontrollivad naise hambakaarti hambaraviühingute ja New Yorgi osariigi politsei abiga.

      Me teeme tema isiku varem või hiljem kindlaks. Siis teatan ma tema perekonnale halvima uudise, mida neil eales kuulda tuleb.

      Brennan vihkas seda osa oma tööst.

      Kiirteel sõites keskendus Brennan juhtumile. Neil on vaja appi kutsuda Ramparti teised detektiivid. Päike ronis kõrgemale, mis oli hea, sest nad pidid sündmuspaiga põhjalikult läbi uurima. Ed arvas, et osariigi politsei kohtumeditsiiniline tuvastusüksus on praeguseks juba kohal.

      Ramparti politseijaoskond toetus sageli New Yorgi osariigi politseijõududele või FBI-le, sest väikese võimkonnana ei olnud Rampartis palju mõrvu, võib-olla viis või kuus aastas.

      Et saada paremaks uurijaks, on tarvis juhtumeid, mis paneksid su proovile. Brennan silmitses mööda libisevat metsa. Nagu mu elu.

      Ta oli kolmekümne nelja aastane ja töötanud politseis kümme aastat, viimased viis neist uurimisosakonna detektiivina.

      Ajuti ihkas ta töötada FBI-s, narkoametis või kaitsepolitseis, kusagil suuremas kohas. Ent tema õpetajast abikaasa Marie armastas väikelinnaelu, öeldes, et see on Codyle hea. Nende poeg oli viieaastane ja tal oli kalduvus krampide tekkeks, kui ta oli palavikus või ülemäärase pinge all.

      Seda ei juhtunud tihti, aga kui juhtus, siis oli see hirmutav.

      Mõni päev tagasi, kui nad olid kõik Walmarti kaubamajas ostlemas, mõistis Brennan, et see, mis tal siin on, oli hea. Ent arvestades, et tema viimane suurem juhtum oli bingopettus, käis väikelinnaelu talle närvidele. Eriti pärast nädalavahetuse telefonikõnet keskkooliaegselt semult, kes töötas salateenistuses.

      Ed, kuidas sul seal läheb? Mina kaitsen järgmisel nädalal Pariisis asepresidenti. Kas sa ajad ikka veel Ram Townis amišeid taga?

      Brennan teadis, et Cody vajab väikelinna vaikust, kuid too telefonikõne

Скачать книгу